«Minu abikaasa armastus ei muutu ega vähene. Ma vajan seda, eriti kuna lapsepõlves mul ei olnud isa armastust,» räägib Nõid Nastja oma abielust. Eelseisval pühapäeval tähistab Nastja oma mehega üheteistkümnendat armastuse aastat!
Saate «Selgeltnägijate tuleproov» võitja Nõid Nastja (28), kelle perekonnanimi on siiani saladus, on teinud kiire tähelennu ja lööb kaasa juba teises menusaates, «Tantsud tähtedega». Saatejuht Kaisa Oja peikast tantsutreeneri Marko Mehisega on Nastja ennast ületanud — ta pole kunagi tegelenud spordiga ning treeningute alguses ei suutnud ta järele teha vaat et ainsamatki tantsusammu…
Nastja õnnestumiste taga seisab paljuski tema pere, kahe ja pooleaastane tütar Jasna ja varjus püsida eelistav abikaasa — temast vaid neli aastat vanem autolukksepa ametit pidav mees, kellele kaunis selgeltnägija saab alati kindel olla.
Kas kutse tantsusaates osaleda tuli sulle paraja üllatusena?
Ei tulnud. Mind kutsuti varem saatesse «Laulud tähtedega», aga leidsin, et see ei ole üldse minu, ja keeldusin kohe. Aga selle saate osas võtsin mõtlemisaega.
Ma kaua ei kahelnud. Meil on mitu saatuse viisi. Valid ühe, lähed ühte, valid teise — lähed teise suunda. Mina ei valinud saatesse minnes kõige kergemat teed, aga tean, et see valik tuleb mulle kasuks. Ma olen tavaline inimene, kes toimetab ja kõnnib elus ühtemoodi. Isegi kui treener näitab mulle ette mingi sammu, ja see ei ole väga keeruline, siis ma ikkagi ei suuda seda kohe korrata. See näitabki, kui halvasti tavalised inimesed oma kehaga toime tulevad ja seda juhivad.
{poolik}
Kui palju oled üldse elus tantsimisega kokku puutunud?
(Muigab.) Mul ei ole elus olnud ühtegi kokkupuudet spordiga, ma ei ole isegi käinud šeipingus ega aeroobikas, nagu tüdrukud ikka.
Vanemad ei suunanud sind lasteaias ega koolis trenni?
Ei, minu ema on kunstnik, tema tegeles maalimisega, kunstiga… Ka isa ei ole eriti sportlik olnud. Kooli kehalise kasvatuse tunnid olid mu jaoks väga rasked. Mul olid muidu head hinded, aga kehalise oma tõmbas keskmise alati halvemaks. Lasteaias oli küll selliseid etteasteid, aga mina lugesin rohkem luuletusi. No sportimisest veel nii palju, et eks ma suvel sõidan natuke jalgrattaga, aga seda ka nii rahulikult…
On su enesetunne tänu treeningutele paranenud?
Ei, me alustasime ju alles septembri alguses. Tunnen vaid, et minu liikumine on nagu rohkem vabamaks või kooskõlastatumaks muutunud. Kõike seda on veel vähe muidugi, aga siiski. Kui olen igapäevases elus natuke sirgem, siis juba see annab midagi. Keha areng on minu elus saanud kõige vähem tähelepanu. Olen natuke laisk, ja mind peab selleks ehk isegi veidi sundima.
Ehk just tänu sellele ongi sinu sensitiivsem külg enam arenenud?
(Muigab.) Nojah, mul on selles mõttes tõesti tasakaal veidi paigast ära.
Mida abikaasa on öelnud — oled tänu tantsule ja saatele juba kuidagi muutunud?
(Muigab.) Ta on nii imelik, sest ma meeldin talle igal juhul! (Naerab.) Ta oli väga selle poolt, et saatest osa võtaksin. Kuigi ta on minust vaid neli aastat vanem, on meil selline suhe, nagu tema oleks isa ja mina tema laps. Ta elab mingis mõttes natuke minu elu ja suhtub minusse tõesti nii, nagu oleksin tema laps. Nii et ta ei ole objektiivne — nagu ei suuda vanem seda oma lapse puhul olla.
Ta toetab sind absoluutselt kõiges?
(Naerab.) Jah. Olen nagu kapriisne laps, kellele on lubatud kõik, mida ta parasjagu teha tahab. Mind kritiseerib ema, aga abikaasa — ei kunagi.
Kuidas te abikaasaga tutvusite? Mis sind temas võlus?
See juhtus sõbranna sünnipäeval. Kui ma olin 17, olin veel kinnisem kui praegu. Mul olid ainult kindlad sõbrannad ja noormeestega — nendega olin küll suhelnud, isegi mõned armumised olid seljataga, aga ma ei olnud sellist tüüpi tüdruk, kelle ema oleks pidanud kartma, et tüdruk istub mingisugusesse autosse ja sõidab peole, kus võinuks minuga midagi juhtuda. Olin hästi ettevaatlik. Aga abikaasaga oli niimoodi, et ma kohe öösel istusin tema autosse — minu jaoks oli ta nii usaldusväärne ja kindel. Enne me muidugi tantsisime ja... Rohkem ta enam minust lahti ei lasknud, kõndis järel ja kõik.
Teie ühised huvid?
Ühised on ikkagi vaated pereelule, armastusele, usaldusele — milline see kõik peab olema. Lapse kasvatamise osas on kokkupõrkeid, aga seda ikka esineb. Inimesed võivad ju peresse erinevalt suhtuda, mõnele on näiteks karjäär hoopis tähtsam. Meil on selles osas ühtne nägemus, milline on minu, milline tema roll.
Kuidas teil need tegevused on jaotatud?
Ta ei oska süüa teha. Julgen öelda, et olen hea kokk, aga muidugi sõltub õnnestumine ka tujust. Tutvudes olin ülikooli esimesel kursusel, neli aastat oli kool ja kui mul oli sess, eksamid, oli ta ka alati selline mõistev ja läks ostis valmistoitu. Nii et ta tunneb ka seda, millal mind ei tasu puutuda…
Meie tuttavatele tundub meie suhe veidi imelik. Neile näib, et ehk on mulle liiga palju lubatud. Aga kui see on nii abikaasa kui ka minu jaoks normaalne, siis see ju ongi normaalne!
Ta näiteks ei ütle mulle üldse, mida ma ei peaks tegema. Ma saan minna sinna, kuhu tahan, teha, mida tahan. See ei tähenda seda, et ma kasutaksin seda kuidagi halvasti ära. Minu abikaasa on lihtsalt suurepärane inimene, kelle jaoks ma olen parim. Minu otsus on ka tema jaoks alati parim otsus! Super, et on kõrval keegi, kelle jaoks sa oled a priori staar. Minu jaoks on see eriti tähtis, sest ma olen väga enesekriitiline, ka mu ema on kriitiline — aga abikaasa absoluutne armastus annab mulle enesekindlustunde.
Võib-olla on see üks olulisi momente, mis hoiabki teid nii hästi koos?
Võib-olla, jah, et ta võtab mind nii, nagu ma olen, ja mõistab
seda. Mõistab nii, nagu mitte keegi teine ei mõista.
Tundub olevat ideaalne mees!
Jah, ja ta on hästi perekeskne, väga perekeskne. No mina olen ka perekeskne, aga tema on rohkem.
Miks te ennast kunagi koos ei ole näidanud?
Tema on selline inimene, kellele meeldib varjus püsida. Talle ei meeldi tähelepanu ja muu, mis sellega kaasneb.
Mis ametit ta peab?
Ta on autolukksepp. Ta ei tegele sellega juhuslikult. Ta ei ole selline inimene, kes on koolis õppinud üht, aga pärast lõpetamist vaatab, et ah, lähen töötan hoopis teisel alal. See ala on tal geenides, see on nii tema. Ta on spetsialist, ta orienteerub oma ametis väga hästi. Tal on praegu uus töökoht, Top Autos või Jap Autos… (Muigab.) Ma ei teagi. Aga kaks kuud on ta uues kohas nüüd juba töötanud. See on ala, mis teda väga huvitab. Isegi kodus ta otsib ja vaatab neid asju, jälgib mingeid programme, arendab ennast. Vahel ta ütleb näiteks, et oh, ma ei teadnudki, et Volkswagenil mingist sellisest aastakäigust on see asi hoopis niipidi… Ta on fanaatik! (Muigab.)
Mina aga jälle vastupidi — pole tehnikaga üldse sina peal. Ma ei suuda ega oska vahel isegi DVDd kasutada. Ja siis kutsun teda, et mis ma tegema pean, ja tema tuleb — oo, rumal naine…
Sind juba teatakse paar aastat kui Nõid Nastjat…
(Huvitatult.) Ma ei teagi, mida see nõid täpselt tähendab. Vene keeles on see vedma, jah?
Vene keeles kõlab vedma veidi negatiivsemas tähenduses kui «nõid» eesti keeles…
Vene keeles kõlab vedma justkui intrigeerivalt. Aga nõid tähendab eesti keeles justkui vana ja…
Justkui muinasjuttu sellise natuke hirmutava vanaeidega luua seljas.
Staruha, jah? Me Urmas Eero Liiviga rääkisime sellest. Tema ütles, et Nõid Nastja eesti keeles ei ole nii intrigeeriv… (Naerab.)
Aga vedmal olla eesti keeles ka ikka see tähendus, kui naine teeb midagi sellist, mis pahameelt tekitab…
Kuidas sulle meeldiks, et sind kutsutaks?
(Naerab.) Ma ei teagi… Kirjutage vene keeles!
Kui said tuntuks, siis tähelepanu, mida osutatakse — kas sa pigem naudid seda või see häirib?
Minu jaoks on see rohkem kogemus. Kui häirib, võtan seda rahulikult. Kui peas tekivad küsimused, et miks mina, miks minuga, siis kohe rahulikult sisendan endale — nii on vaja, nii on vaja.
Iga situatsioon on eriline ja annab arengut, saatus seab ülesanded. Tavaline elu, töö ja armastus — kõik on ülesanded, mis tuleb lahendada, mis arendavad. On inimesi, kelle saatus on enam kindel. Minuga on küll nii, et minul võib iga hetk kõik muutuda. Ja ma ei taha kaugele ette vaadata, olla nagu mingis mõttes baran, kes teab täpselt eesmärki. Mina muutun iga päev — täna mõtlen nii, homme teisiti. Ja alati tuleb parem variant! See on areng. See ei ole nii, nagu inimesed vahel mõtlevad, et ah, ma tean, mis minuga juhtub, mis ees ootab, ma lihtsalt elan ja olen, ohohoo, olen kõige lõbusam ja muretum! Minul on hinges kogu aeg erinevad mõtted, nende kokkupõrked, ja ma leian, et see ongi areng. Inglid ei taha, et keegi elaks rahulikult. Rahus ei ole arengut. Inglid ei ava ka mulle kõike. Nad avavad vaid seda, mida pean teadma oma arenguks.
Kus sa oma arengus juba oled?
Võin võrrelda ainult sellega, mis oli mitu aastat tagasi. Piiri, kuhumaani inimene peab arenema, ei olegi. See on piiramatu. Ma ei näe lõppu, finišit sellele arengule — finišit ei ole, on vaid lõpmatus.
Kus sa olid näiteks aastat kaks tagasi ja nüüd?
Ütlen nii, et ma näen progressi ja see on hea. Olen võrreldes kahe aasta taguse seisuga targem ja tugevam, iseseisvam, ei ole nii õrn.
Kui kõik on halvasti — nii ju ikka vahel on —, siis kuidas sellest välja tuled, pingeid maandad?
Esimese hooga leian, et ma ei oska ega tea midagi, aga läheb natuke aega, ja vastus, lahendus tuleb. Alati tekitab minus kõige halvema tunde see, kui ma ei tea, mida edasi teha. Kui juba tead, et okei, teen nii, ja tekib seeläbi mingisugune väljapääs, on juba kergem.
Ma ei saagi mingit näidet tuua. Väikesi asju igapäevases elus ikka esineb… (Muigab.) Eks minulgi tuleb ette selliseid draamasid, et…
Nutad paha välja?
Mõnikord nutan — see lihtsalt füüsiliselt annab vabanemistunde ja lõõgastuse. See
aitab. Aga iga kord ma ei nuta. Iga kord on erinev. Helistab kas või mõni inimene, kes teeb ettepaneku midagi ette võtta, ja ma pärast saan aru, et just see aitaski! Mul on üks väga hea sõbranna, hingesugulane. Meil on tõesti side. Minu abikaasa ütleb mulle vahel, kui mul on halb, et helista Oksanale, ta räägib sinuga ja kõik saab korda. Me intuitiivselt tunnetame teineteist. Kui kohtume, siis avastame tihti, et oleme välja tulnud mitte küll päris samasuguste riietega, kuid ühes ja samas stiilis! Et oleme rõivaid valides olnud just sellises tujus, et tabasime ühte stiili.
Milles abikaasa sind toetab või aitab?
Ma mõtlen ikka, et mehed ei ole alati nii tundlikud. Kui on vaja kedagi, kes tunneks mind, ja on just selline kord, siis see toetaja ongi just minu sõbranna. Aga minu abikaasa aitab mind alati sellega, et võin olla temas kindel. See kindlus annab ka jõudu.
Ma olen temas kindel mitte sellepärast, et ta eelistab pärast tööd kodus olla, vaid et ma tunnen tema piiramatut armastust. Ta ei ole väga jutukas, aga kui ta räägib, ei tee ta seda ka mitte tavalise tooniga, vaid iga kord tundega! Tunnen, et abikaasa armastus ei muutu ega vähene — inimesed on väga, väga harva millekski selliseks võimelised, ja see on andekus! Ma vajan seda, eriti kuna lapsepõlves mul ei olnud mehelikku isaarmastust.
Suhetes leidub alati kriitikat. Ma leian, et meeste pidev kriitika tapab naises naist. Ideaalis peab mees olema naise peegel selles, milles naine on ideaalne! Minu abikaasa on selline peegel!
Kui tihti te Markoga trennis ragistate?
Meil alguses ikka oli tülisid, nii et ei suutnud teineteist enam välja kannatada ja kõndisime eri suundades. Kui rahunesime, pöördusime tagasi.
Kusjuures olen algusest peale teadnud, et ta on mulle kõige sobilikum nendest treeneritest üldse — aga tavaline inimene minus vahel ütleb, et miks just tema, kes nii peale käib!
Miks just tema?
Leian, et juba välimuselt sobime kõige paremini. Ta erineb teistest — see on kohe näha. Teised on nagu nukk Ken. Ta on eriline, ta erineb ja ka mina erinen. Selles mõttes juba sobime. Ja ta on niisugune kreatiivne, loominguline. See on nähtav.
Ütle sina kui «Selgeltnägijate tuleproovi» võitja: kes tantsusaate võidab?
Ma tean vähemalt enda kohta, ja ütlesin ka Markole loomulikult… Aga see on intriigirohkem, kui ma ei ütle. Kui ütleksin, ei oleks ju enam saadet huvitav vaadata.
Oleks just huvitav — kas läheb ka täppi!
(Naerab.) Küsige pärast neilt, kellele ma juba ütlesin!
Kuidas sa neid kohti tead? Tunned seda kuidagi või
ilmutasid kohad end nägemusena?
See on alati kõige raskem seletada, kuidas. Ma tean, ja kõik!
Jääd sa tantsutrenni edasi tegema, kui saade läbi saab?
(Muigab.) Alguses küll puhkan. Aga ma arvan, et ei. Samas, nagu ütlesin, ma nii kaugele ette just väga tihti ei vaata.
