Masu kiuste suurejooneliselt uut kollektsiooni esitlenud moekuninganna Tiina Talumees mõtleb üha enam emakssaamisele.
Tiina (36) moestuudio on tegutsenud üle kümne aasta. Tänagi surisevad seal õmblusmasinad lakkamatult. Ikka selleks, et tuntud daamide kaunid kostüümid presidendiballiks valmis saaksid.
Tiina elu ongi suuresti töö, ning ta tänab õnne, et tema kõrval on mõistev kaasa Toomas Mälberg (37), kes ei tee numbrit, kui naine vahel töö koju kaasa võtab. Paar naudib kooselu Nõmmel ning toimetab jõudumööda valmimisjärgus suvemajas Matsalus. Sinna pagevad seltskonnaelus aktiivselt kaasa löövad Tiina ja juristina töötav Toomas aeg-ajalt hinge tõmbama.
Õnnestub sul uus kollektsioon ka realiseerida?
Ma ei saa öelda, et sajaprotsendiliselt, aga ajapikku saab kõik kostüümid ikkagi maha müüdud. Mõne asjaga võib minna hulga aega, aga lõpuks leiab iga kleit omaniku.
Hetkel naised väga valivad ja mõtlevad, mida neil on tarvis. Aga seda põnevam ongi, ei olegi ju vaja kahmata endale arutult kolm kleiti korraga. Eelmise aasta kollektsioon leidis väga hästi omanikud.
(Tiina mullusest kollektsioonist, kuhu kuulus üle neljakümne kleidi ja kostüümi, on tänaseks järel vaid viis. - J.H.)
Moekunstnik Ülle Suurhans-Pohjonheimo ütles saates «Pealtnägija», et tema, nagu teisedki moekunstnikud, tegeleb praegu juba presidendiballi kostüümidega ega tea, miks see Tiina niivõrd esitlusse panustas...
Ma püüan kõigega tegelda, kavandeid presidendi vastuvõtuks tegin juba suvel. Paljud naised ei ela üldse Eestis, mistõttu on vaja arvestada nende reisigraafikuga ja päris pikalt ette mõelda. Eks moekunstniku töö ongi selline, et peab väga palju jaksama korraga teha. Ei ole sellist aega, et võtan endale mitu päeva, mõtlen, teen sketše, joonistan ja unelen kavandi juures. Tegelikult pead sa leidma sobivad lahendused suhteliselt kiiresti. Sellepärast, et enamik kliente on väga kiire elutempoga ja neil ei ole võimalik käia mitmeid kordi siin kohapeal.
#end#
Sa oled mitu aastat järjest, tavaliselt novembrikuus, vaat et ainukesena kollektsioone esitlenud. Nii mõnigi teine moekunstnik ei saa seda vahendite nappuse tõttu teha.
Tead, tegelikult on selle taga, et ma olen esitlusi teinud, tohutult suur tahtmine ja tohutult palju häid sõpru ja tuttavaid, kes on mind aidanud. Alustame kas või koostööpartneritest, BMWst ja Nokia Kontserdimajast. Kogu seltskond, kes minu heaks töötas - see oli uskumatu, kuidas inimesed on valmis tänapäeval aitama ja vastu tulema! Iseenesest ma nüüd nii rumal ka ei ole, et ma oleks kohe alguses nii suurt üritust planeerinud. Algselt tahtsin teha väiksemalt. See oli selline juhuste rada, kuidas me jõudsime otsapidi Nokia Kontserdimaja kontserdisaali. Algselt oli plaanis teha esitlus kontserdimaja fuajees. Aga lõpuks öeldi, et tulge parem saali. Kõik läks sujuvalt, ega minul ei ole ka tagataskus mingisuguseid erilisi ressursse. Pigem on vaja muid ressursse - füüsilist jaksu ja head tervist.
Riie ja rätsepatöö siiski maksab!
No seda küll. Aga miks oli kollektsiooni sel aastal lihtsam teha? Sest jooksev töö ei ole olnud nii pingeline, et selle kõrvalt poleks jõudnud. Tänu sellele sain teha viiekümnese kollektsiooni.
Kuuldavasti kulus sul eelmisel aastal kollektsiooni peale pool miljonit krooni. Palju seekord investeerisid?
(Muheleb.) No selle arvestas välja Kroonika. Ma ei tea ausalt öeldes praegu ühtegi numbrit. Olen kalkuleerinud küll igale kostüümile ja kleidile hinna, aga summat kokku ei ole arvestanud. Ei ole ju nii, et maksan summa korraga välja. Paljud kangad on mul juba mõnda aega enne, kui nad käiku lähevad, sisse ostetud. Mul on laoseis ja varud, nii et kõik on üsna sujuv ja ladus. Me vaikselt juuli lõpus, augusti alguses hakkasime kõpitsema seda kollektsiooni. Saime tehtud ja tundub, et nutma ei pea - saame edasi elada. Ühe kleidi müügihind võib olla 5000-6000 krooni.
Kannad sa enda tehtud asju?
Varem kandsin rohkem, aga nüüd on kuidagi... Väga hea küsimus, ma ei ole isegi mõelnud selle peale... Ma leian, et mu tööd ei ole minu jaoks, need on kellelegi teisele. Kui neid teen, ei mõtle ma end kunagi otseselt sinna sisse. Võtan muidugi ideid sellest, mis mulle endale meeldiks kanda, ja panen neid sinna sisse, aga ma ei tee neid kunagi endale. Need asjad, mis endale teen, on siiski kordi lihtsamad. Nii et ma elan ennast pigem teiste peal välja, kahjuks. (Muigab.) Samas, selliseid kunstnikke on, kes ka ise endid eksponeerivad, aga kordi vähem kui neid, kes tagasihoidlikuks jäävad ja lihtsalt mustas ringi liiguvad.
Milline oli sinu algus?
Ega see ei olnud küll nii, et kohe alguses oli suur edu. Ja ma ei otsustanud ka kohe oma äri kasuks. Pärast kunstiinstituudi lõpetamist vaatasin ikka töökoha järele ringi. Aga siis sain aru, et kui ma tahan teha seda, mida teha tahan, tuleb ikka enda asja ajada. Eks see oli ka selline nooruse uhkus ja enesekindlus ja tohutu tahtejõud, mis kannustas. Ma olin 20ndates, uljas ja tohutu kunstnik enda arust! Praegu ma naeran selle üle, sest ega ma tookord ei teadnud asjadest tegelikult veel midagi.
Kõigepealt laenasin ühe sõbra käest Tartu maanteel kontoriruume, et saaks oma esimesed proovid läbi viia. See oli aastatel 97 või 98, olin FIE ja mäletan, et kui teenisin esimesed 5000 krooni, olin enda arust kohutavalt rikas. See oli siis ikkagi mingisugune raha. Ja siis ma rentisin oma esimesed ruumid, mul oli paar-kolm lojaalset klienti tekkinud. Niimoodi alustasimegi. Mul oli ka üks tüdruk, kes mul õmbles, ja temaga koos võtsime ette ja hakkasime tegema. Info levis suust suhu, et on selline koht, selline tegija, ja nii saime alustada, nii need esimesed kopikad tulid. Kõik on järjest tulnud, mingisuguseid rahasüste mul ei ole olnud. Ise olen kogu aeg hakkama saanud, nii et pole ka laenu võtnud.
Toomas ikka ka toetab?
Meil on niimoodi see asi üritatud sättida, et ma saaks ise hakkama. Mul endal on lihtsalt nii palju kergem tegutseda, sest kui ma ei saa ise hakkama, ei ole asjal mõtet. Aga show'l oli mul abiks toredaid sõbrannasid, kes ajasid minu eest asju, oli toetust, mis on tohutult oluline.
On sul olnud tagasilööke?
Meil on vedanud, sest suuremaid lööke ei olegi olnud. Kui mõtlema hakata, tundub isegi kummaline, sest üks tagasilöök oli siis, kui tervet maailma rabas 11. september (terrorirünnak New Yorgi pilvelõhkujatele - J.H.). Me ei olnud väga pikalt tegutsenud ja stuudio oli tollal selline väiksekene. Inimeste hulgas oli selline üleüldine kurbus ja minu jaoks oli paar nädalat täielik vaikus. Siis ma olin korraks ehmunud. Mäletan, et see oli selline kole tunne - kõigil olid muud mõtted peas, luksustoodet ei ihaldanud keegi.
Loomulikult viimane aasta on olnud ka üsna raske. Võrreldes sellega, mis siin eelnevalt oli, kus järjekorrad olid nii pikad, et pidime klientidele ära ütlema. Ma ei saa öelda, et meil tohutu tööpuudus oleks, aga ei ole ka selliseid järjekordi, millega olime harjunud.
Kui palju sul kliente on?
Kui võtan kas või show tarvis välja saadetud kutsete järgi, siis kuskil kolmesaja piiril.
Masu seljatad eelmiste aastate kogutud rasvast?
Eelmiste aastate rasv on aidanud pisut küll, pealegi on praegu läinud asjad pisut leebemaks ja naised on hakanud jälle käima. Kodus istumine ka ei aita, ikkagi tuleb liikuda ja panna ennast kenasti riidesse. Miks ma tänavu ürituse tegin? Mul oli väga palju ka tuttavate seas neid, kes ütlesid, et kuule, Tiina, võta mõistus pähe, praegu pole aeg sellist üritust püsti panna. Ma olin selleks valmis, et me jätame esitluse ära, kui ei leia koostööpartnereid. Aga tegelikult oli see just igatpidi õige aeg, inimesed ootavadki, et oleks midagi ilusat, oleks häid ja positiivseid süste. Ma toon ka Christian Diori näite, kes hakkas oma suuri ja kaharaid seelikuid tegema pärast sõda. Tema suunas lendasid mürginooled, et kes neid nüüd tahaks, aga - naised võtsid oma viimase jõu kokku ja ikkagi käisid nende seelikutega, ostsid endale ja nägid head välja.
Mis elu sa töö kõrvalt elad?
Elu ongi mul üks suur töö kogu aeg, sest töö on mu jaoks läbinisti meeldiv. Tavaliselt lõpetan kuue-seitsme paiku, sageli võtan tööd koju kaasagi.
Kuidas see Toomasele meeldib?
No ega ei meeldi, ja viimasel ajal ongi väga raske aeg olnud, kui ma siin kella kümne-üheteistkümneni tööl olen. Selge, et see ei ole väga mõistlik, pereelule see kasuks ei tule. Teada on kuldne reegel ja seda peaks järgima, aga eks sellest saab üle, sest see aeg ei ole ju igavene, see on kaks-kolm nädalat ja siis on see otsas. Me oleme mõistlikud inimesed ja saame aru, et on selline eluperiood. Eks ma ülejäänud ajal üritan lugeda, puhata ja joogat teha.
Miks sa just jooga enda jaoks avastasid?
Mulle üks sõber ütles, et see on õudselt kihvt asi ja et ta paneb mu sinna kirja. Ma vastasin, okei, selge, kui sa ütled, siis pean minema, ei hakka vaidlema. Alguses mu vaimustus ei olnud üldse nii suur, aga kui ma lõpuks nipid kätte sain ja mida rohkem sellesse süvenesin, hakkasin aru saama, et... See, mida mina teen, on Kundalini jooga. See on päris paljudele füüsiliselt võib-olla liiga raske, kuigi füüsisega seal väga tegemist ei ole. Seal on pigem mentaalset jõudu vaja. Ütleme nii, et ta teeb tugevamaks nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ma tunnen, et olen nüüd rahulikum ning saan asjadega paremini hakkama.
Miks just Kundalini jooga?
Selle juures on oluline teatava mõttevabaduse saavutamine, et sa saad pea täiesti tühjaks teha. Ja kui sa oled vana unustanud, siis saavad head ja paremad mõtted asemele tulla. Tundub niimoodi naiivne ja lapsik seletada, aga tõsi - kui sa seda kraami enda sees hoiad, siis võid tasahilju hulluks minna.
Kusjuures see on soovitatav ka meestele! Ma olen üritanud oma meest ka selleni viia, et nii, nüüd teeme joogat, aga seni pole õnnestunud... Joogast veel - igaüks peab leidma endas selle sisemise püsivuse, oskuse oma keha maha suruda. Noh näiteks hoiad käsi 11 minutit õla kõrgusel nii, et ei hoia tegelikult sinu füüsis, aga meel. See on oluline, et sa suudad oma keha või vastupidi, mõistust alla suruda, ja seda vajadusel ka igapäevaelus, et sa ei alluks oma kiusatusele. Näiteks tahad kellegi peale õudselt karjuda, aga...
Mis on, olgem ausad, ka ju hea!
Mis on ka ju hea tegelikult, aga mitte alati päris mõistlik, eksju... No see on selline näide, aga... No kas või lihtsalt see, et sa ei ärritu iga asja peale! Ehk et sul on palju lihtsam asju võtta mõistusega. Kui keegi tahab sulle sisse sõita, sa ei lase, jääd iseendaks. See on asja mõte, mida Kundalini jooga peaks kasvatama. Just närvisüsteemi ta hästi palju toetab.
Sa tundud olevat vaoshoitud ja rahulik tüüp.
Emotsionaalne olen ma siiski kindlasti. Aga ma ilmselt lihtsalt hoian end vaos ning keen seestpoolt ja teen oma kollektsioone. Teistpidi elan ennast välja. Ma võin väga-väga vihastada ja väga halvasti ütelda, kui mulle tehakse liiga. Kui keegi teeb liiga, siis ma üldiselt ütlen, mis ma temast arvan, ja ma ei hellita. Aga kui on võimalik, siis ma ikkagi üritan säilitada häid suhteid.
Miks Toomas joogaga vedu ei ole võtnud?
Sellepärast, et see eeldab tohutut püsivust ja kui sa ei suuda maha suruda oma seda aktiivset mõtet, et ma ei viitsi siin istuda, siis see ei toimigi. Minu eesmärk selle jutuga siin ei ole ühtegi inimest ümber kasvatada, lihtsalt kui sa midagi head avastad enda jaoks, siis on seda tore ka teistega jagada. Igaüks otsustab ise, mis ta teha tahab.
Oled sa mõelnud laste peale?
Jaa, ikka, aga vaata, ega kõik asjad ei lähe alati nii, nagu sina ise tahad. Sa võid küll täna soovida last, aga ta ei tule homme. Loomulikult on see plaan meil kogu aeg peas. See oleks väga tore.
Mis plaane sa tuleviku osas teed? Oled sa näiteks abielluja selle tüüpilises tähenduses - on see sulle oluline?
Ma olen, jah, üsna selline... Ma olen ju korra tegelikult ka abielus olnud, nii et selles mõttes ei ole mul erilist tungi, et ma peaksin tingimata abielus olema. See asi on minu elus tehtud ja rahu majas.
Ma ei tee pikki plaane. Plaanin aasta ette ja see on kõik, pikemalt ma ei julge ega tahagi. Nii isiklikus elus kui ka stuudio elus, sest kunagi ei tea. See on vastavalt tujudele ja vastavalt tahtmisele. Ma arvan sedagi, et elu mängib asjad, kõik, mis tulema peab, ise kätte. Midagi, mis mulle on ette nähtud, ei jää tulemata. Sellepärast ma ise väga ei muretse. Ma arvan, et kõik on seda näinud, et kui sa meeletult toimetad millegi nimel, aga seda ei ole sulle ette nähtud, siis see ei tule sulle ikkagi - ükskõik kui palju sa vaeva näed. Hästi pisikesed näited elust: üritad kuhugi reisile saada, aga ei saa, kuid siis juhtub midagi väga toredat sul hoopis kodus, midagi sellist, mida sa ei osanud isegi ette kujutada.
Kuid see ei ole reegel. Mu puhul on pigem nii, et asjad, mida ma hirmsasti tahan, need ma ka saan. Varem või hiljem.
