Põneval poliitilise segaduse ajal otsustas Kroonika kokku panna oma, ainult naisministritest koosneva valitsuse. Abiks olid meile tuntumad naispoliitikud.

Palusime naispoliitikutel moodustada naistest koosneva valitsuskabineti. Tekkinud nimekirjade abil koostasime Kroonika naistevalitsuse. Pilt sai ilus, loodetavasti ehivad mõned meie valitsuse kaunimad õied ka peagi ametisse asuvat pärisvalitsust.

Miks naistevalitsus?

Naised on emotsionaalsemad ja siiramad, ajavad vähem poliitilist ümbernurgajuttu ja lähenevad probleemidele rohkem inimlikust vaatepunktist. Naispoliitikud on meediale huvipakkuvamad kui meeskolleegid. Naispoliitiku foto näeb loo kõrval alati parem välja kui ülikonnas ja lipsuga mees. Erakonnad saavad naiste arvelt kõvasti tähelepanu, mis ei ole aga vääriliselt hinnatud kohtadega Riigikogus ja ministeeriumide eesotsas. 15 aasta ja 10 valitsuse jooksul pole veel ükski naine juhtinud justiits-, kaitse-, rahandus- ega keskkonnaministeeriumi. Peaministrist rääkimata. Asjatundlikke naisi jätkuks aga enam kui küllaga.

Naispoliitikute valitsustest selgub, et kolm naist on teistest peajagu üle: Liina Tõnisson, Siiri Oviir ja Tiina Mõis. Kahe esimese kogenud tegija puhul pole midagi imestada. Usaldus põgusalt kohalikus poliitikas kaasa löönud Tiina Mõisa vastu on aga üllatus. Nii et julgemalt poliitikasse, Tiina!

Daamid ja härrad, siin see on — Kroonika naistevalitsus!

Peaminister Liina Tõnisson

Ainus valitsuse kokkupanijatest, kes oli valmis ise peaministrirolli täitma. «Peaministriks võib olla iga naine, kes on kahes valitsuses minister olnud,» kirjutas Tõnisson, lisades, et hea peaminister võiks olla ka Kersti Kaljulaid. Tõnissoni peetakse parimaks rahandus- või majandusministri toolile. Pole raske kujutleda teda valitsuse koosolekut oma käriseval häälel juhatamas. Ümmargust juttu Tõnisson ei veereta ega karda ka tuld enda peale tõmmata.

Rahandusminister Tiina Mõis

Eesti rikkamaid naisi rebib Tõnissoniga rahandus- ja majandusministri tooli pärast. Kui on isiklikku raha nii edukalt kasvatanud, miks siis mitte usaldada tema kätte riigi rahakott!

Majandusminister Kersti Kaljulaid

Sai tuntuks Mart Laari valitsuse majandusnõunikuna ja Kuku «Keskpäevatunnis» osalejana. Juhtis Iru elektrijaama. Praegu Euroopa Kontrollikoja liige. Avatud olemisega, räägib targalt ja arusaadavalt.

Justiitsminister Siiri Oviir

Kuigi naissotsid näevad sel kohal Kadi Pärnitsat, kogub Oviir lisapunkte nimetamisega teistele ministrikohtadele. Mõlemad on kõrgema juriidilise haridusega, aga Oviiri kasuks räägib varasem kogemus sotsiaalministrina.

Välisminister Daisy Tauk

Siiri Oviiri poolt justiitsministriks pakutud Daisy oleks poliitikas magus palake. Praegu oleks õige hetk ära kasutada Juhan Partsi käevangus kogutud tuntus. Mäletate, kuidas Hillary Clinton pärast Billi ametiaja lõppu iseseisvat karjääri alustas? Välisminister aga sellepärast, et välismaal ei saaks ehk keegi aru, et Ojulandi asemel esindab riiki nüüd uus ilus blondiin. Kristiina sisse seatud tutvused saaks Daisy valutult üle võtta.

Kultuuriminister Maimu Berg

Rahvaliidu kirjas europarlamenti kandideerinud kirjanik Maimu Berg on silma paistnud intrigeerivate, lausa kaurkenderlike sõnavõttudega. Ministrina saaks tast päevalehtede arvamustoimetuste lemmik. Ja — naistevalitsusse peab kuuluma üks tõeline naisõiguslane.

Haridusminister Mailis Reps

Mitmes välismaa koolis õppinud Reps tahaks ise küll olla välisminister. Haridusministrina on tal aga võimalus välisriikide koolikorralduse parimaid osasid Eestis rakendada. Pealegi on koht Repsile juba tuttav.

Sotsiaalminister Signe Kivi

Kultuuriministri võrdkujuks oleval Kivil on kahtlemata rohkem kui piisavalt sotsiaalset närvi ka sotsiaalministriks.

Siseminister Ivi Eenmaa

Imelihtne on kujutleda, kuidas politseinikud kübaras ja pitskinnastes Eenmaa ees kulpi löövad. Selles daamis on võimukust, Vabaduse väljakule paraadi vastu võtma sobiks ta ka väga hästi.

Kaitseminister Marianne Mikko

Alustuseks tuleb Mikkol vastavalt korruptsioonivastasele seadusele lahti lasta oma ministeeriumi pressiesindajast abikaasa. Brüsseli karastusega Mikko viiks Eesti sõjaväe maailmatasemele. Tõenäoliselt tooks ka poisid Iraagist esimese lennukiga koju.

Keskkonnaminister Kristiina Ojuland

Ojuland on kurtnud, et tahaks olla rohkem kodus. Keskkonnaministrina saaks ta Ihasalu talus lammaste eest enam hoolitseda kui välisministrina. Ja Raimo Kägul oleks hea meel.

Põllumajandusminister Ester Tuiksoo

Põllumehed on soovinud, et nende ministri amet tehtaks eluaegseks — Estri jaoks. Teda näevad sel postil peaaegu kõik, ta ise kaasa arvatud.

Regionaalminister Laine Jänes

Praegune Tartu linnapea sobiks hästi piirkondade muresid ohjama. Võtku ainult midagi ette, et teda Katrin Saksaga segi ei aetaks: kaks sarnase soenguga brünetti ja mõlemad armastavad veel mustvalgesse riietuda.

Rahvastikuminister Katrin Saks

Kas rahvastikuminister tegeleb iibega või rahvusvähemustega? Loodetavasti jagub Saksal tähelepanu mõlemale küsimusele.

Naispoliitikute koostatud valitsusi vaatab spetsialisti pilguga politoloog Rein Toomla:

«Üheksal leedil paluti kokku panna ainult daamidest koosnev ideaalvalitsus. Tänu heale Kinderstubele pole keegi neist nimetanud peaministri kohale ennast. Mina aga tegin seda: kui näiteks Kadi Pärnits või Katrin Saks on peaministrina näinud Marju Lauristini, siis ma ei analüüsi neid valitsusi kui Lauristini oma, vaid ikka kui Pärnitsa või Saksa valitsust.

Tegelikus poliitikas on võimalik hinnata peaministreid selle järgi, kui kirev on nende valitsus ning kui sõltuvad võivad need valitsused olla muudest teguritest. Praegu saan ma hinnata kujunenud valitsusi selle järgi, kas see on moodustatud spetsialistidest või poliitikutest. Teise mõõtmena vaatan, kui kirev see valitsus on erakondlikult. Kui need kaks mõõdet kokku panna, tekib neli võimalikku peaministri tüüpi.

Juht — valitsusliikmed on suuremalt jaolt spetsialistid ning kabineti poliitiline pool on võimalikult ühtlane. Sellisel peaministril on vähem segajaid, kuid ta ei saa varjuda ebaõnnestumiste korral kellegi selja taha. Tegelikkuses püsib selline peaminister võimul ettenähtud aja, kuid ministrid kipuvad kiiresti vahetuma.

Kaupleja — valitsus koosneb peamiselt poliitikutest, kuid üldreeglina on nad pärit ühest erakonnast. Taoline valitsus võib kesta üsna kaua, kuid peaminister tunnetab kogu aeg erakonna survet.

Žonglöör — valitsuses on küll palju spetsialiste, kuid poliitiline pool on üsna kirev. Peaminister on sunnitud kulutama valitsuse tasakaalus hoidmiseks palju energiat.

Sümbol — valitsus on kokku pandud poliitikutest, kuid need on erinevatest erakondadest. Nad tunnetavad oma seljatagust ja seetõttu on peaminister pideva surve all.

Väljapakutud valitsustest ei esine ükski tüüp puhtal kujul. Ikka saab rääkida kas lähemal või kaugemal olemisest, selgemast või ähmasemast arusaamast.

Juhi staatusele kõige lähemal on Evelyn Sepp. Tema poolt kokku pandud valitsus koosneb suuresti spetsialistidest ja ka poliitiliselt paistab olevat ühtlasem kui teistel.

Kauplejaid on juba rohkem ja see on ka loomulik, sest poliitikutena eelistavad nad ka poliitikuid ning suuresti oma erakonna poliitikuid. Sellesse rühma mahuvad Marianne Mikko, Mailis Reps ja Reet Roos.

Žonglööri tüübile paistab kõige enam vastavat Kadi Pärnits. Tema valitsuses on küll palju spetsialiste, kuid poliitiliselt on tegemist suhteliselt kireva seltskonnaga.

Sümboli alla mahuvad ülejäänud peaministrid: Siiri Oviir, Katrin Saks, Ester Tuiksoo ja Liina Tõnisson. Nende valitsused koosnevad peamiselt poliitikutest, kuid need esindavad väga erinevaid erakondi. Kohati oleks sellistes valitsustes esindatud isegi viis erakonda. Võib-olla siin peitubki vastus küsimusele: miks pole meil siiani olnud naispeaministrit? Kui praktiliselt pooled daamidest poliitikud pakuvad välja taolise ideaalvalitsuse, milles neil endil väga palju tegutsemisruumi polegi, siis sellise mõtteviisi domineerimine seab tõsised takistused ka tegelikus poliitikas.»