Euroopa Parlamendi saadik TUNNE KELAM loeb enne uinumist keskaegseid keldi palveid, sest need aitavad hoogsalt pöörlevas euromasinavärgis vaimset tasakaalu hoida.
Tunne Kelam (71) on juba neli aastat Brüsselis tööl käinud. Mees sõidab sealt igal neljapäeval oma Viimsis asuvasse koju, kus teda ootavad abikaasa Mari-Ann, labrador Teele ja kõuts Saša.
Kuidas kassid ja koerad elavad?
Mul on nelja ja poole aastane šokolaadikarva labrador Teele. Labradorid on ammendamatu isuga. Tegime temast kaalujälgija. Teele tuleb mulle koos Mari-Anniga lennujaama vastu ja saadab ka ära. Oleme harjutanud teda pagasikaalule ronima. Kaalu tuleb ju jälgida. Teele on lennujamas tuntud nägu ja tal on palju sõpru. Vahel kahtlustan, et ta kavatseb hakata narkokoeraks, et endale ise ülalpidamist teenida. Isane kass Saša on tubli, ta on juba 15aastane. Käib omapäi metsa all jalutamas.
Palju koer kaalub?
31 kilo, ta on heas vormis. Teele rekord on 33 kilo, tal ei ole kasulik ülekaalus olla.
Kas lõigatud või lõikamata?
Lõigatud. Juba esimesel eluaastal kaotas mehetunnused.
#end#
Kas abikaasaga Viimsi ja tööasjadest ka räägite?
Mari-Ann on Viimsi vallavolikogu liige ja vallaasjad on ju koduasjad. Ta missiooniks on esitada küsimusi ja selgitada, mis toimub. Mari-Ann nägi ükskord, et Viimsi poe juurest läksid kaks alaealist poissi ja üks mees laguneva maja varemetesse. Ilmselt ostis vanem mees poistele alkoholi. Selline võrk tuleb avastada ja likvideerida, et kuritegevust ennetada. Kuid ega keegi sellest teemast eriti huvitatud ei olnud, politsei telefonikutse peale kohale ei ilmunud. Juhuslikult kohatud Viimsi konstaabel lubas ainult selle viina ostjaga, kes on Grossi poes tuntud nägu, «rääkida».
Teine väga terav probleem on keskkonna puhtus ja korrashoid. Abikaasa on läbi viinud prügikastide paigaldamise mereranda ning vee äärde minevate omaalgatuslikult tekitatud autoteede blokeerimise. Alustasime oma külas ka naabrivalvega. Kohalik vallavalitsus püüab ka pidurdada Viimsi poolsaare täisehitamist, et jääks metsa ja hingamisruumi.
Kuidas Viimsis küttekulud on?
Meil on kahekorruseline maja, kus on 350 ruutmeetrit kogupinda. Talvel on elektriarve 8000 krooni kuus. Maja on jäänud elektriküttele, nagu see oli ostmise hetkel. Midagi tuleks ette võtta. Üks võimalusi on viia maja maaküttele, kuid siis tuleb ka uued radiaatorid panna. Sageli kütame kaminat, see annab kokkuhoidu. Osade ruumide kütte saab välja lülitada. Mõtleme, kas hakata kasutama tuuleenergiat.
Vaevalt et sa Brüsselis energeetikaga tegeled, ikka rohkem oma lemmikasjadega?
Nii see on. Kõigega ei jaksa tegeleda. Kuid energeetika on ka Brüsselis väga oluline. Ning ega ükski parlamendiliige saa piirduda üksnes «lemmikasjadega». Parlament on ka Euroopa südametunnistus, siit käivad kõik inimlikud probleemid läbi.
Kui palju oled näinud seda mängu, kus inimesi petetakse lubadustega, mida ei olegi kavas täita?
Hitler hoidis Berliini olümpiamängude osavõtjate nimekirjas kahte juudi soost naissportlast, jätmaks olümpiakomiteele viimase hetkeni muljet, et mingit rassilist diskrimineerimist Saksamaal ei teostata ning lasi nad viimasel hetkel, siis kui USA olümpiameeskond oli juba laevale asunud, nimekirjast välja arvata. Mäng käib alati lühiajaliste pragmaatiliste huvide ja pikaajaliste huvide vahel. Elus on väga sageli nii, et poliitikuid saab mõjutada.
Kuidas?
Igatpidi, kas majandushuvidega või sellega, et antakse eeliseid sinu riigile. Näiteks Hiina või Vene turule pääsemiseks võidakse teha eeliseid teatavatele kompaniidele, poliitikutele ja riikidele. Patt pole mitte soov turule pääseda, vaid valmisolek rikkuda häid tavasid, sõlmida salakokkuleppeid, millega võistlejad kõrvale tõrjutakse. Sageli ei ole inimeste otsene äraostmine vajalik, piisab vaid eeliste andmisest mõnele kompaniile, kus töötab mõni juhtiv ekspoliitik. Nii on viimasel ajal näha ootamatutes ärirollides endisi kõrgeid Saksa ja Hollandi poliitikuid.
Kuidas Brüssel meeldib?
Talutav. Pole viga. Ma olen nagu Võrumaa mees, kes käib Tallinnas tööl ja naaseb nädalalõpuks koju. Aega linna vaadata eriti ei ole.
Kuid siiski, hämmastav büroohoonete pealetung?
Vahel olen mõelnud, kas siin on üldse muinsuskaitset. Kuid neid vanu maju paistab jätkuvat.
Mis su lemmikkoht siin linnas on?
Lennujaam. (Naerab) See on nagu korduv unenägu. Iga nädal näed kaks korda samasugust und – näed end liikuvat mööda samu koridore, liikuvaid treppe. Siin on üks külastajavaenulikumaid lennujaamu, kuna pärast sisseregistreerimist ei pakuta väikseid kärusid, vahemaad lennukini on aga erakordselt pikad. Lennujaama juhtkonna sõnum näikse olevat, et kui võtsid kopsakama käsipagasi kaasa, siis seda tassida on sinu eralõbu.
Viimati rääkisime 2006. aasta kevadel Roomas. Kui palju on maailm paari aastaga muutunud?
Maailm on muutunud ebakindlamaks ja ebamäärasemaks. Ka selged erinevused sotsialistide, liberaalide ja kommunistide vahel on ähmastunud. Väga huvitav on olukord Saksamaal. Endised kommunistid on pealetungil ja nendeta on peatselt võimatu valitsust moodustada või siis nad sunnivad omavahel kokku ammused rivaalid kristlikud demokraadid ja sotsialistid, kes kumbki eraldi ei suuda enamust saavutada.
Mis kommunistid? Idasakslased?
Siin kajastub see probleem, et kommunistlikule minevikule ei ole suudetud autoriteetset rahvusvahelist hinnangut anda. Seda tunnetavad nüüd isegi sakslased.
Kuivõrd on see võimalik? Itaalias ja Prantsusmaal ei ole kommunist otseselt sõimusõna.
Nojah, kuid teatud ajalooperioodidel allusid nende riikide komparteid otseselt Stalinile ja Prantsuse kommunistid toetasid Hitlerit just Stalini käsul. Nad tervitasid Saksa vägede sissetungi, sest nende jaoks olid suurimad vaenlased sel hetkel Prantsuse valitsus ja sotsialistid. See on räige paradoks. Ja kui nad oleksid pärast sõda võimule saanud, siis oleks sündinud veel paar vormiliselt rahvademokraatlikku vabariiki, sisuliselt Stalini juhtimise all olevat kommunistlikku diktatuuri.
President Ilves on võrrelnud Vene-Eesti suhteid Tommy ja Jerry multifilmiga?
Mul on tunne, et Eestil ei ole veel seda vajalikku liikuvust, et mõne osava multifilmi kangelase rolli asetuda.
Kas on aega ka lugemiseks?
Loen sageli Euroopa Liidu eelmise kooseisu välisvoliniku ja Hongkongi viimase kuberneri Chris Patteni raamatut Euroopa välispoliitikast. Suurepärane ja vaimukalt kirjutatud teos. Õhtuti loeme Agatha Christiet, aga seda Viimsi kodus. Brüsselis eelistan enne magama jäämist lugeda keskaegseid keldi palveid Valda Raua suurepärases tõlkes. Need annavad vaimset tasakaalu ja kindlustunde, et igaühel meist on vastutus igaveste väärtuste ees.
K Väljavõtted
Elus on väga sageli nii, et poliitikuid saab mõjutada.
Ma olen nagu Võrumaa mees, kes käib Tallinnas tööl ja naaseb nädalalõpuks koju.
ERALDI KAST:
Robert Schumani medal
Suvel 2006 anti Tunne Kelamile Strasbourgis üle Europarlamendi suurima, Euroopa Rahvapartei – Euroopa Demokraatide fraktsiooni kõrgeim autasu – Robert Schumani nimeline medal.
Robert Schumani medalit antakse välja alates 1986. aastast. Sellega tunnustatakse inimesi, kes on andnud silmapaistva panuse Euroopa ühendamisse. Teiste hulgas on kõnealuse medali laureaatideks paavst Johannes Paulus II, Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker, Taani peaminister Anders Fogh Rasmussen, Hispaania endine peaminister José-Maria Aznar, Saksamaa Liitvabariigi endine kantsler Helmut Kohl, Prantsusmaa endine president Valery Giscard D´Estaing, Euroopa Komisjoni endine president Jacques Delors, aga ka Vene tuntud inimõiguste eestseisja Sergei Kovaljov.
ERALDI KAST:
Tunne Kelam
Sündinud: 10.07.1936 Valga Maakond, Taheva
Perekonnaseis: Abielus, tütar
Erakondlik kuuluvus: Isamaaliit 1995 (esimees 2002–2005)
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei 1988-1995 (esimees 1993–1995)
Haridus:
Tartu Riiklik Ülikool, ajalugu 1959
Tallinna 2. Keskkool 1954
Töökohad:
Euroopa Parlamendi liige 2004–
X Riigikogu 2003–2004, Isamaaliidu saadikurühma esimees
IX Riigikogu, aseesimees 1999–2003
VIII Riigikogu, aseesimees 1995–1999
VII Riigikogu, aseesimees 1992–1995
Inimõiguslaste grupeeringu liige, Nõukogude võimu poolt arvatud nii öelda musta nimekirja 1970–1991
Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Rahvusraamatukogu, vanembibliograaf 1976–1979
Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, vanem teaduslik toimetaja 1965–1975
Ühingu «Teadus», rahvusvahelise olukorra lektor ja väliskommentaator 1959–1970
Eesti Riiklik Keskarhiiv, vanemteadur 1959–1965
ERALDI KAST:
Tunne ja Mari-Ann Kelami romansi algus Augusti lõpus aastal 1989 sõitis elevil Tunne Kelam oma elu esimesele välisreisile Ameerikasse. Kelami reis viis pärast esinemisi Kanadas Washingtoni. Ja ühel septembrikuu alguse päeval ootas Mari-Ann Rikken Tunne Kelamit National Airportil.
Mari-Ann: «Vahendasin tol ajal külalisi Eestist, kes tulid poliitilistel põhjustel Ameerikasse. Korraldasin pressikonverentse ja erinevaid kohtumisi, et Eesti vabanemisele toetust ja mõistmist saavutada. Tunne Kelam oli üks järjekordsetest inimestest, keda ma vahendasin. Lennukist maha tulles jättis ta kohe väga meeldiva mulje. Mõtlesin: «Ahah, saab hakkama!» Nendel koostöö päevadel leidis mu esmamulje ainult kinnitust. Tunne oli alati täpne, korrektne ja huvitav ning oskas erinevatele seltskondadele õige sõnumiga läheneda. Esimene mulje on väga oluline, see jääb alatiseks nii.»
Tunne: «Mäletan, et see oli väga pingeline töönädal. Viimasel õhtul kutsus Mari-Ann oma koju rahvusvahelisi poliitikuid, ajakirjanikke ja sõpru. Kuigi pikk päev oli seljataga, läks ta reipalt kööki ettevalmistusi tegema. Ja ma läksin appi. See osutus selle nädala kõige toredamaks hetkeks – koos köögileti taga!
Ja siis meenus mulle, et ma pole Washingtoni ennast näinud, sest ruttasime ühelt kohtumiselt teisele. Mari-Ann pakkus, et viib mind vähemalt öist linna vaatama. Nii jõudsime enne keskööd Lincolni memoriaali juurde.»
Mari-Ann: «Ma arvan, et seal jalutades hakkasime midagi aimama. Mäletan, kuidas me käed juhuslikult kokku puutusid ja tükiks ajaks kokku jäidki.»
Järgmisel hommikul pidi Tunne Kelam tagasi Eestisse sõitma. Mari-Ann andis Tunnele oma külalisteraamatu, aga et aega enam polnud, võttis mees selle autosse kaasa, et sissekanne teel lennuväljale kirjutada.
Tunne: «Mäletan oma hingelist seisundit. Mõtlesin, kas see on nüüd armumine või mitte. Meil oli selle nädala jooksul tekkinud meeldiv hingeline lähedus ja sümpaatia. Autos maadlesin külalisteraamatuga ja kirjutasin lõpuks: Not leaving, just starting coming back.»
Mari-Ann: «Ma ei näinud seda kirjutist kohe. Koju minnes olin nukker, sest kahju oli lahkuda. Ja siis kui Tunne sõnumit lugesin, käis sees võpatus.»
