Goldie Hawni tütar ja Kurt Russelli kasutütar räägib, miks ta kogu aeg õnnest särab.

Filmis How to Lose a Guy in 10 Days («Kuidas kümne päevaga kutist lahti saada») mängib Kate Hudson (24) ajakirjanikku, kes püüab kümne päevaga mehest (keda kehastab Matthew McConaughey) lahti saada — ega saa aru, miks see kuidagi ei õnnestu, ükskõik, kui vastikult ta ka ei käituks.

Seda pole tegelikult sugugi raske mõista. Kate pole inimene, kellest tahaks lahti saada. Võib-olla on asi geenides — on ta ju Goldie Hawni tütar. Ehk on asi kasvatuses — Goldie kauaaegne elukaaslane näitleja Kurt Russell on Kate’ile praktiliselt kasuisa. Ja võib-olla on Kate’i ellusuhtumist mõjutanud abielu rockstaari Chris Robinsoniga (ansamblist Black Crowes).

Mida Kate oma õnnistatud elust ise arvab, pihib ta järgnevas intervjuus.

Sinu roll selles filmis on peaaegu skisofreeniline: mõistlik reporter teeskleb, et ta on püstihull tüdruksõber. Kuidas oli sellist tüüpi mängida?

See projekt tõmbas mind algusest peale, sest see tähendas kahe täiesti erineva tüübi mängimist. Töötav tüdruk Andie ja hull Andie. Mulle meeldis, et pidin nahast välja pugema, et oma tööd hästi teha. Iga tegelaskuju, kelle pärast peab nii palju pingutama, on lahe.

Oled ka ise kunagi midagi teinud, et meest eemale peletada?

Eks ma olen igasuguseid asju välja nuputanud, aga mitte nii hulle. Aga üht-teist olen teinud küll, nagu me kõik. Näiteks helistanud kellelegi liiga palju, kirjutanud oma tunnetest. Olen proovinud kõiki neid asju, mis meestele hirmu nahka ajavad.

Sa tundud olevat väga enesekindel. Kas olid niisugune ka enne tutvumist abikaasa Chrisiga?

Ei, siis läks kõik allamäge. Ma ei olnud enesekindel tüüp. Aga üksiolemine mind ei seganud — ma polnud selline, kel peab kogu aeg kellegagi suhe olema. Tegelikult olin ma pigem seda tüüpi, kellele EI meeldinud suhe. Siis aga kohtasin Chrisi ja kõik muutus.

Ja siis sa tegid muidugi kõike, mida see film ei soovita tüdrukutel teha?

Meie kohtumine oli täiesti ebanormaalne. Me lihtsalt kohtusime ja asi ants. Kõik reeglid lendasid vastu taevast. Neljandal päeval tunnistasime, et armastame teineteist. Mina kolisin tema juurde nädala pärast. Kõik oli hoopis teistmoodi. Ma arvan, et mis ka ei juhtuks, kui leiad inimese, kes sulle on määratud, ei saa midagi valesti teha.

Oli see siis armastus esimesest silmapilgust?

Tegelikult kohtusime kaks aastat varem. Olime nii ennasttäis. Sõbrad olid meid halloweenipeol tutvustanud ja ta oli tahtnud mul parukat peast võtta. Aga selle all oli mul pähe tõmmatud nailonsukk ja ma ei lasknud tal seda teha.

Pärast üks sõber küsis, mis ta minust arvas, ja ta teatas: «See tüdruk on natuke p…s.» Hiljem tuli see sõber minu juurde ja ütles: «Ta on natuke p…s.» Selline oli meie esimene kohtumine. Oleks me siis teadnud, et kahe aasta pärast oleme armunud ja vaatame teineteisele ainiti silma.

Enamik inimesi ütleks, et sa abiellusid hirmus noorelt. Mida sa neile vastad?

Raske on mõista, kui ei tea, miks keegi nii noorelt abiellub. Kui te tunneksite mind — aga te ju ei tunne — ja Chrisi, ja näeksite meid koos, siis lihtsalt ei saa olla inimest, kes sellest aru ei saa.

Mõnikord ütleme: «Nii, kallis, mesinädalad on lõppenud.» Aga see kõik on ikkagi üsna hämmastav. Ma sooviksin sellist suhet oma kõige hirmsamale vaenlasele, sest see tõesti muudab inimest ja tema prioriteete. Kõigel on korraga mõte, ja kui taipad, kui lühike on elu, siis saab selgeks, kui suurepärane on olla armunud ja kedagi tõeliselt austada.

Kas vanemad ei olnud vastu, et asjad nii kiiresti arenema hakkasid?

Ei. Mu ema… mu mõlemad vanemad ütlesid: «Katie, tee, mis sa tegema pead.» Sellised on nad alati olnud.

Kas sa küsid neilt karjäärialast nõu?

Kui ma vanematelt nõu küsin, siis tavaliselt vanaema küpsiseretseptide kohta. Vanemad on ikka vanemad. Nad kasvatavad sind kogu aeg, sa jääd alati lapseks. Nii et nõu annavad nad mulle pidevalt, aga kas just karjäärialast? Me ei räägi sellistel teemadel. Naljakas, paljud pered istuvad kindlasti koos ja arutavad, mis kellelgi tööl toimub. Aga kuna me kõik teeme sama asja, ei räägi me sellest eriti. Sest me teame kõike.

Kas näitlemine on su saatus, kuna oled kasvanud näitlejate peres?

Raske öelda, kas see just vältimatu oli. Mu vend Oliver on näitleja, aga kaks teist venda ei taha näitlemisest kuuldagi. Mina jälgisin küll oma vanemaid ja nautisin seda. Nad ütlevad kogu aeg, et nad teadsid, et minust saab näitleja, enne kui ma ise sellest aru sain. Ma olin selline juba enne, kui sain teada, et nad on näitlejad. Ma muudkui esinesin ja laulsin ja muudkui rääkisin, rääkisin, rääkisin.

Sul on maast madalast selle näitlemisega ka väga hästi läinud. Aga isegi kõige edukamad ei saa alati, mida tahavad. Kas oled kunagi mõelnud ameti maha panna?

Mmmm… ma ikka armastan seda nii väga. Ma ei teinud väljagi, kui asjad ei läinud nii, nagu vaja. Liiga paljud inimesed tulevad selle töö peale valede kavatsustega. Nad igatsevad olla nähtaval, kuulsad. Mulle pole see kunagi korda läinud. Ma nägin sellest algusest peale läbi, ja see pole mind kunagi tõmmanud.

Kindlasti on see mõnus, kui elu enam paremaks minna ei saa. Kas sa mitte ei mänginud möödunud aastal Prantsuse filmis Le Divorce?

Tundsin end Pariisis nii elusana. Olin seal nii õnnelik — nii õnnelik, et kui tagasi Ameerikasse tulime, tabas meid väike depressioon. Tahtsime olla seal, kus kogu aeg süüakse ja nauditakse elu. Aga mu kodu ja mu perekond ja mu süda on Ameerikas, nii et tõusta ja lihtsalt ära minna oleks väga raske.