Anna Kurnikova on suure tennisega tervislikel põhjustel lõpparve teinud, kuid sport mängib tema elus endiselt tähtsat rolli.
Andeka teismelisena muutis Anna Kurnikova (28) – pikad sääred, blondid juuksed ja pimestav naeratus – naiste tennise üldpilti igaveseks. Paraku tõmbasid seljaprobleemid tema karjäärile kriipsu peale. Hiljaaegu näitas Anna end Wimbledoni legendide turniiril taas tenniseväljakul. Ja see, nagu selgub, oli ülimalt värskendav.
Võitlusvaim ei ole sinust kadunud?
Üldsegi mitte. Ükskõik, kas ma teen trenni või jooksen või teen, mida iganes, mulle meeldib võistelda. See on loomulikult tervislik võistlus – ma ei kannata kõrilõikajalikku värki. Aga kui on võistlus, siis on võistlus.
{poolik}
Mis tunnetega sa oma karjäärile tagasi vaatad?
See on naljakas, mõnikord on mul tunne, et see ei juhtunudki minuga. Samal ajal aga mõtlen ma: «Vau! Ma elasin selle üle!» Ma olin nii noor. Mu ainus kahetsus on, et ma oma terviseprobleemidega paremini ei tegelenud. Olen väga aldis vigastustele – ma ei ole suurt kasvu tüdruk, mu keha pole spordi jaoks loodud. 20 aastat sporti ja trenni – kuus tundi päevas – kujutlege, mis see on mu luudega teinud. '
Kas sa ei tunne, et oled tavalise teismelise elust ilma jäänud?
Jah ja ei. Sport sunnib sind kiiresti täiskasvanuks saama. 15aastaselt olin käinud igal kontinendil, kuid 20aastaselt polnud ma käinud veel kolledžis. Ma jäin ilma paljudest koolikogemustest, asjadest, mida tavalised teismelised iga päev teevad. Mõne arvates oli asi seda väärt.
Mida pead oma suurimaks saavutuseks? Minu jaoks oli see isiklik rahuldus pärast iga matši. Polnud vahet, kas ma võitsin Steffi Grafi või Martina Hingist või maailma edetabelis 200. kohal olevat tennisisti. Mulle läks korda vaid see, kuidas ma ise hakkama sain. Üldiselt olen oma karjääriga väga rahul. Ma tulin ju Nõukogude Liidust ajal, kui see oli ikka veel väga suletud, ja mitte just paljud sportlased ei saanud nii vabalt maailmas liikuda.
Sa said kuulsaks mitte üksnes tennise, vaid ka oma välimuse tõttu. Kas see tegi haiget, kui inimesed ütlesid, et oled lihtsalt üks ilus tüdruk?
Muidugi. Ma olen inimene ja mõnikord see häiris mind, aga ma kasvatasin paksu naha. Tõelised tennisefännid teavad, mida ma saavutasin (maailma edetabelis kaheksanda koha), ja oma südames ma tean, et töötasin end ribadeks. Kui oleksin olnud sajandal kohal, poleks inimesed mu välimusest rääkima hakanud, sest maailmas on palju ilusaid tennisiste. Neist ei räägita, kui nad kümne esimese hulgas ei ole.
Oled tennist mänginud sestsaadik, kui kõndima õppisid. Kas oli raske nii vara pensionile minna?
Esiteks – väga raske oli tennisele selga pöörata. Kui ma 2003. aastal lõpetasin, olin 22aastane. Kui oled kogu elu ainult tennist mänginud, on see su elu. Mul kulus aega, et ennast leida, suureks saada, kohaneda.
Kas selles oli midagi head ka? Näiteks vabadus?
Võisin südaööni ärkvel olla! Ma ei räägi siin ööklubides käimisest, lihtsalt tore oli, et ma ei pidanud kell kümme magama minema ja kell seitse ärkama. Ja ma võisin süüa, mida tahtsin – mitte ainult pastat, et kehale kütust pakkuda. Keda sa praeguses naiste tennises kõige rohkem imetled? Eks ikka Williamsi tüdrukuid, kes on pika aja jooksul suutnud tipus püsida. Nad on väga arukalt käitunud. Inimesed kritiseerivad neid, et nad tervet turniiri kaasa ei tee, aga kas teate, mis? Nad mängivad 28- ja 30aastaselt ikka veel professionaalset tennist. See tähendab, et nad on midagi õigesti teinud. Nad suudavad sellises vanuses ikka veel mängida. Minu keha sellega hakkama ei saanud. Vahel ma mõtlen, et mängisin natuke liiga palju. Mu karjäär oleks olnud pikem, kui oleksin teinud nagu nemad.
Kas sa oled nüüd resigneerunud ja laisk?
Ei, sest ma kasvasin üles militaarses, väga distsiplineeritud keskkonnas. Ma olen täiuslikkuse ihaleja. Ma sean end liiga suure pinge alla ja see tekitab ärevust. Isegi kui ma süüa teen, peab tulemus olema vapustav. Mu sõbrad ütlevad: «Olgu, rahune. See pole maailma lõpp.» Aga ma ei saa järele jätta. Pean õppima lõõgastuma.
Kas sama kehtib sinu riietumise kohta?
Tegelikult mitte. Ma võin mõelda tunde, mida selga panna – lõpuks valin ma ikka lihtsuse. Kui miski toimib, siis see toimib. Ma armastan oma musti teksaseid ja kannan need ribadeks. Ma ei kannata trendikaid asju – klassikat ei kutsuta ilmaaegu klassikaks.
Õnneks on sul keha, mis need lihtsad asjad välja kannab. Sul pole midagi varjata.
Ma teen kõvasti tööd. Mulle meeldib siiamaani trenni teha, higistada, spordiklubis olla. Teen iga päev paar tundi trenni. Minu jaoks on see kõige tähtsam asi – see on minu aeg. Ma söön hästi... enamasti. Liiga paljust ei tohi end ilma jätta. Armastan kartulikrõpse, pitsat, šokolaadi – tegelikult igasugust rämpstoitu.
Mida sööksid oma viimsel õhtusöögil?
Kanatiibu ja burgerit.
Räägime poistest. Kuidas sul Enrique'iga läheb?
Ta on vapustav inimene. Väga armas, väga hea, ja tal on suurepärane huumorimeel.
Mis keeles te teineteisega räägite?
Ha, ha! Räägime inglise keeles. Mu hispaania keel on täitsa korralik ja tema vene keel on üsna hea. Mu vanaema, kes sõidab pidevalt USA ja Venemaa vahet, on talle üht-teist õpetanud. Ma arvan, et nad on lausa armunud! Nad suhtlevad käemärkide abil, sest mu vanaema ei räägi sõnagi inglise keelt. See on naljakas vaatepilt. Olen suurema osa ajast nende tõlk.
Olete Enrique'iga mõlemad rahvusvahelised seksisümbolid. Kuidas te fännide tähelepanuga toime tulete?
Meie jaoks on see väga normaalne. Mida rohkem fänne tal on, seda uhkem ja õnnelikum ma olen, sest talle meeldib fännidele esineda. Lõppude-lõpuks pead sa ju usaldama inimest, kellega koos oled. Kui pole usaldust, milleks siis temaga koos olla?
Kogu aeg räägitakse, et te abiellute. Kas te pole mõelnud, et peaksite abielluma, kas või ainult selleks, et nendele kuulujuttudele piir panna?
Minu jaoks pole abielu kunagi kuigi oluline olnud. Ma usun abielusse küll, aga ma pole kunagi olnud see tüdruk, kes unistab suurest vahutavast pulmakleidist.
Ja lapsed?
Muidugi tahan ma perekonda, aga ma olen alles 28aastane. Mul on nii hea meel, et mul lapsi pole, sest ma tunnen igal aastal, et ma ise alles kasvan. Kui ma ükskord valmis olen, on mul lastele rohkem anda kui nooremana. Mul on veel aega.
Mis on sinu ilu saladus?
Uni! Tean, et see kõlab igavalt, aga ausalt – aju, ilu, hea enesetunde jaoks pole paremat asja kui uni. Mind ei huvita, kas ma lähen magama kell kolm öösel ja ärkan keskpäeval või magan kümnest kuueni. Kui saan oma kaheksa tundi kätte, olen kõigeks valmis. Pole vaja mingeid maagilisi kreeme, inimene peab lihtsalt magada saama, trenni tegema ja õigesti toituma.
Nii et sinu käekotist me Touche Eclat'd ei leia?
Muidugi leiate! Ma armastan oma Touche Eclat'd. Kuigi kodus Floridas on liiga palav, et end meikida. Kasutan seda ainult siis, kui õhtusöögile ja avalikele üritustele lähen. Kui ma seda ei teeks, hirmutaksin inimesed ära!
Õhtusöögid, iluuni, Enrique... Su elu tundub olevat väga mõnus! Kas suudad kujutleda elu ilma tenniseta? Või võib sind ka 80aastaselt tenniseväljakul kohata?
Tennis on ikka veel mu elu tähtis osa ja ma olen sellega endiselt seotud. Mängin aasta läbi heategevusmatšidel ja tennisenäitustel. Heategevus on mulle oluline. Tahan tunda, et saan midagi vastu anda. Ja loomulikult tahan ma tennist mängida nii kaua, kui suudan!
