Eesti päritolu Briti poliitik ja playboy LEMBIT ÖPIK puhkab veidi liiga keeruliseks kiskunud naissuhetest ning lubab uuel aastal uue hooga jätkata.
Kas meedia kasutab ära eesti verd Briti parlamendi liiget Lembitut (43) või on hoopis kaval mees meedia rakendanud oma valimiskampaania etteotsa ja rõõmustab avalikkust aeg-ajalt oma uue naissuhtega?
Saamaks sellele ja paljudele teistele küsimustele vastuseid, külastame Lembitut Westminsteris ehk Suurbritannia parlamendis. Ta jääb veidi hiljaks, sest tal on korteriremont pooleli.
Mister Öpik saabub tumesinises mantlis, tervitades väärikalt möödujaid. Ta alustab juttu laulvas eesti keeles, millesse segab hulgaliselt ingliskeelseid sõnu.
Intervjuu lõpeb Big Beni juures sillal pilti tehes. Ühel hetkel tulevad Lembitu juurde kaks mööda jalutavat tüdrukut, Rosie ja Larissa, kes õpivad Londonis meditsiiniõeks - nad paluvad luba koos kuulsusega pilti teha.
«We know, you are famous,» (me teame, sa oled kuulus - toim.) ütleb Larissa ja hüppab esimesena pildile. Veendun, et Lembitul kui kümnete teleshow'de kangelasel pole mingeid probleeme uute suhete loomisel.
Mis sul nende ehitusmeestega oli?
Eks me siin parlamendis tegeleme suurte ja tähtsate asjadega, aga tänane hommik kulus elu pisiasjadele. Minu korteri elektrisüsteemid on vanad ja eluohtlikud. Eelmised elektrikud osutusid soss-seppadeks ja kutsusin uued. Neil olid parkimisprobleemid. Parkimispileteid müüv koht oli kinni ja sealt öeldi, et oleks tulnud parkimine juba päev varem ära osta. Täiesti lahendamatu olukord oli.
#end#
Kas remont on kallis?
Jah. Tuhanded. Ma pidin selleks laenu võtma.
Kus sa elad?
Ostsin maja Kenningtonis üksteist aastat tagasi. Nüüd ma ei jaksaks osta, sest hinnad on selle aja jooksul neli korda kasvanud. Sain maja 110 000 naelaga ja täna maksab see ligi 400 000 naela. Kuid see on teoreetiline võit, sest kuskil tuleb elada. Majade hinnad on Londonis täitsa hullud. Tipust on küll hind pudenenud nii kümme protsenti, kuid elamispind on ikka kallis.
Kas parlamendiliikme palgaga saab muhedalt hakkama?
Parlamendiliikme palk on 61 000 naela aastas. (Kui paar aastat tagasi võrdus see summa 1,3 miljoni krooniga, siis nüüd tuleb naela kukkumise tõttu vaevalt miljon kokku. - toim.) See on kindlasti rohkem kui keskmine palk Londonis. Kui ma töötaks edasi suurfirmas Procter&Gamble, siis saaksin rohkem. Erafirmad maksavad paremini. Briti peaminister saab 160 000 naela aastas ja ka seda ei saa lugeda väga suureks palgaks. Kuid inimesed ei tule parlamenti raha pärast.
Kuidas isiklik elu?
Vaikselt. Kahjuks vaikselt.
Kas järgmine aasta tuleb huvitavam?
Kindlasti. Hetkel on olnud nii palju poliitilist tööd teha. Kandideerisin partei presidendiks, kuid kaotasin. See võttis aega mitu kuud, augustist novembrini. 70-80 tundi nädalas tööd teha oleks mõnus koormus, kuid 100 tunni juures nädalas ei jää isiklikuks eluks aega.
Uued naissuhted?
Vaikne elu on momendil kõige tervislikum. Oli raske aasta. Tahaks rahulikke jõule. Ehk läheb huvitavamaks uue aastal.
Ka suhe noore rumeenlanna Gabrielaga sai läbi. Kihlumisest lahutuseni kulus vaid paar kuud...
Sellest ma ei räägi. Võib-olla tulevikus.
Kas poliitikul on vaja selliseid suhteskandaale?
Poliitikasse on vaja inimesi, kellel on iseloom. Karakter. Personality. Tihti publik sõimab meid, öeldes, et me oleme hallid ja igavad inimesed ilma värvilise eluta. Kuid mind tuntakse just seetõttu, et mul on olnud huvitav elu väljaspool parlamenti. Värvikas elu on poliitiku jaoks tähtis. Kasulik. On hea, kui publik mõistab, et ka parlamendiliikmed on inimesed ja neil on harilikud probleemid.
Kas üritad meediale aega-ajalt mõne skandaali kinkida?
See ei ole käitumisstrateegia. (Naerab.) Minu elu on huvitav ja vahel on see pigem juhuslik õnnetus kui kaval plaan. Igatahes olen pildil.
Kas lubad uusi üllatusi ja uudiseid?
Tulevik on alati saladus. Kes teab, mis elu toob.
Kas kandideerid ka järgmistel valimistel?
Kandideerin samas ringkonnas. Valimised on 18 kuu pärast mais.
Kas see on põnevam kui müüa pesupulbrit ja hambapastat?
Poliitiku töö on ohtlikum ja ebakindlam. Procter&Gamble'is ma ei pidanud kandideerima iga nelja aasta tagant. Töö oli huvitav ja võimaldas reisimist üle maailma. Üks nädal Cincinnatis, kaks nädalat Suurbritannias ja üks nädal Mandri-Euroopas või Hiinas või Venezuelas.
Mida mäletad oma lapsepõlvest Belfastis?
Väga palju. Ma sündisin Bangoris ja elasin 18 aastat Belfastis. Nägin pomme ja kuulsin pommiplahvatusi. See mõjus igaühele. Kõigil oli mure. Belfast oli vaene linn, sest keegi ei tahtnud investeerida linna, kus on tülid ja pommid. Tänaseni on poliitiline vastasseis Põhja-Iirimaal säilinud.
Kas seal on küsimus keeles või peamiselt usus - anglikaani või katoliiklik?
See ei ole keele ega usu küsimus. See on kultuuriline küsimus. Katoliiklased on rohkem kannatanud kui protestandid. Katoliiklased on rohkem ühinenud saare poolt. (Lembit kasutab sõna «united island» - P.K.) Protestandid tahavad olla Ühinenud Kuningriigi liikmed. Seega on konflikt nii kultuuriline kui ka territoriaalne, aga usk annab sellele sümboolse mõõtme.
Kuidas eestlased peaks oma venelastega hakkama saama?
Hästi. See on lihtne vastus, aga raske teostada. Pinged on loomulikud, kuid parem oleks, kui Venemaa ja Eesti saaks omavahel sõbralikult hakkama ja ka rahvustevahelised suhted oleks paremad.
Tegelikult ma olen imestanud, et teil on probleeme nii vähe.
Kas Belfast oli hullem?
Palju, palju hullem. 3200 inimest on Põhja-Iirimaal surma saanud 35 aasta jooksul. Seda ei ole Eestis juhtunud. Ma olen optimist ja usun, et asjad lahenevad ja ka riikidevahelised suhted paranevad kümmekonna aasta jooksul.
Mis on Suurbritannia suurim probleem?
Majanduslik tagasilöök on kahtlemata probleem number üks. Teisel kohal on terrorism. Ka minu valimisringkonnas koondatakse inimesi ja see on kõige valusam probleem hetkel. Kui meie ei hooli oma valijatest, siis nad ei hooli ka meist. Kui nemad kaotavad meie pärast, siis meie kaotame nende pärast. Kahtlemata on minu jaoks minu valijate probleemid kõige tähtsamad ja esmajärgulisemad, ka tähtsamad kui sõda terrorismiga. Kesk-Wales'is ei ole terrorism suur mure, see on rohkem Londoni ja Belfasti mure.
Kas Londoni kirju etniline koosseis on võimalus või probleem?
See on võimalus. London on väga kosmopoliitne. Londoni elanikest 35 protsenti on välismaalased ja London on väga sõltuv (Lembit kasutab sõna dependent) nende panusest (contribution) majandusse.
Oled sa siin ka mõne klubi liige?
Ei ole. Mul ei ole selleks aega ega raha. Kõige tähtsam klubi on minu jaoks parlament.
