Näitlejanna EVA PÜSSAt ja telestaar MAIRE AUNASTEt seob õeseisus ja ühine neiupõlvenimi Ütt.
#p2v# Esmapilgul pole nad üldse sarnased. Kuigi — mida aasta edasi, seda enam. “Alles see oli, kui Maire sundis meid tegema õdede pilte, et ajakirjandusel on vaja,» ütleb Eva (30). Nüüd on aasta tagasi lavakunsti erialalt diplomi saanud näitleja ise huviorbiidis. Ja mitte ainult sellepärast, et ta on Maire õde.
Perekond tungib püünele
Sund, mis lavale ajab, on Üttide peres kõigil kolmel tütrel. Kui vanem õde Maire (47) on juba aastaid tuntud teletäht ning pesamuna Eva lõpetas aasta eest lavakunstikateedri, siis keskmine õde Tiina (44) on Tartu lähedal Kurepalus kultuurimaja juhatajana pannud kohaliku väljasurnud teatri-, kontserdi- ja muu show’ elu käima ja kihama.
«See on meil isast,» arvab Eva. Õeste isa Helmut Ütt oli omal ajal Puka kultuurimaja juhataja. Sinna sattus maaparanduspraktikale neiu Helju, kes Helmuti kohe ära võlus. Selleks, et Heljule silma jääda, korraldas Helmut kultuurimajas tantsuõhtu — koos ees-
kavaga. Eeskavaks oli näidend «Eduard karujahil», mille Helmut peaaegu üksi maha mängis. Kõik ikka selleks, et Helju pilku köita ja teda pärast pidu tantsule rebida. Tants kestis Helmuti surmani kaheksa aastat tagasi. Eva käis hiljuti Nukuteatriga sealsamas Puka kultuurimajas esinemas ja vaatas kohta, kust algas perekond Üti elu- ja tütarde seeria.
Helmuti ja Helju kolmel tütrel on kõigil omakorda üks tütar. #p3p#
Hoidis lapsena last
Peale esinemissoovi ühendab perekond Ütti huumorimeel. Eva ütleb: «Kui inimesel on huumorimeel, siis ta on normaalne.»
Kui Eva sündis, oli Maire 17 ja Tiina 14. Eva jõudis vaevalt imikueast välja saada, kui sündis Maire tütar Elis (22). «Seitsmeaastaselt hakkasin teda hoidma, sest ema käis tööl, Maire ülikoolis. Soojendasin piima ja tegin segusid,» meenutab praegu ise 6aastast Martat kasvatav Eva. Mõte, et Marta võiks hakata vabal ajal last hoidma, teeb Evale õudu.
Lapsehoidmise kompenseeris aga Üttide Tartu Tammelinnas asuvast eramajast läbi vooriv muusikute ning muude omaaegsete kultustegelaste hulk — ülikoolis käiva Maire ja tema esimese abikaasa külalised. Selle kõrval oli tühine asi, et Maire oma noorimat õde külaliste ees narris: #p4v#
Veski-Eva, tubli tots,
peas tal jahust valge müts.
Keedab, küpsetab ja koob,
Erkile ta õnne toob.
Veskid olid üle tänava naabrid.
Klassi vaimukaim
Suure vanusevahe tõttu peetakse Evat enamasti Maire poolõeks. Nende ema oli 42aastane ehk 70ndate alguse sünnitaja kohta haruldaselt vana, kui Eva sündis. Ema kartis, et võib-olla tuleb laps väikse nihkega. «Siiamaani vaatab, et vist ikka tuligi. Nihkega,» ütleb Eva. «Ilma nihketa vana naisterahvas ei tee ju imelikke hääli ja koledaid nägusid,» arvab Eva oma näitlejavõimetest.
Kooliajal oli Eva klassikaaslaste arvates ilmselgelt oma klassis kõige vaimukama suuvärgiga. Seda, et nutikas ja teravmeelne tüdruk heietab peas mõtteid näitlejakooli astumisest, ei teadnud vist mitte keegi. Eva proovis pärast keskkooli minna Tartu ülikooli eesti keelt õppima, ei saanud aga sisse ja läks Elleri muusikakooli koorijuhtimise erialale. Paari aasta pärast leidis ta end Muusikaakadeemias muusikapedagoogikat tudeerimas. Tudeeris peaaegu lõpuni, oli juba emaks saanud, kuni ühel hetkel tabas äratundmine. «Ma pean minema lavakasse sisseastumiskatsetele, et tõestada endale: Eva, see on võimatu, saa sellest ükskord ometi aru.»
Kuuga kolm aastat vanemaks
Näitlejakooli astumisel kerkis aga probleem. Eva arvas, et lavakasse astudes ei sobi olla 24aastane. Mõeldud-tehtud. Kirjutas ankeeti vanuseks 21 ning arvas, et nagunii ei oma see mingit tähtsust. Keegi ju ei tunne huvi läbikukkunud kandidaatide vastu.
Peagi ilmnes tõsiasi, et kandidaat Püssa, Eva on katsed edukalt läbinud ning teda oodatakse eksamitele. «No kuidas ma ütlen neile, et olen kuu ajaga ootamatult kolm aastat vanemaks saanud?» piinles Eva ja sisimas otsustas ikkagi mitte minna. Viimseis hingepiinades helistas Meeli Söödile, kes kuulus komisjoni, ja kurtis patutegu ning sedagi, et ei julge tulla. «Tema ütles, et tule ikka,» imiteerib Eva lohutamist. Söötidele oli ta peaaegu et perekonnatuttav — Meeli abikaasa Ants Sööt oli Eva erialaõpetaja muusikapedagoogikas.
Igatahes avastas Eva end korraga keset teatrikooli möllu, aastase lapse emana, kes tegelikult ju õppis EMAs hoopis teist eriala. «Anu Lamp kasvatas kooli kõrvalt kaht last,» ütleb ta tüüpilise raske-aja-küsimuse peale tunnustavalt. Temal aitas abikaasa Ardi lapse kõrvalt koolis käia.
Soliidses eas Eval oli lavakas mõneti kergem. Elumängus oli ta juba ise küllalt kaasa teinud, polnud vaja väga nuputada, mismoodi mingis olukorras käituda.
Aga oli üks teine asi, mis segas. Ikka see vanus. Esimesel kursusel anti näitlejahakatistele kasuliku kirjanduse nimekiri, teiste hulgas Voldemar Panso «Näitleja töö iseendaga». Sealt luges Eva, et «kolmekümneselt näitleja enam ei puhke, vaid asub juba puhkama». «Tore. Värskendav kuulda,» mõtles Eva. Kukla taga võttis maad tunne: «Palun vabandust, et ma nii vana olen.» Õnneks siiski huumoritoonis.
Kardab laulmist nagu tuld
Eesti teatrimaastikul on Eva haruldane nähtus. Sama hästi, kui ta mängib Nukuteatri muusikalis «Risk», võib ta minna igasse suvalisse või vähemsuvalisse kooli ja paluda ennast muusikaõpetajana tööle võtta. 2000. aasta kevadel kirjutati talle EMAst välja diplom, millel kaks eriala: lavakunst ning muusikapedagoogika. Eva võttis kätte ja jätkaski pedagoogikat lõpuni koos lavaka-lõpetamisega — emale rõõmuks ja et saaks kooliskäimisele ometi joone alla.
Selleks ajaks oli juba teada, et temast saab Nukuteatri näitleja. «Hermaküla kutsus mind sinna,» ütleb Eva vaikselt. Pärast Evald Hermaküla vabasurma oli aga juba kevad ja kooli lõpp lähedal, et midagi ette võtta. Ja Eva läkski Nukuteatrisse, kus leidis eest suuremat sorti segaduse — ei peanäitejuhti, ei direktorit. Mis ometi saab? küsis segaduses Eva endalt. Kuid kõik muutus, kui teatri etteotsa asusid Andres Dvinjaninov ja Meelis Pai. Eva hingelisest segadusest sai tunne, et on lahe ja tore olla millegi uue sünni sees ja osaline. «Riski» tehes kulusid muusikaliselt haritud Eva oskused marjaks ära.
Kuid… potentsiaalne muusikaõpetaja kardab laulmist nagu tuld. Samuti klaverimängu, mida ta on elu aeg õppinud. Kui peab kellegi ees mängima, lööb kätesse selline värin, et näpp ei leia klahvi üles. Kui kõik «Riski» proovid ja etendused kokku arvata, on Eva suutnud laulda neist viiel viimasel nii, et pärast ei ole häbi bändipoistele silma vaadata. «Rääkimisega on hoopis teine asi. Seda ma ei ole kunagi kartnud,» tundub Eva olevat otsustanud sõnateatri kasuks.
Tööd on tal algaval hooajal palju: Nukuteatris, Vanalinnastuudios, VAT-teatris. Pärast diplomilavastusi karakternäitlejana kiita saanud Eva arvates on tähtsaim, et tööülesanne temast niipalju üle käiks, et sellega hakkama saamiseks peaks vaeva nägema.
Hapukapsad telefonis
Maire Aunaste elab juba tükk aega Ameerikas. «Kunagi ei ole meie suhe olnud nii tihe kui nüüd, kus ta on seal seitsme maa ja mere taga,» kirjeldab Eva. Ta toob võrdluseks, et kui nad elasid Tallinnas pea kõrvuti majades, ei näinud ega helistanud nad aasta otsa. Nüüd saadab Maire päris vanaaegseid ümbrikukirju ning helistab. Eva sõnul õhkub igast tema sõnast õnnelikkust — varem ei olnud seda märgata.
Eva hakanud lõpuks ka oma vanimat õde rohkem mõistma. «Varem ei saanud ma aru tema aeg-ajalistest endassetõmbumistest, tõrksusest kogu maailma vastu. Ma pidasin seda egoistlikuks ja mõtlematuks,» räägib Eva. Ja arvab, et mida aeg edasi, seda rohkem ta ise samasuguseks muutub.
Kuigi Maire elab Ameerikas, Eva Tallinnas ja Tiina Kurepalus, on olemas kindlad punktid aastas, kus kogu Üttide naispere saab kokku Tartus isamajas. Viimased jõulud olid esimesed, mil Mairet ei olnud. «Aga ta helistas, rääkis tund aega ja ütles, et tunneb läbi telefonitoru hapukapsa lõhna.»
