“Viimati kohtusime Eri Klasiga möödunud aasta novembris, kui olime kaks päeva Moskvas. Ei ole saladus, et ta oli üsna nõrk, kuid samas oli tunda, et ta tahab suhelda. See oli väga vahva, kui ta kutsus mind hommikusöögilauas enda juurde ja me rääkisime üsna pikalt ja kõigest: tema rääkis enda elust ja küsis kuidas minulgi läheb. Mind liigutas tema ootamatu sõbralikkus minu vastu. Tegelikult oli see lihtsalt tore kolleegide omavaheline vestlus, aga teiselt poolt on säärased vestlused inimeste vahel jäänud niivõrd harvadeks. See oli mulle erakordselt tähtis, et me saime lihtsalt rääkida.”

Kuningas ütles, et Klas oli artist nii orkestri ees kui ka elus. Ta oskas nautida elu oma absurdsuses ja värvikuses ning oli alati oodatud ja lugupeetud külaline.

“Eri Klasi puhul oli erakordne see, et ta ei muutunud kunagi kõrgiks ning kohtles kõiki võrdse sõbralikkusega. Ta oli heas mõttes rahvamees ning sellega ta ei luninud indulgentse vaid see oligi tema loomulik seisund.”

Samuti meenutab lavastaja erilise soojusega Eri Klasi jutuvestmise oskust. “Ta oli riukamees ja see, millise meisterlikkusega ta jutustas lugusid oma elust oli hirmnaljakas ning kogus alati tema ümber hulga inimesi. On lugusid, mida mina olen kuulnud kümme ja enam korda, kuid alati olid nad ühtemoodi põnevad ja humoorikad.”