SIGNE POHLAK keeldus pikemast intervjuust, viidates tugevale emotsionaalsele pingele. Tema asemel räägib oma tädi elust ta õetütar, kes ei taha aga avalikku tähelepanu. Kroonikale on ta nimi ja isik teada, tegemist on omal alal väljapaistva daamiga
(39) Sigen Pohlaku sugulased mäletavad viksi tumedapäist poissi, kes hommikuti maasikakorvikesega suvila ees Signet ootas.
Signe ja Aivari vanemate suvilad olid Rannamõisas lähestikku, seal noored tutvusidki. Signe oli siis 13-, Aivar 15aastane. Signe sugulaste mällu on kinnistunud pilt veerandsaja aasta tagant, kuidas Aivar-poiss seisis päevad läbi ja õhtupimedaski suvila ees suure kuuse all ja passis oma südamedaami. Kui Signe hommikul suvilast välja läks, siis Aivar tavaliselt juba ootas, tihti maasikakorv näpus.
Signest kümmekond aastat noorem õetütar mäletab oma lapsepõlvesuvedest, et tädi oli kogu aeg Pohlakute juures. «Ega vanaisa ja vanaema (Signe vanemad) selle üle just õnnelikud ei olnud,» mäletab õetütar. Aga mis teha? Pealegi oli Aivar korralikust perekonnast, polnud põhjust lapsi keelata.
Kui Signe sai 18, noored abiellusid. Küll tundus sugulastele, et oma pulmapäeval ei õhetanud noorik just õnnest: polnud tal ei ilusat kleiti, soengut ega meiki. Üldse oli Signe selleks ajaks kuidagi zombistunud, äraolev pilk silmis, pikk ja kõhetu.
Õetütar, sel ajal alles plikatirts, mäletab, et juba päris algul polnud Aivari ja Signe vahel kõik korras. Oli vanaisa ehk Signe isa sünnipäev. Signe, kes muidu elas Pohlakute juures, pidi ka sinna tulema. Õetütar tiirutas rattaga suvilate vahel ringi. Ühelt ringilt tagasi koju jõudnuna nägi ta Signet ukse kõrval suure häälega nutmas. Järgmisel hetkel tormas toast välja Aivar ja tiris naise minema.
Pärast abiellumist läksid Signe ja Aivar Tuhalasse elama. Perega suhtles Signe edaspidi harva. Õetütar oli nende sugulastest pea ainus, kelle külaskäikudega Tuhalasse Aivar leppis. «Signe vanemaid ja õde ta millegipärast ei sallinud, eriti äia,» teab naine. «Mina olin üks väheseid, keda ta talus.»
Nii harva, kui sugulased Signet nägidki, olid tal ikka kusagil sinikad. Kord oli selgituseks trepist alla kukkumine, kord olevat naine end millegi vastu ära löönud. Kuna Signe on pikka kasvu, siis mõeldi, et ju siis seostuvad pikkusega koordinatsioonihäired. Hiljem on sugulased arutanud, kuidas nad küll nii pimedad olid, kuidas ei saadud kohe aru, millega tegemist?
Õetütar oli tunnistajaks ka tädi ja tädimehe vaidlustele laste õpetamise teemadel. «Signe tahtis, et lapsed läheksid kooli, aga Aivari nõudmine oli, et ema peab lapsi kodus õpetama.» Õetütar juhib tähelepanu, et Aivar räägib intervjuudes, kuidas ta lastele koduõpetajad palkas. «Signe oli see koduõpetaja!» Kaks korda alustas Signe Pedas õpinguid, üks kord kohe pärast kooli lõpetamist, enne abiellumist, teine kord abielu ajal. Aivar käskis naisel mõlemal korral koolist ära tulla.
Signe sugulased küll aimasid, et kõik pole korras, kuid ei teadnud, kui hull olukord Pohlakute juures tegelikult valitses. Kuni Signe esimese suure põgenemiseni seitse aastat tagasi. See oli pärast seda, kui Aivar teatas, et tal on uus naine, ja käskis Signel oma järeltulija välja õpetada. Aivar tegi oma uued tulevikuplaanid teatavaks reisil olles. «Signe helistas vist Kanaari saartelt, oli endast väljas, nuttis ja ütles, et Aivaril on teine, aga mulle pakub raha ja võimalust koduabilisena perre edasi jääda ja hakata lapsi uue emaga harjutama,» mäletab Signe õetütar.
Signe võttis noorima tütre, kes oli tol ajal vaid paariaastane, ja tuli oma õe juurde. «Siis rääkis Signe meile esimest korda ausalt, milline tema elu Aivariga oli,» meenutab õetütar. Loo detailid olid nii võikad ja uskumatud, et sugulased ei tahtnud kodunt põgenenud naise juttu algul uskudagi.
Siis järsku avastas Aivar, et tahab ikkagi koos Signega edasi elada. Käivitus tõeline klaperjaht ja psühhoterror. Mees pommitas naise vanemaid ja õde ähvardavate telefonikõnedega, saatis Signele sõnumeid. Ta hoiatas ka Signe õde, et kui Signe välja ei ilmu, hakkab õe lastega igasuguseid asju juhtuma. Aivar ütles, et tal on sidemed ühe maffiagrupeeringuga, ja lubas need sugulastele kallale saata. Järgmisel hetkel juba palus Aivar Signelt varasema eest andeks, lubas edaspidi enam mitte kätt tõsta, kinnitas armastust — vaheldumisi ähvardustega nuttis ja anus.
Aivar helistas ka Signe õele töö juurde ja toonast skandaali mäletatakse sealgi. Aivar kinnitas, et sõidab juba mitmendat päeva Signet otsides linnas ringi ja kui naine tagasi ei tule, siis ta lihtsalt sureb.
Lõpuks kaasas Aivar oma lapsed. «Nutvad lapsed helistasid ja palusid, ema, tule koju, muidu isa sureb ära!» Jaburuse tipuna helistas lõpuks isegi Aivari armuke ja palus Signel Aivari juurde tagasi tulla. Nagu hiljem selgus, elas too neiu see kaks nädalat, mis Signe ära oli, Aivari juures koos Signe lastega.
Signe isa oli sel ajal vähiga surivoodil. «Kevadsuvel Signe põgenes, suvel kestis see jama, ja sügisel vanaisa suri,» meenutab õetütar. «Ma ei vihka Aivarit, aga ma ei andesta talle kunagi, et ta kiirendas vanaisa surma.»
Esimene põgenemine lõppes sellega, et Signe läks mehe juurde tagasi. Miks? «Tal polnud ju kuhugi minna,» arutleb õetütar. «Signe vanemad elasid sel ajal ise Kalamajas kahetoalises korteris, kus üks tuba oli läbikäidav. Haridust ega töökohta tal polnud. Tuhalasse jäid tal maha kolm vanemat last. Ja küllap polnud tal veel sel ajal ka piisavalt seesmist veendumust.» Signe konsulteeris tookord ka advokaadiga, millised oleks tema võimalused lapsi endale saada, ja advokaat hindas võimalusi kehvadeks.
Tookordsest põgenemisest võitis Signe siiski niipalju, et sai Aivarilt lubaduse: tuleb tagasi ainult tingimusel, et võib Kunstiakadeemiasse õppima minna ja Aivar tasub õppemaksu.
Nüüd väidab Aivar ajakirjanduses, et nende abielu lõppes juba seitse aastat tagasi. «Ta teeb seda raha pärast, et ta ei peaks viimastel aastatel soetatud vara Signega jagama,» usub õetütar. Tegelikult tuli Signe Aivari juurest lõplikult ära alles poolteist aastat tagasi, 2003. aasta märtsis, ja abielu on juriidiliselt siiani lahutamata.
Õetütre sõnul ei soovinud Signe perevägivalla avalikustamist. Ühe järjekordse masendushoo ajal soovitas õde Signel minna vägivalla all kannatanud naiste tugigruppi. Seal jutustas ta, nagu ka kõik ülejäänud naised, oma loo. Mingil hetkel paluti talt luba sellest loost anonüümselt kirjutada. «Signe pidas siis ka minu emaga nõu,» selgitab õetütar. «Ema arvas, et kui aru ei saada, kellega on tegemist, siis ju võiks. Pealegi pidi meie teada lehes juttu tulema mitme naise juhtumitest.» Edasi läks aga nii, nagu läks.
«Kas tõesti arvatakse, et võib olla olemas inimene, kes tahaks, et temast sellist soppa teatakse?!» küsib õetütar. «Signel on raske praegu isegi kauplusse minna.».
Signet süüdistatakse praegu soovis Aivari varandusest suuremat tükki kahmata. «Signe ei taha ühtki tükikest Aivari firmadest. Signe on kakskümmend aastat nende ühisesse ellu matnud, kasvatanud nelja last ja hoidnud kodu korras, et Aivar saaks täielikult pühenduda oma impeeriumi rajamisele,» selgitab õetütar. «Kas tal pole siis õigust osale ühisvarast?»
Pärast seda, kui Signe seitse aastat tagasi Aivari juurde tagasi läks, jätkus kõik üsnagi endistviisi. Aivar jätkas ka armukese pidamist. Kuigi Aivar väidab, et tal on juba seitse aastat uus naine, elas ta siiski koos Signega ja käis teisel naisel külas.
Vahepeal oli sugulaste teada veel vähemalt üks põgenemine. Tookord rammis Aivar Signe auto kraavi, hoolimata sellest, et autos oli ka väike tütar.
Põgenemistele järgnesid tavaliselt kingitused tagasituleku eest ja seejärel endisest veelgi jõhkram peks.
Poolteist aastat tagasi tuli Signe Aivari juurest lõplikult ära. Sugulaste teada sündis see kokkuleppel Aivariga, mitte salaja. «Küllap Signe kasvas aastatega seesmiselt piisavalt kindlaks, nii et Aivar ei suutnud teda enam takistada,» arvab õetütar.
Kuidas on tädi elujärg, kas elamisest paistab välja, et Aivar toetab teda «rohkem kui piisavalt», nagu ta avalikult väidab? Signe Pohlak elab Kalamajas kahetoalises korteris, käib tööl ja tuleb õetütre meelest ots-otsaga kuidagi kokku. Sugulaste teada võttis Signe korteri ostmiseks laenu, mida maksab siiani tagasi. Tõsi küll, Aivar toetab Signet aeg-ajalt, kui tuju tuleb, see on aidanud naisel ka korterilaenu maksmisega toime tulla.
Lahutuse algatas Signe, sest Aivar keeldub igasugusest varajagamisest. Mehe pakkumine on, et nad ei lahuta, ja ta toetab Signet iga kuu 20 000 krooniga, nii et naine ei tunneks millestki puudust. «Aivar on alati osanud inimesi endale allutada,» kommenteerib õetütar. «Mis oleks parem võimalus Signet igavesti oma võimu all hoida? Et saavutada vabadus ja saada tagasi eneseväärikus, soovib Signe lahutust ja vara jagamist — just nii, nagu seadusega ette nähtud.»
Aivar süüdistab naist suhtlemises juhuslike meestega ja isegi lesbisuhetes. «Signe elab praegugi üksi ja tal pole selle poolteise aasta jooksul minu teada teisi olnud, samal ajal kui Aivar ei varjagi, et tal on juba seitse aastat teine naine,» pahandab õetütar.
Kitsad tingimused on põhjus, miks Signe linna kolides jäid lapsed edasi isa juurde Tuhalasse. Juba linnas elades hoolitses Signe laste eest «kaugjuhtimise teel»: helistas hommikul nooremale pojale, et aeg on üles tõusta ja kooli minna, käis koolis lastevanemate koosolekutel.
Aga miks lapsed ajakirjanduses isa poolele asusid? «Ilmselt nad ei saa arugi, mida nad teevad,» arvab õetütar. «Aivar on ka hästi võimas manipulaator. Aga tema loogika lonkab: ühel päeval rivistab ühes lehes lapsed pildi peale üles ja kirjeldab oma siniseks pekstud peenist, järgmisel päeval teises lehes palub lapsed ja eraelu rahule jätta.»
Ei saa jätta kahtlustamata, et laste puhul võib tegu olla ka äraostmisega. Sugulaste teada ostis isa vanimale pojale sel suvel sportauto, vanemale tütrele ehitab maja sinnasamasse Tuhala kanti. (Kroonika andmetel on Aivar Pohlak Tuhalasse, mitte kaugele oma laste kodust, ehitanud maja ka uuele naisele Triin Edasile — toim.)
«Aivar ei ole läbinisti halb inimene, aga ilmselt on tal üliarenenud omandiinstinkt,» püüab õetütar tädimehe käitumisele selgitusi leida. See väljendub ka laste puhul, keda Aivar üritab piitsa asemel präänikuga oma käeulatuses hoida. «Signe räägib lastele, et õppige, lõpetage koolid, minge kas või välismaale õppima,» teab õetütar. «Aivari suhtumine on selline, et haridust pole vaja, saate ilmagi hakkama. Ta oli öelnud Annile, et jäta kool pooleli ja tule minu sekretäriks — vanem poiss Siim juba jättiski kooli lõpetamata. Ja ehitab Annile Tuhalasse maja… no milleks noorele tüdrukule maja metsa sees?!»
Õetütar on valmis kõike, mida teab, ka kohtus tunnistama: «Mina Aivarit ei karda! Kogu meie suguvõsal on Aivarist kõriauguni. Kakskümmend aastat on tema vari meie kohal hõljunud.»
Miks Signe ise ei taha temaga toimunust rääkida? «Ta ei oska ega julge ajakirjandusega suhelda,» arvab õetütar. «Ta oli ju peaaegu laps, kui Aivar ta metsa elama viis ja kakskümmend aastat ajuloputust tegi. Sealt sai ta alles poolteist aastat tagasi välja. Ta alles õpib eluga toime tulema.»
