«Need olid nii robustsed, et valedesse kätesse sattumisel oleks need konfiskeeritud ning kaasnenud väga tõsised jamad,» meenutab kultuurisaate «OP!» juht Jim Ashilevi oma kooliaegset loomingut.
Lisaks ETV kultuurisaate juhtimisele on Jim Ashilevi (26) andekas kirjanik, näitleja ja lavastaja. Jim on oma noore elu jooksul palju jõudnud – lõpetanud kaks ülikooli, löönud kaasa mitmes teatritükis, teinud lavastusi, kirjutanud näidendeid ja lühijutustusi ning hiljuti andis välja oma esimese romaani «Ma olen elus olemise tunne».
Rikkaliku ning omanäolise fantaasiaga Jim kirjutas oma esimeses näidendis «Nagu poisid vihma käes» noormeestest, kel on raskusi meheks saamisega. Selleks saatis Jim oma näidendi kangelased psühhoneuroloogiahaiglasse Nart-sissimo, kus mitmesuguste karmide protseduuride ja katsete järel pidid poistest mehed saama.
Inspiratsiooni sai Jim elust endast, märgates oma tutvusringkonnaski probleeme mehistumisega. Näidendi kirjutas Jim Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluseks. Kõrvuti kahe teise näidendiga võitis see võistluse kõrgeima auhinna ning Andres Noormets lavastas selle 2006. aastal Endla teatris.
Milline oli su esimene teatris käimise kogemus?
Päris esimest korda ma ei mäleta, kuid meenub kord, mil käisime kirjandusõpetajaga kohustuslikus korras esimest korda kooliga teatris. Käisime Draamateatris vaatamas «Kuningas Leari», kus Ita Ever mängis peaosa. Aga see, et meid sundkorras seda vaatama viidi ning et meil oli eelteadmine, et see on nüüd väga tähtis, ei mõjunud noore inimese sisseelamise protsessile ja süvenemisele väga hästi. Mäletan sellest etendusest vaid seda, et Ita Everil, kes mängis kuningas Leari, olid juuksed püstised, lava oli veega kaetud ning et Jan Uuspõld mängis kiikuvat narri. Aga etendus oli minu jaoks väga igav ja tähendusetu ning läks toona minust täiesti kaarega mööda. Mõtlesin terve aeg, et kaua see veel kestab, ja tegime klassivendadega tagareas nalja samal ajal.
Naljakas paralleel on aga see, et minu enda professionaalse teatri esimene roll Von Krahli teatris oli just sellesama narri roll Peeter Jalaka lavastatud «Kuningas Learis».
{poolik}
Kuidas kirjeldad oma lapsepõlve?
Lapsena on vist nõnda, et võtad kõike vastu justkui hästi iseenesest. Ei anna niivõrd analüütilisi hinnanguid asjadele. Mingi hetk, kui käib see klõps, mil taipad, et oled indiviid, kes on mingis mõttes eraldi ja iseseisev, siis see on natuke nagu mingist unenäost ärkamine. Ma arvan, et inimeste lapsepõlved ongi justkui unenäod. Hiljem meenutades ei tea enam täpselt, kas kõik, mis meeles, oli ikka päriselt nii või oled ise oma fantaasiaga sinna mingeid elemente juurde lisanud.
Millal saabus sinul see klõps, mil end kui indiviidi tajuma hakkasid?
Minu jaoks oli see hästi tähenduslik hetk, kuid tegelikult selles mõttes oli see täiesti suvaline hetk, et midagi erilist siis ei toimunud. Ma olin 13aastane, kui kõndisin Elvas üle ristmiku. Ühel hetkel käis see klõpsatus ära, mil tajusin muutust. See oli justkui midagi sellist, nagu oleks arvuti tööle pandud – mil masin teeb esmalt mingeid raginaid, teeb oma soojenduse ära, paneb programmid tööle ning järsku, kui arvuti logo on ka eest läinud, on su ees selge desktop. Võib-olla on see natuke kuiv viis seda seletada, aga see minu äratundmise klõpsatus oli midagi taolist. Hetkega nii-öelda jõudsid pärale see indiviidi tajumine ja unenäo lõpp.
Milline on sinu kõige värvilisem lapsepõlve mälestus?
Ma võisin olla kuskil viieaastane. Me elasime toona Pelgurannas ning kodu juurest metsa vahelt tuli läbi raudtee. Ühel korral, mil mu ema mind lasteaeda viis ning jalutasime läbi selle metsa, oli raudteel peatunud pikk-pikk rong, olles täpselt tee peal ees. Ema võttis mul käest kinni ning läksime siis lihtsalt selle rongi alt läbi. Tol hetkel tundus sealt alt läbi pugemine mulle kuidagi hästi võimas ja oli väga meeldejääv.
Kuidas jõudsid näitlemiseni?
Läksin kuskil 12aastasena näiteringi Salme kultuurikeskusesse. Esimene etendus oli seal mul «Kalle Blomkvist», mille lavastas Andres Lutsar, kes muidu oli üks Eesti judoisasid. Ma olin ka üks tema lapsukestest ta sporditrennis. Tegelikult vedas näiteringi tema abikaasa Aime Lutsar, kes nabis mind siis toona oma abikaasa trennist ära – nii et jäingi hoopis näiteringi.
Mäletan hästi seda tunnet, mil teatriringi katsele minnes pinginaabriga esimest korda teatrimaja uksest sisse astusime. See miljöö seal mõjus nii kontrastina koolimiljööle, kus oli oma kindel rütm ja olemine. Näiteringis oli selline vabam, loominguline ja mänglev olek kõigil. See oli mu inimliku arengu jaoks äärmiselt oluline. Inimestel on ju erinevad blokid ning elus kulutame palju aega nende blokkide avamiseks. Mulle tundub, et seal ma sattusin õigesse kohta, et ennast loomingulise inimesena avada.
Miks otsustasid kohe pärast Tallinna Ülikoolis audiovisuaalse meedia eriala lõpetamist minna õppima ka Viljandi Kultuuriakadeemiasse lavastamist?
Sellega oli nii, et kui ma Tallinna Ülikooli audiovisuaalse meedia eriala ära lõpetasin, siis tahtsin tegelikult kohe hakata näitlejatega tööle, tehes filme. Aga mul oli aukartus näitlejate ees nii tohutu suur, et ma ei teadnud, kuidas nendega rääkima pean. Päris tõsiselt. Ma olin niivõrd vaimustunud teatrist, et olin mingis mõttes võimetu suhtlema nende inimestega, kes seal töötavad. Siis ma aasta pärast ülikooli keskendusin rohkem hoopis kirjutamisele, töötades samal ajal ka erinevatel töökohtadel. Sain aru, et kui ma tahan jätkata siiski teatri vallas, siis mul tuleb õppida nende keel selgeks. Siis asusingi Viljandi Kultuuriakadeemiasse lavastamist õppima.
Mis oli sinu kõige esimene kirjapandud looming?
Kõige esimesed lookesed olid kooli ajal klassivendadega kirjutatud ja joonistatud koomiksid koolielust. Need olid nii robustsed, et valedesse kätesse sattumisel oleks need konfiskeeritud ning kaasnenud oleksid väga tõsised jamad. Ühel klassivennal kaasnesidki.
Ühe koomiksi oma klassivennast kirjutasin ka kooliajalehte. Ülejäänuid müüsime koolikaaslastele. Olid mingid koomiksid, millest said lausa hitid ning millele nõuti lisa. Need olid sellised, mille peale inimesed lausa röökisid koridorides naerda, olles üleni higised sellest ja pisarad voolasid. Kõik, kes lugesid, said aru, kellest need siis kirjutatud olid.
Millest räägib sinu hiljuti ilmunud esikromaan «Ma olen elus olemise tunne»?
Romaanis kirjutan perioodist, mis puudutab mingit tüüpi 20ndate eluaastate alguses olevaid inimesi, kes läbivat mingit sellele eale iseloomulikku kriisi.
Kriisid on sageli seotud kasvamisega. Öeldakse, et ka õppimine toimub läbi stressi ja kasvamise. Midagi õppides katsud end pidevalt tõsta selle ülesande kõrgusele, et õpitav selgeks saada. Aga see, et sa veel ei oska, tekitab tuska ja stressi ning need ongi mikrokriisid, mida ahastuses läbima pead. Kui oled end sellest läbi surunud ja lõpuks valdad seda asja, siis oled ka kriisi ületanud.
Kui keeruline on noorel inimesel anda välja romaani?
Kõige keerulisem on kirjutamine, mil inimene peab suutma nii pikalt olla iseenda sees keskendunud ja pühendunud, päev-päevalt töötades. Kui inimesel on see võime ja suutlikkus niimoodi töötada, siis see väljaandmine on juba täiesti köömes. Tänapäeval võib igaüks juba ka oma jõududega raamatu välja anda. Eriti nüüd, mil e-raamatute osa on juba täiesti igapäevane. Loomulikult, lähenedes kirjastusele, siis seal on küll seltskond inimesi, kes otsustavad selle väljaandmise üle.
Mina saatsin oma romaani kõigepealt Doris Karevale lugemiseks, kes on kirjastuse «Verb» üks juhtivaid figuure, ning seejärel lugesid ülejäänud sealsed inimesed selle üle. Mulle anti nende poolt roheline tuli ja nii see läks.
Milliseks on kujunenud sinu suvi?
Mul oli kuu aega olla suves. Eestis oli ju kuskil seitse kuud talve ning kui lõpuks see valgusküllaline soe aeg kätte jõudis, siis see juba oligi väga tore. Suuri planeerimisi ma ekstra suveks ei teinud. Mulle meeldib see, et suvel on aega ning kõike võib juhtuda. Ja ma lähen sellega kaasa. See on tohutu vägev tunne, et iga päev võib juhtuda kõike.
1. augustist algas aga teatritöö. Meie kursus Viljandis lõpetas kooli ja nüüd me jätkame professionaalidena, mitte enam tudengitena. Oleme kursusega terve neli aastat väga tihedalt seotud olnud Von Krahli Teatri ning lavastusega «Vennad Karamazovid», millega nüüd ka jätkame.
