Ansambli Neiokõsõ esilauljad, õed ANU ja TRIINU TAUL on nagu murueide tütred, linnamelust puutumata. Ööklubid on neile võõrad ning peentele napsidele eelistavad õeksed puskarit.

Nad on tõesti
t e i s t m o o d i. Kuigi õpingud Heino Elleri nimelises muusikakoolis on viinud Triinu (19) Tartusse ning meelitanud Anu (24) pärast Viljandi kultuurikolledzhi lõpetamist Mulgimaa pealinna elama, kisub tüdrukuid nädalavahetusel ikka maale, isakoju ja turismitallu Tõrva lähistel Riidajal.

Kel vähegi rahvamuusikast aimu, teab, et seal tegutseb Torupillitalu, mida veab Eesti ainus elukutseline torupillimeister ning rahvamuusik, neli aastat tagasi ka aasta isaks valitud Ants Taul (53). Anu ja Triinu on Ants ja Tiiu Tauli (43) tütred, olles ühtlasi juba kolmas põlvkond rahvamuusikute dünastias. Oli ju tüdrukute kadunud vanaisa, viiulimeister ja helilooja Johannes Taul just see mees, kes kirjutas 1970ndatel sealsamas Riidajal kõigile teada ja simmanitel möödapääsmatu loo «Metsaveerel väike maja».

“Me pole müügiks!”

Kui hea sõbranna ja Neiokõstõ üks lauljaid Astrid läinud aastal Anuga ühendust võttis ning Eurovisioonile üritamisest rääkis, oli Anu ühtaegu üllatunud ja samas ka mitte. «Astridil on mulle alati üllatusi,» muigab Anu. «Seega mõnes mõttes imestasin ja mõnes mõttes ei imestanud ka.» Nüüd on Anu ja Triinu rahul, sest kokku sai tore kamp, keda avalikkus tunneb nime all Neiokõsõ. Aga mõttele eurolaulukarussellil millegi sellisega rabada tuli helilooja Priit Pajusaar, kes pöördus rahvamuusik Ants Johansoni ning too omakorda Astridi poole. Ja lumepall läks veerema.

Anu ise loodab, et ehk ei vormu see «lumepall» liiga suureks. Tal ei tekkinud küll vähimatki tõrget tutvustada võro keelt laiemale avalikkusele just Eurovisioonil, kuid sellega kaasnevasse suhtub Anu mõõdutundega. «Ma ei taha küll, et meist mingi toode vormitakse, et siis hiljem maha müüa,» põrutab Anu.

Plaat ongi juba jutuks tulnud, aga pole sugugi selge, kas Anu pakkumise vastu võtab. «Kui ma midagi teen, siis tahan, et see kannaks mõtet, sel oleks sisu. Et asi ei piirduks lihtsalt sellega, et me laulame võro keeles, mis on juba iseenesest eksootiline…»

Sellegipoolest ei karda Anu ja Triinu showbisnise keerisesse uppuda. Anu arvab, et nii palju on neil mõistust küll, et sel karussellil hakkama saada.

Lemmikjook on puskar

Anu on aktiivsem ja jutukam, Triinu tagasihoidlikum ja talitsetum. «Ehk on see vanema õe sündroom,» naerab esimene. Ka käsitöö, millega Triinu meelsasti aega sisustab, mõjub Anule pigem kärsituks tegevalt kui rahustavalt.

«Mäletan, et koolis läksin üsna kähku närvi, kui midagi valesti läks või masin mingi jupi vahele võttis ja kinni jooksis,» seletab Anu. Triinu julgeb kõrvalt öelda, et tema saab enam-vähem kõikide kudumitega hakkama — nii on tüdruku näppude alt tulnud pärast kooligi küll kampsuneid, kindaid ja sokke.

Triinule meeldib metsas hulkuda. Ta tänab õnne, et ööklubide ja seltskonnaelu asemel naudib seda ka tema elukaaslane Henri (29), kes teostab end poliitikas. «Viimati käisin Tartu ööklubis Tallinn… ja mul hakkas pea valutama,» mainib Triinu. Läinud kolmapäeval debüteerisid õeksed ka Tallinna ööelus, aga siis ikka asja pärast — nad esinesid oma eurolauluga «Tii» klubis Panoraam.

Anu naerab, et eks tallegi on ööklubid vastumeelt. Aga seltskond, kellega üksteise kodudes või mõnes Lõuna-Eesti talus mõnusalt aega veeta ja veini juua, sobib talle küll. «Mis seal salata, joome ka viina,» tähendab Anu. «Meie lemmik on hańsa (Anu hääldab n-tähte hästi pehmelt — toim), millele teen hea meelega reklaami. Seda aetakse viljast ja suhkrust — selline k o d u n e jook,» selgitab ta, kelmikas säde silmis. Põhjaeestlane teab seda märjukest puskari nime all…

Muidugi on Anu see, kes toob lagedale järgmise huvitava fakti enda ja õe erinevuste reas. «Kuigi Triinu on must noorem, on temal endast vanem, minul aga jälle noorem sõber,» muigab Anu. Tarmo on nimelt 23aastane ning õpib praegu Sibeliuse akadeemias lõõtsalisi.

Rullnokad, hoidke eest!

Meestes hindavad õeksed sisemisi väärtusi, ning kuigi välimus pole peamine, mängib pisukest rolli ka teatav annus seksapiili.

«Mind võlub ennekõike Tarmo õpihimu,» ütleb Anu. Triinu on Henri kohalt diskreetselt vakka, kuid nagu ühest suust teatavad nad, et nii mõnigi ilus mees on «vahel lihtsalt jobu». BMWga rullnokal pole õdede Taulide juures suurt võimalust. Aga ühe mõõduga ei hinda nad kedagi, sest see, mis mehega tegu on, selgub lõppude lõpuks siis, kui mees suu lahti teeb.

Ainus, mida Anu silmaotsaski ei kannata, on liig napsine publik. Tüdruk meenutab seika, kui isa turismitalus ööbinud külastaja hakkas järgmisel hommikul kangesti peale käima: laulgu Anu enne tema lahkumist veel üks lugu. Eelmisel õhtul, kui Anu peolistele esines, jäi just selle külalise kõrv pitsi taga kurdiks.

«Ta pakkus alguses 100 krooni ja palus, et ma talle veel laulaksin,» kirjeldab Anu. «Ma puiklesin vastu, kuni ta pakkus 500, seejärel juba 1000 krooni. Ruumis oli aga tuuletõmbus ja kuni ta nende viiesajastega seal lehvitas, lendas üks äkki ta käest ära.»

Anule ajab lugu veel praegugi naeru peale. «Samal ajal jooksis sisse meie koer Chapi, püüdis selle viiesajase vilunult hammaste vahele ja pani ajama. Sain ta muidugi kätte ja raha ka tagasi… Kuna selle aja peale oli nii mõnigi asjade kulgu jälgima kogunenud, esitasin lõpuks selle külalise ja nende inimeste ees kolm lugu.»

Rahvamuusika massidesse

Isa Ants on tütarde käekäiguga rahul. Tüdrukud on rahvamuusikale truuks jäänud, kuigi esimese torupilliloo õppis kaheksa-aastane Anu meelituse abil. Et siis pääsevad nad Triinuga, kellele usaldati triangel, Rootsi esinema...

Üheksa aastat tagasi loodud pereansambel Tuulepill on küll laiali, aga sest pole Antsu sõnul hullu — tüdrukutest on saanud ikkagi elukutselised muusikud.

«Parmupilli ma veel löristan nendega kokku, aga… neid nüüd pilliga saata, minu tase ei küündi enam nii kõrgele,» venitab Ants aeglaselt ja stoilise rahuga. «Nüüd on vaja Priit Pajusaart ja selliseid mehi. Ja mul on tüdrukute üle hea meel.»

Ema Tiiu arvab, et küllap tüdrukud langetasid oma valiku ka teadlikult, sest nad on kasvanud muusika sees. «Mäletan, et kui Anu sündis, mängis isa voodi juures talle kogu aeg akordionit,» mainib Tiiu.

Anu ja Triinu rõõmustavad selle üle, et viimasel ajal kasvab rahvamuusikafänne noorte hulgast aina juurde. Anul on lausa missioon. «Väga paljud üldse ei teagi, mis see rahvamuusika on. See on ju tegelikult muusika, mida teed endale rõõmuks. Näiteks Rootsis tulevad inimesed pubisse, viiulid kaasas, istuvad maha ja hakkavad mängima — ning kõik teavad seda lugu! Tahaks, et ka Eestis oleks nii. Et see oleks vahetu, mitte ei jääks ainult lavadele, kuhu siis rahvariided selga pannakse ja ümber nurga mingit lugu tõmmatakse.»

See ongi põhjus, miks Anu ja Triinu Eurovisioonile tulid — sest eesti muusikasse oli raputust ja värskust vaja!