Noor pensionär Jüri Vlassov


Endla teatri näitleja Jüri Vlassov (62) jõuab paari nädala pärast pensioni- ikka, kuid pensionärina ta end ei tunne. Selle asemel, et krimpsus nägu teha ja kõige peale toriseda, plaanib Vlassov abikaasa Ilonaga (49) ümbermaailmareisile sõita ja elu nautida.

Sa oled teist korda abielus. Oma praeguse naise Ilonaga oled koos
olnud üle 20 aasta…

Augustis saab lausa 23 aastat. Kunagi
lubasin endale, et abiellun uuesti siis, kui olen 60. Täpselt nii ma seda tegingi ja tseremoonia toimus meie tutvumise kuupäeval, kaks ja pool aastat tagasi. Pulm sai maha peetud täiesti eksprompt, ootamatult, oma talu hoovil koos laste, lastelaste ja naabritega. Juhtus selline seik, et meie registreerimise päevaks pidi olema tutvumispäev, aga Pärnus miskipärast just sel päeval ei registreeritud. Olime siis sunnitud Viljandisse sõit

ma, et asi klapiks. Mnjaa… Mõni abiellub kuus-seitse korda ja mõni ei abiellu üldse. Minul on teine kord ja ma saan öelda, et olen saanud targemaks, küpsemaks, stabiilsemaks ja rahulikumaks. Esimene abielu läks aia taha mahajooksmata sarvede pärast. Olin siis 25 aastat vana, ikka jube noor.

Räägitakse, et mehed ei ole mehed enne 30ndaid eluaastaid.

Ma pole siiani meheks saanud, mul on veel aega. Olen lihtsalt
rahulikumaks jäänud, väga enam ööelu ei naudi ja alkoholi suurtes kogustes ei joo, peale õlle.

{poolik}

Kuidas teil ekspromptpulmad välja kukkusid?

Kutsusime naabrid lõkkeõhtule. Neist vist ainult üks aimas, et midagi on teoksil, teised tõid isegi lõkkepuid kaasa. Oma lastele sai öeldud, nemad olid kohal ka registreerimisel Viljandis. Mu vanem poeg, 36aastane Janek, oli autojuht, meie jõime Ilonaga tagaistmel šampust.

Abielusõrmust sul sõrmes ei ole…

Ei ole jah ja nimesid me ka ei kinkinud teineteisele, ei leidnud sellel mõtet. Näitlejal sõrmus sõrmes, see tähendab, et see on varsti kadunud. Ei saa ju igas tükis abielumeest mängida. Õnneks on Ilona minuga samal meelel.

Millega Ilona tegeleb?

Ta on mitme valdkonna inimene, kõigepealt oli ta õpetaja, seejärel ka kurttummade koolis õpetaja. Pärnus on ta olnud paari suure ettevõtte juhataja. Praegu on Ilona ettevõtja ja me tegeleme koos ühe äriga, millest saame laiemalt rääkida kusagil aasta pärast. Tegu on pereäriga.

Kuidas suhe näitleja ja mittenäitleja vahel toimib?

Ma tean paare, kus mõlemad on näitlejad ja just sellepärast ei sobi nad kokku. Ma arvan, et kõik oleneb sellest, kes kuidas millisele elustiilile vastu peab. Näitlejatel on alati omaette naljad ja omamoodi arusaamine, muu eriala inimesed ei pruugi sellest aru saada. Kõik on selline suur klapitamise värk.

Sul on poeg ja ka kaks lapselast...

Jah, mu poeg Janek töötab samas majas kus mina, Endlas helimeistrina. Tal on kaks tütart, üks sai seitsmeseks ja teine on neli, vahvad lapselapsed on mul. Ilonal on samuti kaks lapselast, poisid ja peaaegu sama vanad. Meil on peres nali, et paarid on juba olemas, ilma igasuguse verepilastuseta. Kahjuks näeb lapselapsi päris harva. Minu lapselapsed elavad Pärnus, Ilonal on nad Väike-Maarjas. Suvel on lapsed ka meie juures, nendega on vahva jännata. Jõuludel on traditsioon, et tullakse meile. Siis ma mängin lastele jõuluvana… Aga eelmisel aastal jäin neile juba vahele. Mu vanem lapselaps tõmbas kulmu kipra ja ütles: «See oli vanaisa, oli-oli-oli!» Ilmselt tulid mul juuksed kusagilt paruka alt välja ja ta nägi neid, nad on ju terased. Ta oli nii pettunud, ja väga pikalt. Silusin asja ühes telesaates, kus rääkisin telefoni, et kuulge, ärge siis toda tüüpi meile enam laske tulla, kes vanaisa moodi välja nägi. Laps jäi uskuma. Sel aastal kutsusime küla pealt ühe teise jõuluvana ja rahu oli majas. Aga ei tea jah, kauaks seda traditsiooni jätkub.

Lastele meeldib teie juures?

Muidugi, meil on iidamast-aadamast üks suur mänguasjakott, mis tehakse kohe kolinal lahti. Kogu maailm on siis jälle seda prahti ja prügi täis. Ka vanaisa ei pääse erinevatest mängudest.

Räägitakse, et te olete Ilonaga ühed parajad mükoloogid.

Meil tõepoolest õnnestuvad seened ja see on üks põnevamaid hobisid, mis meil on. Meilt võib alati oodata purki häid seeni, näiteks kingituseks. Teeme sisse ka piprakurke, hapukurke ja valmistame kodusiidrit. See käib nii, et õunamahl läheb suhkruta suurde pudelisse, mulksujad peale ja kui valmis on, siis villime väiksematesse pudelitesse. Tervislik ja hea, neli kraadi umbes. Oma keldrist on alati hea midagi lauale tuua, valik on lai — angerjast siidrini.

Kas sa kohalike kalameestega merel käid?

Ikka! See on eriti põnev! Mina istun laevas taga kajuti kõrval. Hoian seal mastist kinni, et merre ei lendaks. Teised hüppavad ühest paadi otsast teise.

Kuidas su bändil Kuldne Trio läheb?

Toimime, kuigi viimasel ajal on nagu Murphy seadus — kõik pakkumised kogunevad ühele päevale ja siis on mul tagatippu ka etendus.

Aktiivselt ma enam bändi ei tee, pea- aegu 40 aastat on juba seljataga. Meie hiilgeajad jäävad eelmisesse sajandisse. Nüüd olen otsapidi juba pensionipõlves väljas.

Pension hakkab võimaldama ka väikest luksust?

Pension on nali. Õlleraha minu puhul. Mind isegi ei huvita, palju see olema saab.

Pensionipõlv ei hirmuta?

Ma olen mõelnud sellele ja mitte kuskilt otsast mitte grammigi ma ei saa aru, et olen penskar. Minu jaoks on penskarid need, kes ägisevad ja oigavad, ma ei suuda selline barett olla. Mul on plaanis hoopis reisida. Tahaksime ühe korraliku ümbermaailmareisi ette võtta. Aga konkreetset plaani veel ei ole. Küll tuleb, kõik läheb step by step. Ma saan aprillis pensionäriks ja see on hea viis vanaduspõlve veeta, koos Ilonaga reisides.

Kaua veel laval oled?

Kindlasti nii kaua, kui mul on tervist, jõudu, ja nii kaua, kui mind tahetakse. Tervise üle ma õnneks kurta ei saa, mõõdukalt palju õlut ja siidrit, ürte, rohtu… Toitumine ja liikumine on olulised asjad ja need on mul paigas.

Sa mängid Kormoranide filmis üht peaosalist, aga üldiselt pole sind kuigi sageli filmidesse palgatud…

Mul on elu jooksul olnud tõepoolest üsna vähe tegemist filmidega. Esimene roll oli 5–6aastasena filmis «Andruse õnn», kus ma koos isaga osalesin massistseenis. See oli maailma totakaim film, ausalt, selline stalinlik. Aastal 1972 olin ma oma pikkade juustega huligaani rollis filmis «Tavatu lugu». Ka see ei olnud suurem asi. Seejärel oli meil Kuldse Trioga osa filmis «Šlaager». Kuna teater on mu töökoht, olen oma ajad sobitanud eelkõige selle järgi.

Kui mulle «Kormoranidesse» pakkumine tehti ja ma stsenaariumi kätte sain, siis naersin iga sekund, mõtlesin omaette, et kui see tuleks nii välja kui paberil, siis oleks küll kümnesse. Rain Tolk ja Andres Maimik ei ole traditsioonilised režissöörid, kes, soni peas, välitugitoolis lösutavad ja kamandavad. Nad seletavad väga lihtsate vahenditega, mida tahavad, ja häid mõtteid neil meestel juba jagub.

Film või teater?

Mulle meeldib filmi teha, eelkõige sellepärast, et teatris on pikk, paarikuune prooviperiood, millest roll välja koorub. Seejärel peab end igal etendusel kokku võtma, ennast fokuseerima. Filmiga tehakse kuus-seitse duublit, valitakse parim välja ja sinu töö on valmis. Kusjuures sa paned igasse duublisse oma maksimumi, et see välja tuleks. Ma olen kannatamatu inimene, tahan, et ruttu välja tuleks, et oleks resultaati, sellepärast meeldib mulle filmi teha. Teatriga on jällegi nii, et ma naudin oma rolle. Need vajavad keskendumist ja nõuavad rohkem. Samas kui mul on väike roll, siis vingun, virisen ja segan nii tihtipeale ka teiste tööd.

Kormoranide bändi liikmed — sina, Guido Kangur, Roman Baskin, Harri Kõrvits ja Enn Klooren — on kõik rahva poolt armastatud tegelased. Kuidas teil omavaheline klapp oli?

Tõeline bändi tunne tuli peale ja kui me kokku saime, et film üle vaadata, siis tõesti, selline tunne, nagu vana bänd olekski kokku saanud. Pillimehi meil seal ju eriti ei ole. Ma olen varem mänginud bassi ja Harri Kõrvits on trumme, aga hehee, mõni polnud elus kitarrigi käes hoidnud.

Samas kui me ekraanilt vaatasime, siis tundus, et ohohoo, pole ju viga, täitsa õige. Meil kõigil on teatriperiood nii pikk olnud, omavahel on suheldud vähemal või rohkemal määral kogu aeg. «Kormoranide» filmimisega lähendasime oma suhteid veelgi. Nii et miks mitte suvel meestega kokku saada, Kõrvitsal on Saaremaal oma mökki-kökki, mul enda oma siin Pärnu külje all, Guido Kangur on kõva motikamees, ta saaks väga lihtsalt külla sõita… Kõik on kättevõtmise asi.

Mida põnevat võtetel juhtus?

Maimik ja Tolk on kuulsad selle poolest, et kasutavad oma filmides palju tuntud
nägusid. Mul oli väga huvitav tutvuda näiteks Piret Järvise ja Lenna Kuurmaaga. Filmist lipsas läbi ka Nõia-Ints, Anu Saagimiga sai võtteplatsil musitatud, no selles mõttes, et kallistasime ja läksime sõpradena lahku.

Filmis juhtub sinuga üks šokeeriv lugu…

Kõike ei tahaks ette ära rääkida, aga ütleme siis nii, et ma korraldan skandaali, mida kajastab kogu Eesti meedia. Päris elus ei tahaks küll kunagi sellisesse ämbrisse astuda, aga filmis mängisin selle osa külma kõhuga ära. Eks kui te vaatama lähete, siis saate aru, millest ma räägin.

Rannap Roostevaba maailm