Nooruke seitsmevõistleja Grit Šadeiko on spordilootus, kellelt oodatakse häid tulemusi paari aasta pärast. Spordivabal ajal naudib ta komöödiafilme ja poiss-sõpra.
Kohtume Grit Šadeikoga (21) Kadrioru staadioni saja meetri stardipaigas.
«Hea tunne on siin olla. Kui publik kohal ja stardipakud maas, hakkab ka veidi kõhus keerama ja hea ärevustunne tuleb,» ütleb Grit.
Kõige vastikum on seitsmevõistluse viimane ala, 800 meetri jooks, teab Grit. Siis on ärevustunne ammu läinud ja jäänud vaid väsimus.
Euroopa meistrivõistlustel Barcelonas jooksis ta endal pildi eest.
Muidu on Griti karjäär läinud vaikselt ülesmäge ja suuremaid äpardusi pole olnud — kui välja arvata see, et ükskord võistluste ajal nõelas teda herilane kannikasse...
Grit on Türi tüdruk, üks paljudest Šadeikodest ja Jääratsitest, kelle nimed käisid läbi populaarse telesaate «TV 10 olümpiastarti» lootuste hulgast.
Tüdruk kuulub vanasse kergejõustikudünastiasse, juba tema vanaemad käisid võistlustel tiitleid noppimas.
Paar aastat tagasi kolis Grit sugulasega Türilt Tartusse. Eelmise treeneriga läksid teed lahku ja nii läks ta õppima Tartu Kivilinna gümnaasiumi ja sai enda uueks treeneriks Anne Mägi.
Gritil on ette näidata juunioride maailmameistrivõistluste pronksmedal ja Barcelona EMi seitsmevõistluse lõpetamine. Tema paremal randmel on tätoveering — Willpower. «Willpower — tahtejõud. Et kergem oleks,» seletab Grit. «Seda on mul küllaga. Kuid eks näha, kuhu tee viib. Londoni olümpiamängudele tahaks ikka minna.»
Loe edasi värskest Kroonikast
{poolik}
Kes on see noormees, kellega sa jäid Kroonika pildile?
Tema on saladus. Tegelikult ta ei ole teab kui suur saladus enam. Ta on minu poiss, Jano, ka sportlane. Ma ei tahaks teda meediaga jagada. Kohtusime kaks aastat tagasi septembris Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna tutvumispeol.
Usud seda,
et tuleb, mis tuleb, või seda, et peab võimalikult täpselt pakku tabama?
Pigem usun täpsesse paku tabamisse. Kuid vahel võib ka mitte väga täpse pakutabamisega hästi minna.
Kaugushüppes või armuasjades?
Mõlemas. Kui läheb sammu sättimiseks, siis võtab see paratamatult hoo maha. Enda arvates olen pakku üsnagi täpselt tabanud, ka armuasjades.
Kas sinust saab kergejõustikutreener?
Vaatame seda veel. Vara veel. Praegu naudin sporditegemist. Minu eriala on ülikoolis kergejõustik ja kindlasti ei saa minust naissuusahüppe treenerit.
Barcelonas oli lõbus? Kas see, mis toimub pärast võistlust, on põnev?
Tore võistlus oli. Banketile ei jõudnud. Mind saadeti kohe minema sealt. Järgmine hommik pärast võistlust istusin kohe lennukisse nagu kõik teised. Võib-olla jõudis mõni lõpetamisele. Küll tuli läbi käia nii-öelda Eesti pubist, kuhu õhtuti kogunesid fännid ja kergejõustikuliidu juhtkond, ning seal oma muljed ära rääkida. See oli üks restoran hotelli kõrval. Lubasin järgmisel võistlusel paremini teha. Hotell ise oli kohe ranna ääres ja seal elasid ka Ukraina ja Türgi sportlased.
Teed edasi?
Ma arvan, et minu võistlused on veel ees. See oli alles algus. See oli esimene võistlus täiskasvanute klassis. Mul on tahe olemas.
Sa olid suhteliselt nääpsuke teiste seitsmevõistlejate hulgas.
Mõned on seal tõesti päris suured.
Euroopa meistrivõistluste hõbe ukrainlanna Natalja Dobrõnska on tõesti suur ja tugev. Tervikuna on kergejõustik ikkagi naiselikumaks läinud.
Kuhu jäi oodatud meeter kuulitõukes?
Proovikatsele jäi. Ma ei tea, miks ma pabistama hakkasin. Tehnika lagunes ära. Minu tugevamad alad on tõkkejooks, kus sain üle 1000 punkti, ja oda.
Kui palju sa kangitrenni teed?
Natuke ikka. Väga hullude raskustega veel ei treeni. Seda loomulikku arengut jätkus ka suhteliselt kaua. Nüüd tuleb raskemad kangid selga võtta. Praegu olen kükke teinud 60kilose kangiga ja see ei ole veel midagi.
Naudid lihasvalu?
Muidugi meeldib. Mõnus tunne. Sa tead, et oled midagi teinud. Puujalgadega on ikka mõnus trepist alla käia. Ma olen sellega harjunud. See on nauditav
valu. Olen koormustega harjunud.
Kumb on parem, kas kõhulihase- või reielihasevalu?
Tead, kui mõlemad lihasgrupid on ikka valusad, siis väga liigutada ei taha. Ma ei kurda, olen ise valinud sellise tee.
Sponsoriteta sporti ei tee — makstakse sulle hästi?
Mu kõige suuremad toetajad, ka rahaliselt, on vanemad. Eelmise aasta laagrite eest tasus ehitusfirma MEK. Varustuse saan Asicsilt. Stipendiumi maksab Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi. Kuid ära elada on siiski raske.
Isiklikuks eluks ka aega jääb?
Ettevalmistusperioodil on kaks trenni päevas, lisaks tuleb koolis käia ja ka laagrites. Ega ma puudust ka ei tunne isiklikust elust. Austraaliasse ei plaani põgeneda.
Kuidas lõdvestumine käib?
Mul on massöör. Kaire Leibaku vend Ergo. Ta sobib minu lihastele. Tal on head käed ja ta oskab aidata. Kinos meeldib ka käia.
Mida viimati vaatasid?
Viimati käisin vaatama «Agent Salt» Angelina Jolie’ga peaosas. Elamuse pakkus ka mängufilm «Algus», kus mängib Leonardo DiCaprio. Eelistan komöödiaid. Sõbranna ja trennikaaslase Maris Mägiga käisime vaatamas «Seksi ja linna». Hea naljafilm. See on minu jaoks komöödia, seda ei saa tõsiselt võtta.
Võistlustele sõites või laagrites loen raamatuid. Viimati lugesin «Lohejooksjat» ja «Nullpunkti».
Sinu lemmiktoit?
Kõige paremini kukub mul välja kanasalat. Ma panen sinna tomatit, kurki, lehtsalatit, hapukurki, kartulit ja praetud kanafilee kuumalt. Hommikusöögiks sobib müsli ja võileib.
Mida tunnevad sinu saavutuste valguses vanemad?
Nad ei utsita, aga toetavad, elavad kaasa. Kui sugulased kokku tulevad, siis räägitakse kõigest.
Geenide poolest on mulle küll antud. Mu emal Deivi Jäärats-Sadeikol jäi karjäär pooleli, ta oli 19aastane, kui sündisin. Vaevalt ta ise selle üle väga kurvastab, sest nüüd oleme meie õe Gretega, kellele ta saab kaasa elada. Ma ise veel ei plaani sünnitada. Ikka London!
