«Ma olen elus palju nutnud,» tunnistab AS Sangari juhatuse esimees JAAN KALLAS. Mees, kelle elus on olnud piisavalt traagikat.

Jaan Kallas (45) on kergelt punase pea ja vesihallide silmadega mees. Ta istub sirge seljaga nagu soldat, kuid räägib uskumatult vaikse häälega. Teda kuulates tuleb aeg-ajalt kõrvu kikitada, et jutust mõni silp kaduma ei läheks. Kallase teiseks nimeks võiks olla Rahu Ise. Ja Rahu Ise peab end tagasihoidlikult täiesti tavaliseks inimeseks. «Minus ei ole midagi huvitavat!» puikleb Kallas. Aga tegelikult elab ta hoopis erilises maailmas, mis on täis omamoodi valu, õnne ja armastust. 

Ärge poosetage!
«Õnneks jääb poosetamist Eestis järjest vähemaks,» nendib Kallas. Ta peab silmas mehi, kes löövad gorilla kombel rusikatega rinnal trummi ning möirgavad, et nemad ei nuta ja on tugevad. «Olen suur karvane. Isane! Pole mõtet poosetada. Pigem näitab tugevust see, kui oled kurb. Mina olen nutnud. Kui on valus, siis olen.» Jaani elus on pisaraterohkeid aegu olnud rohkem kui küll. Viis aastat tagasi mattis ta oma naise Kadri, kolmteist aastat tagasi sündis perre vaimupuudega poeg Joosep. #p2V#
«Vahel tunnen küll, et enam ei jõua,» ütleb Kallas. Pöörab pilgu oma poegadele Jaanusele (17) ja Joosepile ning lisab, et tegelikult on patt öelda, et elu on raske. «Kurb on vaadata seda tavalist maailma, kus tegeldakse suurte muredega, kuid ei osata hinnata seda kõige olulisemat — elu ja tervist.»

Teda on elu keerdkäigud kõvasti muutnud. «Olen täna täiesti teine inimene. Leplikum ja rahulikum… ja paksem. Poiss ikka riidleb minuga.» Jaani silmad tõmbuvad triibuks ja ta naerab vaikset naeru. Kuid mitte kaua.

Viie aasta tagune tragöödia
Mõned mälupildid ei unune Jaanil kunagi. Ta jutt vaibub kadunud kaasast rääkides veel mitme pügala võrra vaiksemaks ja aeglasemaks. «Tal oli ajukasvaja.» Julm haigus sundis tumedapäise kauni naise pikaks ajaks haigevoodisse. «Kadri oli kaks viimast kuud koomas, see oli kõige raskem aeg minu elus,» sosistab Jaan. Kuid sel kõige viimasel tunnil oli Kadri saatuse tahtel üksi.

Jaan läks korraks üheteistkümne kilomeetri kaugusele koju viima naise õdesid. «Kui tagasi tulin, ei olnud teda enam. Ma ei kahetse seda, sest meievahelist suhet see ei muutnud.» Kalli inimese kaotust pole võimalik unustada. «Ma mõtlen tihti ta peale.» Mehe jutu vahel on pikad pausid ja kuuldub rasket hingamist. Jaan mõtleb tükk aega, enne kui ütleb, et ta ei tunne ennast tegelikult enam üksikuna. «Aga see tunne oli, hästi teravalt ja kaua.» Mehel on pere ja sõbrad, kes aitasid sellest üle saada. «Me olime ikkagi seitseteist aastat abielus.»

Kadri ja Jaan tutvusid õpilasmalevas. «See oli 5. august 1978. aasta.» Jaanil on kuupäevad täpselt meeles. «Meil käis lihtsalt krõks! Ma teadsin, et tema on see naine, kellega tahaks kokku elada.»
Kadri oli perekonna hing, kõige parem sõber ja hea kuulaja. «Mul on siiski siiamaani mingi valu hinges. Siiras olles tunnistan, et ei usu enam jumalasse nii väga kui enne.» Jaan usub, et Kadrile poleks meeldinud, kui ta üksi jääks. «Mul on väga hea sõbranna, ega minagi ... riisutud pole.»

Kui Jaan poistega üksi jäi, võttis tema ema Aino Kallas kätte ja kolis Tallinnast Tartusse. «Alguses oli valus tunnistada, et ma ei saa üksi hakkama. Ema aitas sellest üle saada.» Poiste kantseldamisega saab isa suurepäraselt hakkama, kui ainult aega rohkem oleks. Jaan räägib uhkusega oma lastest. Ta ütleb ikka, et Joosepil on vennaga vedanud. Kogu vestluse vältel kantseldabki vanem vennas väiksemat ja aktiivsemat: «Joosu, oot-oot, mis sa nüüd teed. Joosu, tule sealt ära ja ole ilusti. Joosu!!!» Ning taas potsatab Joosep velle kaissu kerra. Jaanus tunnistab, et eks vahel ajab Joosep närvi mustaks kah. «Eks ma siis tõstan häält…» 

Väikesed imed
Toas lendab ringi nakatav naer. Kõigil kohalviibinutel tõusevad seepeale suunurgad iseenesest kõrvadeni. «Joosep on meil eriline laps. Praegu ta veel ei räägi, aga küll ta hakkab.» Hoolimata arstide selgest sõnumist, et Joosep rääkimist selgeks ei õpi, on Jaan optimistlik. «Kuniks päevi, seniks lootust.»

Joosep on lihtsalt teistsugune laps. Tal on näiteks eriline oskus leida rõõmu pisikestest asjadest ning naerda ohjeldamatult ja õnnelikult: tükist SHokolaadist, mis on üldse poisi suur lemmik, või fotoaparaadi välgusähvatusest. Ning muidugi koolirõõmust. Poiss käib viiendat aastat Tartu Maarja koolis, mis on mõeldud vaimupuudega lastele. «Joosep pidi olema klassi liider,» teatab isa.

Öeldakse, et õnnistatud on need, kes vaimust vaesed. Joosep on ühest eelisest ilma, kuid tema tunnetus ja emotsioonid on eriliselt arenenud. «Ma arvan, et ta on mõnes mõttes õnnelikum kui kõik teised,» arutleb Kallas. Kui Joosep sündis, lootis Jaan pikka aega, et poiss saab joone peale, nagu ta ise ütleb. Muutust ei toimunud. Jaan leiab, et ega see ei tähenda, et nüüd tuleks vastu seina joosta ja kurvastama hakata. See ei aita midagi.
«Tänu Joosepile olen sattunud äärmiselt tõsisesse ja vahvasse maailma. Need inimesed, kes seal viibivad, on hoopis teisest puust.» Jaani arvates on seal isegi rõõmu rohkem, ja seda leitakse imeväikestest asjadest. Isegi esimesest hommikusest päikesekiirest.

Tere, päev!
Jaan ise kahjuks hommikuti nii suurt rõõmu ei tunne. Esimene mõte äratuskella plärina peale on, et saaks vaid kauem magada. «Aga teine on juba kindlasti: tere, päev!» Hommikud on nende kodus tõeline võitlus. «Une, kohvi, võileibade ja eelkõige kellaga.» Seejärel sõidutatakse Jaanus kooli, mis teadupärast algab täpselt, ning siis kiiresti kontorisse. «Jaanusele pole äratamiseks veel külma vett vaja olnud, aga igahommikune kräunumine käib küll.»

Diivanilt kostab protesteerivaid häälitsusi. «Ei ole ju nii!» Jaanus üritab selgeks teha, et hommikud on hoopis helgemad, kui isa kirjeldada suutis. Tekib väike sõnade ping-pong. Mehed itsitavad ning Jaanus räägib lühidalt oma kooliskäimisest. Ta on suhtlemisaldis poiss. Isa nägu ja isa tegu. «Ka emast on mulle jäänud ainult head küljed.» Jaanus vaatab kavalalt isa poole ning torkab, et isalt on ta pärinud laiskuse.
Joosepi tunnid algavad kell üheksa, teda viib kooli Jaani ema. «Bussisõit on Joosepile eriline rituaal ja mõnu. Maarja koolil on uhke Fordi buss.»

Tööpäeva lõpus saab Jaan olla lastega ehk vaid paar tundi ja siis algab uneaeg. «Mul on poiste jaoks vähem aega, kui ma sooviks. Paraku ei saa öelda, et ma õhtul just energiast pulbitseksin…» Isa ja Jaanus saavad jäägitult koos olla siis, kui Jaan viib poisi ratsutama. Neil on kaks hobust: Lucifer ja Gerundija. «See on investeering emotsioonidesse, mis on end mitmekordselt ära tasunud.»

Ka Joosep veedab meelsasti võimaluse korral aega hobuste seltsis. «Hipoteraapia on poisile hästi mõjunud. Ta on väga õnnelik,» rõõmustab isa. Ja seda ta tõesti on. Veel tagasiteel Tallinnassegi heliseb tükk aega kõrvus Kallase-pere kõlav naer, mille põhjustajaks on just seesama eriline poiss Joosep.