Noorte laulu- ja tantsupeo «Maa ja ilm» kunstiline juht Veronika Portsmuth usub, et oma kire edasi pürgida on ta pärinud isalt, kes teda pärast ema surma üksi kasvatas.

Veronika Portsmuthil (30) on hoolimata oma noorest east ette näidata aukartustäratav nimekiri kooridest, mida ta on juhatanud, ning lõpetatud koolidest, mille seast leiab ka Stockholmi Kuningliku Muusikaakadeemia. Olles ise muu hulgas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kooridirigeerimise osakonna õppejõud, teeb Veronika dirigent Tõnu Kaljuste juhendamisel doktorikraadi.

Veronika ei oska seisukohta võtta – on’s seda kõike, mis tehtud, ehk tõesti juba palju? Sest tema turundustegelasest ja brändistrateegist elukaaslane Ants Lusti (43), kellega teda viis kokku üks kooriproov, toimetavat töises plaanis veelgi rohkem!

Laulu- ja tantsupeo ettevalmistamine ja läbiviimine oli pingeline ja tihe aeg. Kuidas oled taastunud?

See oli tõesti tihe periood ja vastutus oli suur – ja eks vastutus panebki need raskused n-ö seljakotti. Ka peojärgselt on olnud hästi intensiivset suhtlemist – hästi palju on meeldivat vastukaja. Inimesi see üritus puudutas, see, mida soovisin teiste tegijatega koos edasi anda või öelda, toimis. Tegelikult on see väga suur rõõm ja õnnestumine.

Mul tuli peojärgselt välja oma soolo-plaat «Kõikide järvede kuu». Lembit Veevo kirjutatud koorilauludel on nii ilusad meloodiad, mistõttu tekkis soov neid laulda. Koorilaulud seati häälele ja jazzbändile – sedalaadset tööd pole peaaegu üldse tehtud Tegu on ühe erilise projektiga, ütleks, et see on mahemuusika, aga eks ta selline jazzulik on juba seetõttu, et minu laulmist saadab plaadil klassikaline jazzbänd.

 {poolik}

Kuidas sa end pingelistest perioodidest välja vead?

Uue tööga. Kui oled mõne suurema projekti läbi viinud, siis käed rüppe puhkama jääda – see mulle ei sobi. Laulupeo järel minul mingit tühjusetunnet ei ole jäänud, pigem on tohutult hea tunne. Kahju on muidugi, et selline aastaid ette valmistatud suursündmus läbi sai, aga eks nüüd natuke puhkan ja siis ongi juba uued projektid ees. Ja võib-olla saabki ka sellest suurest ettevõtmisest järgmiste tegemiste jaoks uue hoo sisse. Koorid praegu veel puhkavad ja ka kool pole alanud. Praegu seangi oma järgmise hooaja plaane.

Kui vaadata su CV`d, on seal hulgi koole, teiste seas Stockholmi Kuninglik Muusikaakadeemia, doktorikraadi taotlemine, tööd erinevate kooride ja projektidega… Kuidas see kõik sul ajalises plaanis paika on timmitud?

Eks see ongi nii, et kui teed mitut asja korraga, siis pead tegutsema 24/7. Aga muidugi on palju veel ka tegemata. Kui ma vaatan kas või oma klassiõdesid, kellel on juba suured pered, kes on koduse eluga hõivatud, siis… Eks mul on see kõik veel ees. Aga nii olen ma elanud – muusiku erialal ongi selline naljakas lugu, et sellega sa tegeledki kogu aeg. Ei ole nii, et paned kell viis ukse kinni ja kõik. Kas või kodutööd on palju teha.

Mida elukaaslane Ants sellest tempost arvab?

(Muigab.) Tema on väga soosiv. Temal on ka see loomeinimese pisik nii tugevasti sees, et… Andekas inimene, laulab ja maalib suurepäraselt, tal on head silma – ja ta on väga toetav! Meil on selline kihvt energia ja mõtete vahetus. Need asjad on kõik toeks. Asjad on hästi loomulikult paigas, kas või ühine vaba aeg, kõikvõimalikud ettevõtmised ja nende reguleerimine. Paljusid asju saame ühendada. Selles mõttes, et saab koos käia – mis on väga suur pluss. (Naerab.) Ma ütlen ptüi-ptüi-ptüi – kõik on ikka väga hästi.

Millest on kahju, on see, et ei saa ise väga palju kontsertidel käia, sest kooriproovid on enamasti õhtusel ajal.

Ema oli sul bibliograaf, isa raadioinsener. Nii suure hoo ja innuga nagu sina paljud asju ei tee. Kust see ambitsioonikus sul pärit on?

No kui ma oma iseloomu sellise pusimise ja mõtlemise osas vaatan, siis on see arvatavasti pärit isalt. Isa on mul väga aktiivne, tegeleb erinevate projektidega, nuputab ja sätib omi asju, käib komandeeringutes jne. Ta on 65aastane. Ma mõtlen praegu küll, et mina tema vanuses ei viitsiks vist lillegi liigutada – käia mingitel koolitustel või seminar-sümpoosiumitel, olla selline maailmamastaabiga inimene.

Aga kui sa ütled, et ambitsioonikas… Nii ma ei ole küll kunagi endast mõelnud. Mul on olnud lihtsalt seesmine vajadus tegutseda. See tähendab, et on tekkinud mitmed ideed, mida teostada. Paraku majanduslikult ei ole need kunagi tasuvad olnud. Paljud ju tegutsevad raha teenimise eesmärgil, see on see, mis on motivatsiooniks – mul on aga olnud seesmine vajadus head muusikat esitada ja selles peituvaid mõtteid jagada ja edastada. Vajadusel olen paigutanud sinna ka oma sääste. Ja väga hea meel on siis, kui saad selle eest veel tänu, kui kellelegi see, mida teed, meeldib.

Oled paigutanud projektidesse oma raha?

Muidugi. Neid kontserte on olnud õige mitmeid. (Muigab.) Koolilt olen saanud õppetöö jaoks tehtud kontsertidele ikka ka toetust, kas tehnika või ruumi üüri näol. Aga korraliku kontserdi korraldamisega on seotud ikka palju kulusid. Ei taha ju teha jama! Ja minu erialal ei saa teha lihtsalt nii, et panen mikri üles ja ise laulan – mul on vaja koori või orkestrit. Näiteks kevadel tuli esmaettekandele üks pikk uudisteos, mille tellisin islandi sõbra käest, kes kirjutas selle nii-öelda kingitusena. Ega ka helilooja ju tasuta muidu tööta. Tingimuseks see, et see kindlasti pärast valmimist ettekandele tuleks. Aga mure oli, kust saada esituse jaoks pillimehed, kes seda nõus töötasuta esitama. Kellegi räägid tasuta ära, samas pole kellelgi näiteks oma pilli või mõnda vajaminevat instrumenti – siis on seda vaja rentida, mis jällegi üsna kulukas. Ja siis nii klapitad. Pileti hinda ei saa ju suurt panna, sest siis ei tule keegi kuulama. Eestis on harjutud, et kultuur on odav. Meie palku arvestades peabki olema odav, aga siis peaks kuidagi teisiti olema kultuuriürituste toetus korraldatud.

Kulusid on igasuguseid, pluss organiseerimine – see kõik on ju ikkagi aeg.

Doktorikraadi tegemiseks pean tegema neli kontserti, seal on omad kriteeriumid, ja siis kirjutama valmis ka veel suure doktoritöö. Nüüd ongi veel üks kontsert teha ja töö lõpuni kirjutada.

On sul olnud muusikuna perioode, kus tuli piskuga läbi ajada? Et ei jätku üüriks või…

On olnud küll nii, et on väga kitsas käes. Aga isa on mind alati toetanud. Selles mõttes on mul superisa – aga samas ei taha ju teisele ka koormust panna. Eks need ajad olid peamiselt ka ülikooli ajal.

Mul on selline põhimõte, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Siis tulebki olla ise aktiivsem ja rohkem teha. Aga tõesti, mul on isa alati olnud selline kindel seljatagune, aga ma olen seejuures alati tahtnud ikkagi ise hakkama saada, iseseisev olla, sest iseseisva elu maik on lihtsalt nii mõnus.

Ema lahkus varakult, isa sind peamiselt üksi kasvataski?

Ma olin kaksteist, kui ema suri. Palju jäi küsimata. Aga jah, kasvatas mind isa, ta on selles mõttes superisa. Arvan, et selliseid isasid palju ei leidu. Mul on küll väga-väga vedanud, sest sellise kurva sündmuse puhul võivad inimesed murduda, aga isa pidas vastu ja on mind kogu aeg väga toetanud ja aidanud.

Isa on siiani üksi?

(Muigab.) Tal neid sõbrannasid ikka on, nii et ei, päris üksi ei ole – ta ikka vahvalt toimetab, naised ümber. Aga elab ta ikkagi üksi. Samas, selliseid daame, kellega teatris käia või minu kontserdile tulla, tema elus on.

Meenub sulle dirigeerimisega seoses naljakaid seiku?

Neid ikka on. Näiteks lööd loo lahti, aga osa koorist hakkab üht, teine teist lugu laulma. Enda puhul… Öeldakse ikka, et naised ja ehted käivad kokku, ja ma olen proovinud paar korda dirigeerides ehteid kanda, aga kui nad kõik ühel hetkel lendavad, siis… Need on olnud ehk sellised piinlikkust tekitavad momendid. (Muigab.) Nii et see on siiski töö, mitte mingi ilutsemise koht.

Dirigeerimine pole just kõige naiselikum amet?

Nii ja naa. Kas naiselik või mehelik amet – ma usun, et saab ka väga naiselikult olla koori dirigent, olla seejuures kihvt. Selleks, et dirigent olla, ei pea käima laia sammuga ja kandma kogu aeg pükse. See on suhtumise küsimus ja loodan, et see on juba muutunud. Töö on töö.

Oled sa tihti silmanurgast tunnistanud olukorda, kus kooris tekivad paarid, leitakse teineteist?

Seda on ikka, et tekivad seltskonnad, kes omavahel tihedamini suhtlevad. See on sotsiaalne koht, suhtlemise koht. On ikkagi väga suur lisaväärtus, kui inimesed, kellega sa koos laulad, on ka su sõbrad.

Antsuga tutvusite kooris lauldes?

Jah, kultuuripealinna kooris, mille esimene proov oli mõne aasta eest.

Mis on need teie ühised huvid ja kired, mis seovad?

Kõik need loovad tegevused – ta pole ju ka muusikas üldse võõras. Ta on üldse väga lennukate ideedega. Reisimine meeldib meile, palju ringi käia ja näha, ja just niisuguseid kultuurilisi asju. Muidugi, meesterahvana huvitub ta poliitikast ja spordist võib-olla rohkem kui mina… Aga hästi palju on neid asju, mis seovad.

Jagub sul aega hobideks?

Läbi aegade on üheks selliseks olnud kindlasti lugemine. Praegu on aiatöö ja söögitegemine. Need kaks on nagu sellised asjad, et need on tulnud välja ja meeldivad ka. Ja viimasel ajal on saanud talviti palju suusatada. Mulle meeldib üldse trennisaali asemel rohkem looduses sportida. Ega seda vaba aega liiga palju jää, nii et vahel püüan seda ka lihtsalt nautida – vaatad mõnda head filmi, sööd mingit kiirtoitu ja…

Hamburgerit? Vahest on tõesti päris hea!

No vot ongi! Just. Võtad lihtsalt vabalt. (Muigab.) Alati ei olegi vaja teha mingeid spetsiaalseid tegevusi selleks, et lõõgastuda või end vabalt tunda.

Ja muidugi pildistamine! Ma püüan palju pildistada, maailma pisut teise pilguga näha. Olen pildistanud iseäranis linde, täitsa tavalisi linde, aga naljakates poosides. Näiteks üks kaader on kajakast, kes istub Pirital kivi peal lainemöllus ja tal on suled tagant kõik püsti. Just selliste piltide saamine on lahe, niisama ilusat lindu pildistada ei olegi põnev.

Ka meeldib mulle mööda Eestimaad käia. Kui sõidan mõnele kontserdile, siis jääb teele alati mingisuguseid vaatamisväärsusi – palju on teede äärtesse nende kohta informeerivaid silte välja pandud. Näiteks hiljuti sai käidud Struve meridiaani vaatamas. Eestit läbivad selle meridiaani punktid. Muidu ei teagi, et Eestit läbib niivõrd oluline, tähenduslik ja ajalooline asi. Siis näiteks koht, Katku allikas, kust saab alguse Pedja jõgi. Eestimaal on palju paiku, kuhu võiks veel matkata ja mida vaadata, ja kui selle kõige kõrval ka ilma silmas pidada – siis on Eestis suvitamine super!

Sind on palju seotud põhjamaise vaimsusega – kust see tuleb?

Olen lapsepõlves viibinud suhteliselt palju Rootsis, sest seal on mul palju sugulasi, kes sõja ajal sinna põgenesid. Lapsena võtad ka ju keskkonna hästi omaks – ja muidugi on seal tore ka olnud. Rootsi on mulle kuidagi, jah, hästi hingelähedane. Lisaks see, et ma sain stipendiumi, õppisin ju Stockholmi Kuninglikus Muusikaakadeemias. Hakkas huvitama see põhjamaade kant. Sain ringi vaadata veel Fääri saartel ja Islandil – käisin sealse kultuuritegevusega tutvumas. Mulle meeldib see põhjamaine avarus, selgepiirilisus, minimalism, puhas rahu. Idamaades on kihvt käia, kõik see värvikirevus ja rahvaste paabel seal on tore, aga seesmiselt on hästi mõnus selline rahu ja puhtus ja…

Eelistad siis ka peamiselt põhjamaiseid brände?

Nende peale ma pole hulluks läinud. Mõtlen, et oluline ei ole ju see, kuidas sa välja näed, et oled ka välimuselt tohutult põhjamine – et justkui oleks tempel otsa ees. Minu jaoks on see rohkem nagu seesmine olemine, elutunnetus ja taju. Aga küll mulle meeldib väga põhjamaine keraamika – näiteks Iittala ja Kosta Boda. Mulle üldse keraamika meeldib. Ning põhjamaiste brändide kangad ja tekstiilid – nii et kindlasti on ka Marimekko selles loetelus. Põhjamaised asjad on stiilipuhtad ja ägedad. Rootsi sugulased on alati toonud keraamikat ja klaasi ka kingituseks kaasa.

Millised popbändid sind paeluvad?

Mahavok, Mahavok! See on kindel lemmik. Põhjamaistest bändidest rääkides kindlasti ka Sigur Rós – väga omapärane ja äge, erilise atmosfääriga muusika, mida võiks nagu kogu aeg kuulata. Ja muidugi Ljube.

Need on need tursked vene mehed, jämedad kuldketid kaelas?

(Muigab.) Jaa, aga väga ilusate meloodiatega laulud on neil! Seda bändi tutvustas mulle Ants. Need lähevad ka väga hinge. Kuulan paljusid stiile, vahel täitsa lorimuusikat ka. (Muigab.) Täitsa vabalt. Ja ka Mati Nuudet näiteks. (Naerab.) Ta on tore, teeb meele rõõmsaks. Aga labasust ma ei salli.

Aga Rootsi popi au ja uhkus ABBA?

Lapsepõlves sai seda kõvasti kuulatud. Vinüülplaat oli kodus olemas ja eriti siis, kui talviti haige olin, sai seda kuulatud. Kuna sõnad olid ka plaadiümbrisel olemas, laulsin ikka kõvasti kaasa. Jah, ABBA küll, aga mitte igapäevaselt.

On sul mingisugused tõekspidamised, millest sa midagi tehes kunagi üle ei astu?

Ma olen olnud üsna karm enda vastu. Nõudlikkuse mõttes. Ja endale ei saa valetada – peab tegema nii nagu ise õigeks pead. Mina ei oska valetada.

Kui nõudlikkust silmas pidada, siis tegelikult peab endaga hästi läbi saama. Kui paned endale peale väga selged piiritlused, et lähen näiteks igal õhtul kell üheksa magama, siis on inimlik, et sa võib-olla iga kord nagu ei suuda seda täita. Juba sinu elu ja töö on selline. Nii et ma olen täna endale siiski rohkem ruumi andnud ja näen, et see töötab oluliselt paremini, viib sind isegi paremini sihile.

Milles see karmus siis väljendus?

Et sa pead ikkagi tegema midagi üle ootuste hästi. Ja siis, kui teed natuke allapoole, oled väga löödud. Aga eks see on ka kodust kaasa tulnud, see nõudlikkus. See on seotud kasvatusega. Sul ei olegi tunnistusel kõik viied?! Seda on kodus kunagi kindlasti öeldud naljaga, aga see on kuskile ajju jäänud.

Kindlasti olen ma näiteks loobunud mingitest sotsiaalsetest läbikäimistest. Lihtsalt pole enam aega jagunud. Sellest on tegelikult väga kahju, et ei ole saanud sõprade ja sõbrannadega suhelda nii palju kui koolipäevil. Aga samas on ka töö nii põnev olnud ja nii palju pakkunud, et see on teisipidi tasakaalustanud. Eks ma olen natuke ka viimase hetke inimene. Mulle ei meeldi näiteks see, kui on viis aastat ette teada, mis projekt tuleb. Lühikese ajaperioodi vältel väga intensiivselt tööd teha meeldib mulle oluliselt rohkem. Aga see tähendab ka rohkem painet ja väljakutset. Et siis sa pead jällegi seadma endale väga kaalukad nõudmised, sest siis ei saa midagi jätta tegemata.

Mulle on öeldud, et sa teed nii palju – et kuidas sa küll jõuad? Ma ei ole kõrvalt näinud, kuidas teised inimesed teevad. Kas nad teevad siis vähem või? Samas näen elukaaslase pealt, et ta teeb ka väga palju. Et selles mõttes on meie kooslus ikkagi tore – tema teeb väga palju, õieti hulga rohkem, on korrektsem ja täpsem kui mina. Mul on tema pealt palju õppida.

Kõlab justkui: kiiremini, kõrgemale, kaugemale!

(Muigab.) Jajaa! Vaata, öeldaksegi ju ka, et inimesed koos kasvavad, ja sünergia tekitab energiat – see on ju väga-väga hea ja vajalik.

Ilmselt see nõudlikkus ongi andnud sulle ka rohkem väge kõike teha.

Nojah, et pingutad. Jah, aga need on olnud ka seesmised vajadused erialaliselt – et midagi ikkagi teha.

Oled mõelnud ka laste peale?

Eks see aeg tuleb ise.

Justkui surnud ring – kui oled heas mängus sees, su karjäär on tõusuteel, ei taha sealt kuidagi maha astuda?

Lapsed ju annavad energiat, mitte ainult ei võta – ja see on ka mõtlemise küsimus. Ma arvan, et koorijuhi töö on küll nii paindlik, et neid asju saab ühendada. Mulle väga meeldivad lapsed, lapsed on super. Aga eks vaatab, iga asi omal ajal. (Muigab.) Rutta aeglaselt. Selles mõttes olen väga õnnelik inimene, kõik asjad on ju tegelikult toredasti ja hästi läinud. Kindlasti ei saa öelda, et need on ilma pingutuseta tulnud, et ohh, kõik on sülle kukkunud, et olen mingi õnneseen. Aga kui sa hea tahte ja hea olemisega annad endast kõik, siis asjad eeldatavalt juhtuvad ja õnnestuvadki.