«Ma istusin aasta tagasi siin, käed süles, ja mõtlesin, et mind pole kellelegi vaja. Memm oli siis veel kodus ja ma arvasin, et istun kogu oma ülejäänud elu nelja seina vahel ja hooldan teda,» lausub lauljanna ja teletäht Reet Linna.
Reet Linna (68) toimetab oma koduaias, kus mõnulevad päikese käes lopsakad taimed. Siin on rahulik. Ja rahu on ka Reeda hinges.
Viimane aasta on olnud Reedale täis väljakutseid: ootamatult tuli pakkumine asuda juhtima «Prillitoosi», ta on sidunud end mitme projektiga ja jätkab «Lauluga maale» toimetajana.
«Augustis lähen Rootsi, «Tähelaeva» jaoks Ilon Wiklandist lugu tegema. Ma poleks elus osanud unistada sellest! Täitsa lõpp!» rõõmustab Reet. «Tead, tihti räägitakse inglitest, kes meid kaitsevad. Ma ise ei mõtle sellistele asjadele kuigi tihti, aga keegi seal üleval ilmselt hoiab ja juhib mu elu küll.»
Elab iseendale
Praegune elukorraldus on Reeda jaoks varasemast erinev – esimest korda elab ta täiesti üksi ja iseendale. Algul olevat olnud raske.
«Eks üksinduse ja üksinda olemise vahel on vahe. Jah, mulle meeldib omaette olla, panna jalad lauale ja vaadata telekat,» räägib Reet, «aga ma vajan ka sõpru, lähedasi ja seltskonda. Lapsed on minu jaoks väga palju olemas. Tütar elab suhteliselt lähedal. Kui midagi vaja, siis hüüan, et tulge appi. Kevadel lõikasime aias puid. Vanem poiss tuli appi ja pärast oli nagu tuumasõda üle käinud – puud poolest saati maas!»
Ehkki rohelusse uppuvas aias jaguks Reedal töid ja tegemisi küll ja rohkemgi, ta end koduse pensionärina siiski ette ei kujuta. «Olen mõelnud, et kui kaua ma «Prillitoosi» jaksan teha… Kolleegid naeravad, et eks ikka seni, kuni jalad kannavad ja suu peas käib,» lausub Reet ja puurib siis oma vallatute silmadega laual auravat kohvitassi. «Näe, võtke kooki! Täna hommikul tegin. Ühe küpsetasin memmele ka ja viisin talle. Talle maitseb magus. Memm on suur maiasmokk.»
{poolik}
Tunneb ema seltskonnast puudust
Reeda 91aastase ema, keda ta memmeks kutsub, koduks on aasta aega olnud Merivälja pansionaat. Vanaproua, kes mitme ajuinsuldi tõttu dementsuse all kannatab, on tütre sõnul vahel kui väike laps.
«Meil oleks justkui rollid vahetunud – mina olen ema ja tema laps. On hetki, kus tal tuleb kodu meelde ja siis ta tahab tagasi tulla. Siin ta aga üksinda hakkama ei saaks. Ega tema sinna minek kellegi jaoks kerge olnud... Aga memmeke rändab oma ajas ja oma rütmis. Täna ütles ta näiteks, et on 101aastane. Aga ema on ema. Meile kõigile on antud ainult üks ema...»
Asi, mille üle Reet vahel kurbust tunneb, on see, et ta ei saa emaga rääkida, elu ja sündmuste üle arutleda – jutt ei jõua memmele kohale. «Mõni nädal tagasi, kui Heli Läätse juubel oli, tuli telerist minu «Obladii-obladaa» kordussaade aastast 2000. Ema vaatas seda ja ütles Peeter Sauli nähes, et nii tuttava näoga mees. Ütlesin, et see on Peeter Saul, sa tundsid teda. Kui Peeter uuesti ekraanile ilmus, siis küsis ta sama küsimuse…»
Reet, kes aastaid üksinda haiget memmekest hooldas, ütleb, et ta ei suutnud pikka aega oma ema tuppa siseneda. Kaspar, tema keskmine lapselaps, ei lähe sinna praegugi. Mingi tõrge olevat.
«Minul oli ka raske,» poetab Reet. «Eks seal tuleb remont ära teha ja mingi muutus ette võtta. Muidugi on mul raske, et ema kodus pole. Pansionaadi hoidjad juba ütlevad, et Reet, sul pole vaja tulla siia nii tihti. Et memmel pole vahet, tema ajataju on kadunud. Aga mina ikka käin.»
Peotüdrukust aednikuks
Reeta ennast käib sageli vaatamas vanem poeg Kent.
«Temaga, jah, saab palju arutletud, kuid ega noored väga huvitatud pole kõikidest mu tegemistest. Eriti siis, kui mul midagi viltu on läinud. Neil omad tegemised ja siis võtavad nad minu mured kah endale. Seda ma ka ei taha. Vahel ma ütlen nooremale pojale Robertile, et nüüd sa kuulad mind – ma tahan rääkida. Robi on nii lahe! Olen nii rahul temaga!» kiidab Reet.
Lauljanna räägib pikalt Roberti (29) bändist Elephants From Neptune. Ta on kõikidel nende kontsertidel käinud. Viimati esines punt Rotermanni kvartalis. «Robert, kes muidu palju ei räägi, möllas laval nii, et ma vaatasin – püha jumal, kas see on tõesti minu poeg! Ma ei uskunud oma silmi! Ilmselt elab ta end laval välja. Muidu on poiss sissepoole emotsioonidega.»
Nii nagu Reet ei osanud arvata, et tema lastest kõige tagasihoidlikum, Robert, laval särama hakkab, ei osanud tema klassikaaslased arvata, et sellest särtsakast tüdrukust aiapidaja saab. «Olin ju selline pidutüdruk noorena. Aga nüüd, näed, olen aiapidaja. Mul on siin tuhat ruutu. Päris suur. Tegemist jagub, kuid mulle meeldib. Eks see on omamoodi trenn ka.»
Ringiga kodus tagasi
Reet kolis Meriväljale 2000. aastal. See kant on mänginud tema elus olulist rolli – siin elasid lauljanna isapoolsed vanavanemad, kelle juures möödusid tema lapsepõlve suved. Oma praeguse kodu lähedal pargis mängis ta lapsena ja nüüd käib ta seal oma lastelastega. Lapselapsed on Reedale kallid ja tema neile ka.
«Lastele meeldib mu juures ja mulle meeldib, kui nad siin on. Viimasel ajal pole nad kuigi tihti külla sattunud, sest ma olen väga töine olnud,» ütleb Reet. «Nüüd aga on puhkus ja ma hoian kõiki hea meelega. 12aastane tütrepoeg Kaspar elab ligidal ja ta ikka vahel helistab, et Mäna, kas ma võin sinu juurde tulla ja ööseks jääda. Kaspariga käin ma koos kontsertidel.»
Talv oli kurnav
Reet tahab suvel kindlasti ära vaadata etenduse «PEKO». Ta kutsus lapsed kaasa, lubas neile välja teha, ja saigi nad nõusse.
Vanem poeg Kent ja tütar Hanna-Stina tulevad oma laste ja naiste-meestega. «Tahan Zetosid ka väga näha. Ma pole neid varem näinud. Pärast teeme ühe mõnusa lõuna ja olemise koos. Vaat sellised asjad mulle meeldivad!»
Reet sasib oma vallatult turritavates juustes ja haarab kausist magusa maasika. «Ega ma suvel täitsa tööta olla saagi. Olen «Lauluga maale» toimetaja ja selle tegemised jäävad puhkusekuusse. Minu ülesanne on lauljad kohale tuua, neile auk pähe rääkida, et nad üldse tuleksid. (Naerab.) Seejärel pean lauliku kokku panema, mis pole eriti lihtne.»
Et veidi ka lihtsalt-jalad-seinal-olemise aega tekiks, plaanib Reet kodust kaugemale minna. «Ma ei oska kodus puhata! Telefon heliseb, siis ajan tööjuttu jälle. Ja siis teen arvuti lahti ning vaatan kirju.»
Armastatud saatejuht tunnistab, et tema akud vajavad laadimist, sest tänavune talv oli tema jaoks kurnav: «Nii pikka ja väsitavat talve polegi mul varem olnud. Üksinda tunniajalist telesaadet juhtida pole niisama. See on publitsistika. Ma ei saa eksida. Kõiges on vaja faktitäpsust. «Prillitoos» on minu jaoks täiesti uus, kuid väga põnev lehekülg.»
Kuidas vanemale generatsioonile mõeldud saadet juhtiv Reet noorte tegemistega kursis püsib? «See ongi see, mida ma olen öelnud, et olen vanadele noor ja noortele vana. Olen kahe vahepeal. Ma sobin noortega.»
Reet märgib, et tänu noortele on tema elus endiselt kindlal kohal iga-aastane Alpides suusatamas käimine. Suusaseltskond olevat neljakümnendates aastates. «Sellest ajast, kui hakkasin mäge sõitma, ei taha ma murdmaad nähagi. Kepikõndi proovin iga päev teha. Mul on sammulugeja küljes. Hommikuti on mõnus käia, siis on õhk puhas ja liiklust vähe. 11 000 sammu teen iga päev.»
Elu esimene «turvapolster»
Paistab, et Reeda kadestamisväärne füüsiline vorm teeb silmad ette nii mõnelegi noorele. Ise ta päris nii ei arva. Ta ütleb, et esimest korda elus on ümber tema vöökoha «turvapolster» tekkinud ning alla võtta on küll ja rohkemgi. «See tuleb maha saada, kuid mis seal salata – vanus tuleb ette ja nii kergelt enam kaal ei lange. Eks ma natuke proovin jälgida ka, mida suhu pistan,» räägib Reet. «Üks on kindel, et hommikuid alustan ma alati puuviljaga. Melon, arbuus, kiivi või muu selline peab kindlasti laual olema. Ja suvel maasikad! Mahlasid ma ei armasta, kuid vett joon küll. Nii fänn ma siiski pole, et pudeliga ringi käin ning mõõdan, et päeva jooksul kaks liitrit joodud saaks.»
Kõigele sellele, mis on tema sees ja ümber, on Reet alati palju tähelepanu pööranud. Nii veerebki jutt käesoleva aasta kohta tehtud õõvastavatele ennustustele. Reet ütleb, et ta on äärmiselt emotsionaalne inimene. Kui väike Kaspar küsis, mida see tähendab, et maailma lõpp tuleb, ei osanud ta midagi vastata:
«Mida sa oskad lapsele vastata! Ütlesin, mida arvan. Et eks need muudatused meie ümber toimuvad ju pidevalt – maavärinad, sõjad ja muud asjad. Aga üks teine ja suurem hirm on mul küll. Iga järgmine kord, kui sa pead ära saatma kellegi tuttava, kes on sinust noorem, siis mõtled, et ohhoo – mis arsti juurde nüüd ise jooksma peaks ja mida tegema. Raivo Järvi, kes oli meie peretuttav, lahkumine oli nii ootamatu. Me ju keegi ei teadnud ja ilmselt ka tema ise mitte, et asi nii tõsine on....»
Reet püüab kurbadele asjadele üleliia palju mitte mõelda ning kulgeb hetkes. Ja võtab, mis võtta annab.
«Meil oli hiljuti kooli kokkutulek. Olen 7. keskkooli lõpetanud. Täna on see Inglise Kolledž. Viiu Härm on mu klassiõde. Te ei usu oma silmi ega kõrvu – meil oli 50 aastat keskkooli lõpetamisest! 24 lõpetajat oli klassis. Neist neli on tänaseks inglite juurde läinud, kaks ei saanud kokkutulekule tulla ja 18 olid kohal. Hästi tore üritus oli!»
Juhututtavad on kadunud
Reet ütleb, et paari inimese tuvastamisega ta hakkama ei saanudki, kuid oli ka neid, kellega jutt jätkus sealt, kus see aastakümneid tagasi pooleli jäi. «Vaata, sellega on see huvitav asi, et kui saad vanemaks, siis kaovad juhututtavad ära. Jäävad need, kes on lapsepõlvesõbrad, ja need, kellega noorukieast täiskasvanuks sirgusid.»
Juttu inimestest ja inimsuhetest jagub: «Praegu on selline aeg, kus inimesed teevad palju kingitusi. Rahvas on lahke ja kena. Kes pakub mett, kes pistab moosipurgi kaasa. Hirmus vahva on see, kui noored inimesed tulevad ligi ja ütlevad, et «Prillitoos» on nii põnevaks läinud, et sealt saab häid nippe ja õpetusi. Meie eesmärk oligi teha koguperesaade. Tore, kui see nii läinud on.»
Reet sätib tumelillad prillid paremini ninale, kohendab pluusi ning lehvib stiilsete haaremipükste sahisedes tuppa, algava fotosessiooni tarvis huulevärvi kohendama.
«Tead, eks ma hoian end «Prillitoosi» juhtides natuke tagasi ka. Seal on päris palju ettekirjutusi. On olnud seda, et pean dekoltee veidi koomamale panema, ja juuksed ei tohi nii püsti olla. Operaator Jüri Suurevälja on maksimalist, kes märkab igat karva. Siis silutakse juuksed ka nii ära, et endalegi võõras kohe. Kui saade läbi, sasin jälle soengu paika,» naerab ta.
Naabrinaiselik ja Reet on eluga rahul: «Keegi kuskil hoiab mind. Ma ei saa nuriseda. Mul on terve elu kuidagi nii olnud, et pärast kõige hullemat aega tuleb sületäis head.»
Siiski on üks asi, mis iginoore naise hinge pisut pitsitab: «Mul on kahju, et ma ei hakanud varem laulma. Jah, ma laulan, kuid lauljate ringi ju siiski ei kuulu. Olen laulev toimetaja. Eks see ongi ehk tingitud sellest, et omal ajal pidin ma ühel hetkel valiku tegema – kas televisioon või laul. Mul on praegu nagu uus buum tulnud. Iga kuu paar esinemist – ja neid ma naudin!»
Meest kõrvale ei vaja
Reet ütleb, et ega teda suvel Eestist naljalt ära ei saakski ning ka talvel pole ilmtingimata vaja varbaid liiva sisse suruda. «Kui suusatama saab, on hästi. Juhin saadet üksinda ja seetõttu on ärakäimised raskendatud. Vahel olen mõelnud, et mu kõrval võiks ju saadet juhtimas olla mõni nooremapoolne tore ja elurõõmus poiss. Keegi, kes sealt õpiks.»
Kuidas on lood aga partneri hankimisega eraelus? «Tead, mul on asjad nii paigas. Tegemist on palju. Ma ei kujuta ette, et peaksin võtma koju kellegi, kelle eest hoolt kanda. Eks see paratamatult on ju nii, et pead süüa tegema, pesu pesema ja tähelepanu jagama. Sõpru on mul alati ja neid paarisuhteid on mul olnud ka küll. Ega mul elu pole elamata, käin siin ja seal. Seltskonda jagub. Vastutan ise oma tegude ja sõnade eest. Kogu mu elu on enda valikuline. See kõik on väga mõnus. Ma tõesti naudin seda.»
