Legendaarse näitleja Jüri Järveti lapselapsel Alice Järvetil oli sel kevadel kõik halvasti. Alice sai töölt kinga, kolis elukaaslase juurest välja, ta autole sõideti tagant sisse ja kõige tipuks varastati talt käekott!

Kohtun endise politseiuurija, tänase saate «Selgeltnägijate tuleproov» politseieksperdi Alice'iga (35) ühe Tallinna hotelli 24. korruse kohvikus. Ilm on sügisene ja Alice teeb väliterrassil suitsu.
 
Mis su kotiga juhtus?
Käisin ühel sünnipäeval Pikal tänaval klubis Shah. Sattusin selle juures kotijooksu ohvriks.
 
Viskasid päti efektse džuudovõttega pikali ja tegid jalalöögiga kahjutuks nagu Hollywoodi filmis?
Kahjuks mitte. Kotti, moblat ja muid asju pole ma rohkem näinud. Kui päti pikali lööd, siis võid saada distsiplinaarkaristuse liigse jõukasutamise eest.
 
Autoavarii?
Mu taga peatus uhke Audi, sellele pani tagant sisse mersu džiip ja nad lendasid üheskoos mulle otsa. Hiljem selgus, et tugeva kindlustuspettuse kallakuga juhtum.
 
Kolisid elukaaslase Erki Korbi juurest välja. Mis juhtus?
Ma ei tundnud, et Erki oleks õige valik olnud, aga ta on tubli ja toimekas eesti mees.
 
Mida ütleb sulle Ivo Nikkolo nimi?
Mul on kaks kübarat Ivo Nikkolo sarjast. Hea küll, tegelikult suhtlesime Ivoga lähedaselt, aga päris elukaaslane ta mulle ei olnud. Ma olen kümme aastat teadlikult vaba olnud. Olen nende aastate jooksul olnud küll suhetes, kuid mitte kooselus.
Ma sain 25aastaselt aru, et abielu keskkonnana ei pruugi mulle sobida, ja otsustasin leida eneseväljendust tegevustes, mille järele süda kutsub. Leidsin tol ajal, et laste kõrvalt on võimalik omandada haridus ja leida töökoht, mis annaks väljavaated. Mul on 15aastane poeg Paul ja 12aastane tütar Marie-Markiine.
 #end#
Eksabikaasa?
Tema ei puutu asjasse. Ta ei ole sentigi maksnud. Lapsed jäid minule ja aineline vara temale.
 
Kes oli süüdi?
Ma ei süüdista teda, võib-olla olin ise seikleja. Küsimus ei ole külgeklammerdumises, vaid vabaksandmises ning igaühe soovis leida oma õnn.
 
Mis on õnn?
Rõõmutunne on valik. Kõik negatiivsed asjad võivad pöörduda paremuse suunas ja iga esialgu hirmutav olukord võib tuua uusi positiivseid väljakutseid. Kui üks uks sulgub, siis avanevad uued. Ei pea kogu eluks jääma ühte olukorda kinni. Parem liikuda edasi.
 
Kuidas sa selle teadmiseni jõudsid?
Väga rasket teed pidi ja alles kolm aastat tagasi.
 
Oli teil Ivoga pikk ja põhjalik lugu või lühike romanss?
Ma ei oska kommenteerida. Ta on väga soe ja südamlik inimene. Ta õpetas mind, tal oli meeletult hea naistemaailma tunnetus, kas või rõivastuse ja stilistika alal.
 
Kuidas meeste valimine käib?
Eelkõige peaks valima oma isikuomaduste põhjal. Sõltub, palju oled valmis iseennast avama ja suhtesse sisse minema. Inimesed ei ole loodud üksi elama ja neil võiks olla teadmine, keda nad ootavad oma ellu. Mul on vähemalt teadmine olemas.
Huvitav, usaldav, mitte klammerduv. See on vaba valik koos olla. Kindlasti peab suhtes olema usaldus, hingamisruum, suhtlus mitmel tasandil ja loomulikult kirg ja armastus. Sama oluline on julgus olla aus, seda eelkõige iseenda vastu, ja kui tunded tulevad, siis peaks olema julgust neid ka väljendada.
 
Sind süüdistati liiga vabakäelises ümberkäimises politsei siseandmebaasiga?
Mu hea tuttava mees helistas, et tema poolt välja laenatud buss on juba keset Soome lahte. Ma vaatasin, et buss on renditud varem karistatud isikutele. Tegin oma tööga seotult tuhandeid ja tuhandeid päringuid ja lõpuks jäi sõelale kaks juhtumit: üks ülesüstinud narkomaani juhtum ja teine puudutas turvakeskuses töötanud prostituuti.
Viimane lugu läks kummaliseks, sest ma saatsin turvakeskuse juhile, oma ekselukaaslasele Erki Korbile info, et turvakeskuses töötab endine prostituut.
16. septembril tuli kohtuotsus. Ma ei taha tööle ennistamist, olen Eesti politseile väga tänulik selle panuse eest, mis nad on mulle andnud. Ma saan praegu teha asja, kus süda ja hing räägivad ühte keelt. Teleprojekt on uus vapustav kogemus minu jaoks.
 
Kas sa politseitööga endale karmavõlga ei saanud?
Hämmastav küsimus. Ma ei usu karmavõlga. Ja kõiges, mida ma olen oma politseikarjääri jooksul teinud, olen lähtunud äärmiselt eetilistest põhimõtetest.
 
Ma usun, et Kristuse eas tabab inimest karma-võlg...
See on aeg vaadata iseendasse ja kui sa suudad oma sõlmekesed lahti harutada, siis on võimalus hoopis põnevamalt, hirmu- ja kriitikavabalt eluga edasi minna.
 
Kui vana oli Raivo Karu, kui ta langes sinu kätte oma offshore-lahendusi pakkuva bürooga?
Ma tõesti ei mäleta. Kriminaalpolitseiniku töö on info kogumine ja seejärel inimesega vestlemine. Ülekuulamisele eelneb pikk ja põhjalik töö. Õnneks andsin selle asja käest ära. Ma tegelesin ettevalmistusega ja mõni kuu uurimisega ja siis läks asi keskkriminaalpolitseile üle.
 
On see auasi või needus saada nii keeruline protsess?
Ma välistaks mõlemad. Vahel oli mul maksuasjades inimestest kahju. Minu arust võiks maksuameti inimesed oma töö põhjalikumalt ära teha, enne kui nad annavad asja politseile üle. Ma mäletan, et üks mu esimesi juhtumeid oli prouaga, kelle õmblusfirmal oli tekkinud ligi miljonikroonine maksuvõlg. Maksuamet esitas avalduse, ma vaatasin neid pabereid ja palusin teha täiendava revisjoni, kuna poole miljoni krooni pealt jookseb kriminaalasja ja haldusasja piir. Täiendav revisjon tuvastas, et reaalne võlgnevus on 160 000 krooni kandis ja see armas ja tore proua, kelle elurõõm oli niikuinii kadunud, pääses kriminaalasjast.
Mäletan ka Lõuna-Eesti poisse, kes olid teadmatusest sattunud tankistideks ja metsaärikate ohvriteks, hakates tühise 500 krooni eest firma juhiks. Politseitöös oli piinlikke momente.
 
Kas kriminaalpolitseinik on selline tige inimene, kes iga hinna eest üritab lajatada kogu seaduse rangusega?
Kindlasti mitte. Küsimus on isiksuse tüübis ja hoiakutes, mitte töö sisus. Vorm ei määra, vaid sisu määrab.
 
Mis ala sa oled õppinud?
Mul ei ole politseitöö eriharidust. Olen lõpetanud Eesti-Ameerika Ärikolledži ja diplomaatide kooli ning töötanud mõnda aega välisministeeriumis diplomaadina, mis oli minu keskkooliaegne unistus. Välisministeeriumis olles mõistsin, et see pole minu tee, vähemalt tol hetkel. Otsustasin lahkuda ja seejärel hakata tegema tööd iseenda kallal, et mõista, mis on siis see õige tee. Olin Schengeni viisaruumiga ühinemise koordinaator ja ka politseis tegelesin edasi Schengeni asjadega.
 
Mida sa saates teed? On sinus peidus varjatud nõiaanded?
Mul ei ole nõiaandeid. Ma olen politseieksperdina loogikute grupis ja me üritame loogika abil samu ülesandeid lahendada, mida selgeltnägijadki. Huvitav, kas praktiline kogemus ja mõistus saavad sensitiivsete võimete vastu?
 
Kuidas nõiad on?
Hästi põnev ja kirju karakterite kogum. Ma ei julge anda hinnangut, kas erilised võimed on olemas. Kui inimestel on selline kena omadus või oskus nagu usk iseendasse, siis seda ei olegi nii vähe.
 
Kuidas end saates tunned?
Ma olen seni valdavalt välise tahtejõu baasil edasi liikunud, aga nüüd olen endas sisemise jõu leidnud. See telesaade tekitab minus sisemise sära. Ta on aidanud mul leida oma sisemist jõudu, avanud minus loomingulise poole, mis oli varem lukus.
Eks nii politsei kui ka perekondlik taust on mu loomingulisust pärssinud. Ma ei kahetse, et ei ole lavalaudadel. Vanaema ütles kohe ära, et näitleja elukutse mulle ei sobi, ma pole piisavalt andekas.
(Alice'i vanaema oli näitlemise õppejõud Inna Taarna ja vanaisa omaaegseid kuulsamaid näitlejaid Jüri Järvet. Alice'i ema on kunstnik Inge Järvet ja isa näitleja Jüri Järvet juunior. - P.K.)
Eks tema arvamused mõjutasid. Täna leian saates seda tunnet, mis oli mul lapsepõlves, kui ma koos isa ja vennaga käisin võtteplatsidel, kus filmiti «Tants aurukatla ümber». Ma ei saanud seal kaamera ette, kuigi tahtsin. Mäletan seda melu ja atmos-fääri.
 
Kas tele-teatrimaailma sisened alles nüüd?
Ma näitan kõik oma kübarad ette. Ma saan kogu oma garderoobi ette näidata, seal on mõni asi isegi kaltsukast ostetud. Vanemad suunasid mind pigem keeli õppima. Õppisin inglise keele eriklassis. Mäletan Viidingu luulerida - ära korda oma isa vigu/õpi keeled kanna kübarad... See inspireerib naiselikkust.
 
Vahel panevad vanemad oma lapsed lukku?
Vanematel sellist võtit ei ole olnud, pigem panevad lukku isiklikud hirmud ja enesekriitika. Kui sa suudad lukud iseenda jaoks avada, siis on ju lihtsam...
Eks kõik on oma mõtetes kinni. Kui sulle valatakse kriitika-ämbritäis pähe, siis mõtle hoolega, kas kriitik oli üldse pädev seda hinnangut andma ja kas tema jutt ei peegelda mõnda tema enda vajakajäämist. Ning lõpuks on igas kriitikas kullateri - otsi need üles! Kriitika on nagu ämbritäis vett koos liivateradega, mille hulgas võib olla midagi väärtuslikku.
 
Viimane ämber?
Kohtusaalis ekskolleeg kallas üle. Tera oli selles, et kas sa suudad säilitada tervet mõistust ja mitte lasta end mõjutada. Ma ei oleks oodanud ekskolleegilt sellist juttu, aga mis teha, süsteemist väljas näen ma maailmas rohkem värve.
 
Kuidas suvi läks?
Ma olen tihti metsas seenel käinud. Juba lapsepõlves käisin isaga väga palju seenel, ikka Vihula lähedal, kus meil oli suvekodu. Riisikaid on palju, kivipuravikke vähem. Käin jooksmas, teen joogat, kepikõndi.
Armastan olla mere ääres.
 
Kas vahel võtad raamatu ka kätte?
Loen väga palju. Kindlate lemmikute hulka kuuluvad Sharma, Hellsten, Tolle, Heming-way, Hesse, Schopenhauer jne. Viimati lugesin Kurt Vonneguti «Kodumaata mees». Hetkel olen lõpetamas lastele mõeldud teadusraamatut «Päikeselt näeb kaugemale». Selle kinkis mulle autor Tiit Kändler, kes on saates üks loogikutest. Võõras ei ole mulle ka Anton Hansen Tammsaare, aga mulle ei meeldi tema seisukoht: tee tööd, siis tuleb ka armastus. Ma vaidlen sellele vastu - pigem armasta seda, mida teed, siis tuleb kõik ülejäänu.