Raadiohääle ja TV3 uudisteankruna tuntuks saanud ENE VEIKSAAR (40) otsib tasakaalu ja rahu. Igatahes on ta edukalt suutnud ühendada inimesi sageli jäägitult endasse neelava karjääri ja perekonna.

Oled sa õnnelik?
Jah, ma olen õnnelik, sest ma saan tegelda asjadega, mis mulle meeldivad, ja mu kindluseks on lähedased inimesed, kes mind armastavad.

Kuidas sa nii heas vormis püsid?
Hea vorm on hea enesetunde tagatis, sportimiseks lihtsalt tuleb aega võtta.

Mis lastest saama peab?
Lapsed valivad oma tuleviku ise, vanemate kohuseks on neid sellel teel toetada.

Kas äraaetud hobused lastakse maha?
Koormus kulutab inimese läbi ja siis heidetakse ta kõrvale, vahetatakse noorema vastu välja, sageli nii töös kui elus.

Kõige aktiivsem tööaeg Eesti naise elus on 20. ja 40. eluaasta vahel, ning paljud tapavad end tööga ära. Sul õnnetus kuidagi ka lapsed sellesse perioodi mahutada. Kuidas?
Mina jõudsin ennast üles töötada enne laste sündi, olin Raadio2 sõnasaadete programmi juht, vedasin ise mitmeid saateid ja tulin raadioeetri kaudu iga päev kuulajateni. Planeeritud lapsed on oodatud lapsed. Meil õnnestus soetada kahetoaline korter Lasnamäele ja siis oli õige aeg ka laste peale mõelda. Martin sündis juunis 1994 ja Kristjan oktoobris 1995.
Kui Martin oli pooleaastane, tegi tollane RTV juht Mart Siimann mulle ettepaneku hakata teles saateid tegema. Juristist abikaasal oli võimalik oma tööd nii korraldada, et sain paar päeva nädalas teletööd teha, ega üksi poleks laste kõrvalt midagi muud jõudnudki. RTV liitumisel tekkis TV3 ning Enn Eesmaa kutsus mind tööle uudistetoimetusse.

Siis tuli juba maja ja laenukoormus?
Aeg läks, lapsed kasvasid ja korter hakkas kitsaks jääma. Meil õnnestus leida superkrunt äärelinnas ja asuda ehitama päris oma kodu. Tahes-tahtmata nõuab 20aastane laen mõlemalt maksimaalset pingutamist.
Minu häda on selles, et ma ei oska midagi teha n-ö poole vinnaga.

Sa keerasid veel vinti juurde ja läksid tegema suhtekorraldusmagistrit (MPR), 12 aastat pärast TÜ ajakirjanduse lõpetamist uuesti ülikooli. Milleks? Mida see andis?

Edasiõppimise mõtted olid mul juba ammu. Ühel hetkel küsisin endalt, kas minu võimete lagi ongi olla kuni õndsa pensioniea saabumiseni uudisteankur? No ei! 36selt teist kõrgharidust omandama minna pole sugugi lootusetult hilja. Ja tead, selleks ajaks oli mul piisavalt tarkust õppida iseendale, kasutades ära neid kogemusi, mida 12 aastaga tegevajakirjanikuna olin saanud. Õppemaks, mis tuli endal tasuda, pole sugugi väike, nii et võtad kõik, mis võtta annab. Muidugi oli see paras enesepiitsutamine töö ja pere kõrvalt uneajast referaate kirjutada ja seminarideks ette valmistada ning igal nädalalõpul Tartusse sõita.
Õnneks sain magistritöö ühendada põhitööga, teemaks «Suhtekorralduse mõjud uudistetoimetuse töös». Ma julgustan küll kõiki, kel vähegi võimalust ja tahtmist, minna edasi õppima. Kui su maailmapilt ja mõtteviis avarduvad, annab see hea enesetunde.
Ma ei mõista neid inimesi, kes ülikooli pooleli jätavad, eriti kui veel riik nende õppimise kinni maksab. Teadmised on selline kapital, mida keegi sinult ära võtta ei saa, ja seda investeeringut ei söö ära ka ükski inflatsioon.

Teletöös olid sa pidevalt ka skandaalide ja skandaalikeste keskel. Mis olid eredamad hetked?
Jah, neid ikka oli, kas või see valus ja õpetlik lugu presidendi tütrega. On asju, millest siis ei räägitud. Kuid nüüd on ehk piisavalt palju aega möödas. Kurikuulus lossiskandaal oli tegelikult ju presidendivalimiste avalöök ja tellimustöö, osav sepitsus, mis ajakirjandusele lekitati. Kuna «Pealtnägija» tegi intervjuu presidendi lapselaste isaga, siis tekkis õigustatud küsimus, kus on laste ema. Otsisin ta üles. Kui ma talle helistasin, oli ta nõus rääkima nii endast, oma lastest kui ka suhetest vanematega. Ohh... Eetrisse läks murdosa sellest, mis linti sai võetud. Kuid ka see jutt oli üllatavalt avameelne ja tekitas tohutu poleemika. Välismaised telekanalid tahtsid TV3-lt seda intervjuud ja ka musta materjali ära osta. Jutt käis ikka väga suurtest summadest, eriti ühe vene telekanali poolt. Leidsin, et see perekond on küllalt haiget saanud ja mul ei ole õigust seda materjali levitada. Astusin vastu oma ülemustele ja kütsin nende lintidega sauna...

Miks uudistekütt teles ära väsib ja miks uudistetegemise pealt ära põgenetakse?
Usu mind, et negatiivsus tapab. Kui puudub hea ja halva tasakaal, kui ainult halb uudis on uudis ja sa oled pidevalt selle sees, muudab see sind ennastki. Samas on positiivsust ja häid tegusid meie ümber väga palju, kuid neist ei räägita, sest see ei müü. Ja nii käibki pidev negatiivsete uudiste üleshaipimine. On ju nii, et kui verd ei pritsi või kellelegi julmalt ära panna ei saa, siis pole ka uudist. Uudistesaated ei pea neist kriteeriumidest lähtuma.

Kas sellest verejanust lihtsalt kasvatakse välja?
Jah, ma vist tõesti kasvasin sellest välja.

Nüüd on sul perefirma ENVE Press OÜ, mis on 14 aastat tegutsenud — uskumatult pikk aeg...
Firma sai algselt loodud selleks, et anda välja ajakirja Maa ja Vara. Edasi tulid telesaated ja tegevus laienes veelgi: ema Aili tegeleb maamõõdutöödega Viljandimaal ja abikaasa Toomas annab juriidilisi konsultatsioone. Mina tegutsesin oma teisel erialal suhtekorraldajana ja viisin läbi ka meediakoolitusi koos videotreeningutega, mis on mulle eriti südamelähedane.

Miks see sulle meeldib?
See on vist juba professionaalne kretinism, et kui näen sümpaatset inimest telekaamera ees hädas, tekib tahtmine talle appi minna.
Hea on teada ja osata midagi, mille järele on suur nõudlus — ning sa suudad anda midagi sellist, mida oskavad tasemel teha vähesed. 12 aastat teles on andnud mulle hindamatu kogemuse ja oskuse vaadata täna asju mõlemalt poolt. Olen olnud teisel pool rindejoont ning saan treeningutel õpetada, kuidas end rünnakute eest kaitsta, mida räägib kehakeel kaamera ees olles ja kuidas seda juhtida. Mis videotreeningutesse puutub, siis tunnen end neid tehes täiesti omas elemendis ja õpetuse tulemuski on koheselt mõõdetav.

Kõigele lisaks juhid ka portaali NaisteMaailm.ee, mis on teel Eesti menukaimaks naisteportaaliks. Miks?
Kui eelmise suve lõpus tuli Ajakirjade Kirjastuse pakkumine aidata käivitada uut naistele suunatud portaali, võtsin päris pikalt mõtlemisaega. Olin oma tegemistega jõudnud sellisesse faasi, kus kõik toimis hästi, tellimused ja koostöölepped olid peal ja mis peamine — ma olin iseenda peremees, korraldasin ise oma töid ja tegemisi, mitte ei käinud kellast kellani palgatööl, kus rutiin tapab loovuse. Pidin endalt küsima, kas ma jaksan ja tahan võtta vastu uut väljakutset ja kuivõrd saan ma sellele pühenduda. Uudishimu sai võitu ja nii ma siis lubasingi portaali käima lükata. Ja mis seal salata, selle töö kõrvalt midagi muud enam teha ei jõuagi.

Kes küll selles pakkumiste ülekülluses suudab orienteeruda?
Sa võid mõelda — jälle uus portaal, et kuhu see veel mahub? Aga mahub, eriti veel kui omavahel on seljad kokku pannud Eesti parimad ajakirjad ja suurim kirjastus. Siin on turuliidrid omas valdkonnas — Kroonika, Eesti Naine, Kodukiri, Pere ja Kodu jt.
Iga päev toome lugejate ette portaali toimetuses loodud värsked artiklid ja jälgime pidevalt välismaiseid naistesaite, mille teemad ka meie avalehele jõuavad. Esimene eristumine on aga see, et värske materjal on seotud meie tohutu lisaväärtusega, milleks on ligi 10 000 ajakirjades ilmunud artiklit kõige erinevamatel teemadel. Kui Sind mõni teema huvitab, siis selle sa portaalist ka leiad. Samuti saab iga uue ajakirjanumbri ilmumispäeval NaisteMaailmast esimesena teada, mida ühes või teises väljaandes leida on.
Lasksime spetsiaalselt portaali jaoks luua online-ilusalongi Ilutegija, mis võimaldab inimestel oma pildi üles laadida ja katsetada, milline soengustiil, juukse-, huule- ja lauvärv või prillid just talle sobivad. Igal kuul saab üks õnnelik loosi tahtel muutumise ka reaalselt teoks teha.
Ühesõnaga — usun sellele portaalile suurt tulevikku, ehkki esimestel töökuudel olid mul silmad punased peas nagu küülikul.

Kas õnn on või ei ole rahas?
Mulle tegelikult õudselt meeldib ühe naljamehe ütlus, et õnn ei ole rahas, vaid selle koguses. Päris nii muidugi võtta ei saa, kuid ometi on raha oluline eeldus, et end hästi tunda. Mulle näiteks meeldib kohutavalt reisida ja kui ma seda raha pärast teha ei saa, siis ma ei ole ka õnnelik.
Mõne aja eest küsis minult mu kodukooli Viljandi Maagümnaasiumi ajaleht, et mida pean oma elu suurimaks saavutuseks. Mõtlesin siis päris jupp aega sügavalt selle üle järele. Vaata, kas pole nii, et kui me lõpetame kooli, siis usume, et meie suurimad saavutused on seotud prestiižika töökoha, oma maja, uhke auto — ühesõnaga karjääriga, mis kõiki neid hüvesid suudab pakkuda. Kõrged koolid läbi käidud, tõusevad prioriteetide reas esikohale hoopis inimesed, eelkõige oma pere ja lähedased sõbrad. Mis edasi? Aga edasi on nii, et tahad üha rohkem ja rohkem, suutmata peatuda, et nautida seda, mis sul juba olemas on. Ühel hetkel jõuad äratundmiseni, et kõige selle juures saad sa lugeda oma elu suurimaks saavutuseks mitte niivõrd enesega rahulolu, vaid rahu iseenda sees. Selle rahu loob tasakaal. Sul võib elus olla kõik olemas, kuid sa ei ole kunagi õnnelik, kui sul puudub hingerahu. Oskus olla õnnelik just siin ja just praegu — vaat see on suurim saavutus!