Pisarais riputas kirjanik KATI MURUTAR müüki oma unelmatekodu Lius ning loodab nüüd asustada uue inimtühja mereäärse paiga!
«Otsin oaasi, kuhu teha puutumatute piigade paradiis,» sõnab Kati sõjakalt. Alles rääkis Kati Murutar (40) kirglikult oma Jausa talust Pärnu lähistel Lius, kus just sel suvel valmisid lõplikult kõik talu abihooned. Ka maja sai uuesti üle võõbatud. Kati muigab mõrult: «Nii et vaatasin – jess, kuus aastat ehitasin, nüüd on valmis! Nüüd hakkan elama ja olen õnnelik.»
Murutari paradiis Liu pole aga enam see koht, mis enne.
Küsib neli miljonit
Otsus Jausa talu 4 miljoni krooni eest müüki panna küpses viimase paari nädala jooksul. Põhjus pole kirjaniku maksujõuetuses. Kati oli hoopis vahetult enne otsust naasnud Austriast ning näinud, kuidas seal inimesed elavad – mida jõukam pere, seda tagasihoidlikum maja. Eestis on aga Kati arvates täpselt vastupidi. Ning iseäranis pärast valgustavat Austria-reisi häiris teda päev päevalt Lius üha enam kerkima hakkavad rikkurite eramud.
Juba septembris, mil Murutar pidas talus Segeri ja Emil Rutikuga õuna- ja kreegitalgusid, tunnistas ta murelikult uue naabri kerkiva maja piirjooni.
«Aimasin, et kisub Tiskreks. Sinna ümber on nüüd järjest tekkinud uusrikkaid... Kuus aastat tagasi oli Liu vaikne kaluriküla, nüüd on järjest ostetud neid hütte üles,» seletab Kati.
Kui seni oli, ükskõik kui rahakas oli ostja, ikka püstitatud hüttide asemele viilkatusega rehielamuid ehk säilitatud stiili, siis nüüd on kui kokkulepitult käivitunud asümmeetriliste kastide paraad! Mida Kati silmaotsaski ei kannata! Kusjuures arhitektiks, kes uuselamud projekteeris, on Murutari sõnul veel tema kunagine klassivend Tanel Tuhala...
«Otsus Jausa talu müüa ehmatas mind ennastki,» tunnistab Murutar. «Esimese päeva nutsin, teisel päeval mõtlesin, et hakkan nõudma – tehku aga majad madalamaks ja ümber! No et säiliks sama miljöö, mis oli enne.»
Tuuleveskitega ei võitle
Kolmandal päeval tabas Katit selgus, et kui ta lähekski nugade peale, siis kuidas ta kas või oma naabriga pärast kõrvuti edasi elab. Ühtlasi oleks see heitlus tuuleveskitega.
«Juba eelmise suvega – seal lähedal on kolm motelli – on juurde tekkinud niisugust jõukat külarahvast. Esinevad bändid, on lakkamatu sumin ning lõpmatuseni voorib maastureid, millega sõidetakse otse neemele,» kirjeldab Kati idülliajastu hävingut.
Murutari-mutt, nagu Kati end nimetab, adus, et paratamatust ta enam tagasi pöörata ei saa: «Võin küll vinguda, et andke vana hea tagasi, aga seda ei juhtu enam kunagi.» Ühtlasi oli naine seks ajaks juba nii palju toibunud, et jõudis enese sõnul «ilge ehmatusega» selgusele – müüb talu ja kaob Liust kus see ja teine!
Kati arvab, et tulevast omanikku keskkonnamuutus ei sega, lihtsalt temal on veel kirkalt silmis idülliline Liu oma sõnulseletamatus vaikuses. Neile aga, kes sooviksid elada prominentide seas, kes vajavad prestiižset ja eksklusiivset ümbrust, sobib Liu ja Jausa talu kui rusikas silmaauku. Uusasukateks on peamiselt Pärnus tuntud ärieliit.
«No vot, talu on ju totaalselt ja üdini valmis ja kui mina võtan sealt oma aura ära, siis uus tulija lihtsalt tuulutab toad, paneb oma asjad asemele ja jätkab seal reipalt õnnelik-olemist!»
Ilmselt ei hakataks Kati sõnul uusasunikku ka sadamasillalt pildistama, samuti ei pruugi teistel olla ju ka sellist privaatsuse- ja vaikusevajadust kui temal. «Mis oli ka osa jamast, et minust hakkas juba kujunema turismiobjekt seal. Seda enam, et maja paikneb sadama ja majaka vahel, iseenesest täiesti superkihvtis kohas.»
Nõnda juhtuski vahel, et Kati kutsus uudistava bussitäie turiste tallu sisse, Kati lapsed sõidutasid neid hobustega, Kati aga jutustas ning näitas elusat Murutari-mutti! «Aga no üks asi on see, kui sa kutsud sisse ja lapsed saavad väikese taskuraha, teine asi, kui tuleb bussitäis rahvast, jääb tee äärde seisma, ilmub aia äärde ja kukub sind pildistama...»
Alustaks nullist!
Kati on juba käinud esimesi võimalikke kohti kaemas. Samuti Pärnu lahe ääres, suvepealinnast üles ja kaugemal kui Liu. «Jumala abiga on loodus sättinud niimoodi, et selles kohas Tõstamaa lähistel on poolsaarekujulised sõrmed vees,» seletab Kati õhinal. «Kui juba uus koht, siis raudselt ostan ka rohkem maad, et jälle ei piirataks maja ümber. Lius on hektar, mulle just paras, aga kui oled ühtäkki tihedalt ümbritsetud, tuleb nüüd võtta kas või kakskümmend hektarit. Siis ei ronita sinu õuele mürama.»
Läinud suvel käis Katil külas Laine Jänes ja ühiselt nentisid nad privaatsuse olulisust. Kui Kati oma võimalikku müügiplaani mainis, pakkus Jänes, et ostab talu ehk ise ära. «Noh, me oleme sõbrad ka ja ma kohe tahtsin talle öelda.» Nii oli Laine esimene, kes kavatsusest kuulis. «Siis ta mõtleski, jess, ostab ära, sest tema tahaks endale ka mereäärset kodu ja oli just otsinguid alustamas. Aga jõudsime otsusele, et kui juba mina ei talu, kuidas rahvas pildistab ja tahab ekskursiooni, siis tema ammugi mitte.»
