«Järsku saabusid sõjaväelased ja küsisid, kas me ei oska lugeda. Nad viitasid sildile, kus oli puhtas araabia keeles kirjas: te sisenete miiniväljale!» meenutab rokkar Jaagup Kreem üht ärevamat seika motomatkalt Lähis-Idasse.
Motomatkajate seltskond, kuhu kuulusid ka Terminaatori solist Jaagup Kreem (38) ja Kanal 2 reporter Tanel Talve (34), istus 1. aprillil Bulgaarias mootorrataste selga ja 23. aprillil astus Tel Avivis lennukile, et sõita tagasi Tallinna.
Teekond kulges ajaloolistel radadel. Läbiti seitse riiki ja ka kurikuulus Bekaa org, kus rööviti seitse Eesti jalgratturit.
«Me kerge südamega seda reisi ette ei võtnud peale inimröövi. Au ja kuulsust me ka otsima ei läinud,» ütleb Tanel.
«Kuid varem ostetud lennukipileteid ei tahtnud ka ära visata,» lisab Jaagup.
«Me olime teinud pool aastat eeltööd, aga piirkonnas läks pingeliseks. Tahtsime teha isegi plaani B ja minna Kreekast laevaga otse Iisraeli, aga see laev vedas hoopis Liibüa kodusõja jalust põgenikke minema,» räägib Tanel.
Reisi teravamad elamused algasid Süüria-Liibanoni piiril.
{poolik}
«Nalja teete? Jälle Eesti ratturid!» kõlas piirivalvuri kommentaar. Järgmisel hommikul külastas matkajaid Beirutis hotellis Liibanoni julgeolekutöötaja, kes täpsustas nende marsruudi.
«Meie teekonda träkiti kogu aeg. Bekaa orus oli näha, et meid oodati ja jälgiti, aga ei kontrollitud,» ütleb Jaagup.
«Me pead tulle ei pistnud ja kõrvalteedele ei suundunud. Reis oli ette valmistatud. Mul on veidi kahju, et me ei saanud külastada Süüria linnu. Kummaline, aga mundris meeste ja sõjaväe nägemine tekitas seal turvatunnet,» sõnab Jaagup.
Metsik kohalik tormas teele
Beirutis oldi neli päeva. See on uhke ja rikas linn. Kallid autod, luksuspoed – tõeline pärl.
Läheduses paiknevat kurikuulsat Bekaa orgu külastati lausa kahel korral. Seal asuvat veinimõisa Chateau Kefraya väisati turvalisuse huvides väikebussiga, nii oli ka mõnusam veinielamus tagatud. Paar päeva hiljem kihutati läbi oru gaasi maha võtmata Süüriasse, kust samuti täie hooga läbi vurati.
«Bekaa orust väljudes oli minu jubedamaid momente reisil. Äkki jooksis teele üks külaelanik, metsikud silmad burka alt välkumas. Ma peaaegu oleks seda kummitust riivanud kiirusel 130 km tunnis. Õudne!» meenutab Tanel.
«Tšillimine algas alles Jordaanias, mis oli nähtud Araabia riikidest kõige sõbralikum ja puhtam,» kiidab Jaagup. «Käisime kohalikus Harley-Davidsoni poes, mille omanik Claude organiseeris nn Eesti sõidu – Estonian Ride‘i – koos kohaliku klubiga. See oli üks meeleolukamaid päevi.»
Kui mošee minaretist hakkas kostma vaimuliku palve, siis seltskond peatus, ratastelt võeti matid ja asuti innukalt palvetama. Ammani motoklubi oli äärmiselt sõbralik, vahetu ja tolerantne. «Lausa südamlik,» kiidab Jaagup.
Sattusid miiniväljale
Jordaanias käis reisiseltskond WRC rallil, mis toimus Iisraeli ja Jordaania vahelises orus.
«Üritasime sinna sõites lõigata, nagu eestlased ikka. Järsku saabusid sõjaväelased ja küsisid, kas me lugeda ei oska. Nad viitasid sildile, kus oli puhtas araabia keeles kirjas: te sisenete miiniväljale!» meenutab Jaagup.
«See oli üks meie keerulisemaid reise,» tunnistab Talve.
«Aga King’s Highway Ammanist Agabasse oli minu elu ilusamaid maanteid,» lausub Jaagup.
Surnumere ääres tuli teha teine negatiivne lisaeelarve – neljatärnihotellid asendusid hostelitega ja kaheksadollarilised külmad õlled jäid kõrbeteel ostmata. Kõigi kuludega ei osata ju enne reisi arvestada. Teada oli, et Türgis maksab bensiin 2 dollarit liiter, aga mootorrataste sissetollimiste maksud Süüriasse ja hirmkallis kohustuslik kindlustus Liibanonis tulid ootamatult.
«Neid ei huvitanud, et oleme riigis vaid viis päeva – mootorrattad tuli kindlustada terveks aastaks,» ütleb Jaagup.
Jaagup võeti pihtide vahele
Iisraeli piiril läks kaua aega – kõige põhjalikumalt küsitleti Jaagupit.
«Oi jumal, mida seal ei küsitud! Kust tulek, kuhu minek… Millest elate, palju kinnisvara on, kas muusiku elukutse toidab, isa, ema, vanaema ja vanaisa nimed, usulised eelistused, kas keegi teile pakki kaasa ei andnud, kas mootorrattad olid vahel ka järelevalveta, kuhu parkisite mootorrattad öösiti – ja siis samad küsimused uuesti,» räägib Jaagup.
Mootorratastelt võeti kõik kotid maha ja rattad vaadati kanalil üle.
«Meil pretensioone pole, saame aru. Kaheksa motomatkajat näevad ju piisavalt ullikesed välja, et pahad võiksid neid ära kasutada ja kuhugi pommi sokutada,» lausub Tanel. «Aga nad ei peedista. Näiteks Vene-Ukraina piir on täiesti õudne. Seal võisid sa kumminuiaga saada, kui nägu ei meeldinud. Israelis on arusaadav, et nad on mures oma julgeoleku pärast.»
Tel Avivis pakiti asjad kokku. Kui rattad olid ära antud, tekkis väsimus ja pingelangus.
«Kahjuks ei olnud korralikku rannailma. Nagu needus, ilgelt külm!» viskab Tanel.
«Tõesti jube külm, ainult 20 kraadi ja kergelt pilves,» muigab Jaagup.
«Just oli olnud 46kraadine leitsak, nii et isegi mootorrattaga oli olnud väga palav sõita,» selgitab Tanel.
Mehed pole veel otsustanud, milliste riikide maanteid nad järgmisel korral mõõtma hakkavad. Tanel arvab, et Hiina oleks põnev väljakutse.
