Malaariatabletid hinge all ja teeröövlite peletamiseks soetatud oda käeulatuses, jõudis ärimees Lauri Viikna Madagaskari ekspeditsioonil paikadesse, kus valge mees on ilmaime.
Madagaskaril lasevad ööbimispaigas ringi purakad prussakad, auk põrandas on WC ja tualettpaberi rull on vargakindlalt ketiga seina küljes kinni. Uks tuleb korralikult lukku panna, muidu tulevad külla kohalikud kultuuri- ja kaubandustegelased, pakutava kraamiga lihtsalt tuppa sisse tuisates.
#end#Tõsi, kohalikest võivad saada ka semud, nagu kahest Lauri ja ta sõprade poolt palgale võetud autojuhist. Eriti muheda roolikeerajana demonstreerib end mees, kes nimetab end Jack Sparrow'ks, kõnnakut ilmestamas edevad puusanõksud. Häbenemata popsib ta tööpostil kanepitobi. Küllap silumaks teemuhke vaimsel tasandil. Siinsed sõidurajad loksutavad ja põrutavad korralikult, ja on raskesti läbitavad, nii et mõnikord ei õnnestu päevas üle saja kilomeetri sõita.
Kuus eesti meest, nende hulgas tivoli- ja tsirkusetuuri korraldaja Lauri (43), tegid kahe ja poole nädala jooksul läbi 4100 kilomeetrit pika retke Madagaskari aladele, kuhu on söandanud minna vähesed.
Ostis enesekaitseks oda
Seni on Lauri reisinud alati pere seltsis. Meestekambaga minemise eel pelgas ta, et sõnakate uute tuttavatega hommikust õhtuni ninapidi koos, žonglöörides nalju ja teadusinfot, niidab teda lõpuks suhtlemisküllastus.
«Ma pole eriti sotsiaalne tüüp oma loomult,» avaldab Lauri. «Olen rohkem omaette nohistaja. Ma ei käi diskodel ega pidudel, sest tivoli ja tsirkuse korraldamise ja muusikuaastad on oma jälje jätnud.»
Ent võta näpust, kahe ja poole nädala jooksul ei tekkinud vaikushetki. «Minu jaoks oli see vahva kogemus. Eks me tegime ka kino ja panime tina, aga eesmärgiks jäi reisi teaduslik külg. Ma võin julgelt nimetada seda ekspeditsiooniks,» sõnab mees. Kes uuris ja kollektsionääris putukaid, kes kogus etnograafilisi teadmisi, kes pildistas. Lauri fotografeeris erilise hoolega loodust makrotasandil.
Iga päev tõusti koos päikesega - kell pool kuus. Sõideti pimedani, ajuti kaasa loksumas roiskumiskindel õhtueine ehk mõned elusad Madagaskari kanad, millele palgati otsa peale tegema kohalik proua.
Inimtühjadel kõnnumaadel seiklemise tarvis, kus olevat politseinikuvormis röövmõrtsukatel tavaks tembutada, lepiti kokku pääsemisskeem. Seltskonna kaks autot hoidsid pikivahet 100 meetrit - kui üks sõiduriist oleks kinni peetud, tulnuks teiselgi kohe seisma jääda, et säilitada ohutu kaugus.
«Ega muidu odasid poleks ostetud! Röövlitele suskamiseks,» muhatab Lauri. Ühele kohalikule metsamehele käis ta peale seni, kuni too enda terariista umbes 75 Eesti krooni eest valgenahale müüs.
Vaevalt mehel sellest halba juhtus, arvab Lauri. Tema sõnul kohalikud pimedaga niikuinii väljas ei luusi, sest kardavad libahunte. Pealegi pole peaaegu kuskil elektrit ega sellest võrsuvat meelelahutust. Kella kuue paiku õhtuhämaruse saabudes tundub igati taibukas tuttu minna või tsiviliseeritumas kohas küünlavalgel baaris-söögikohas aega veeta.
Eesti reisiseltskond toetas jala maha igal õhtul ise hotellis, mis tihtilugu klassifitseerunuks nende kodumaal kuuriks - mille taga oli tavaliselt veel väike sea- või seebukasvatus. Aga reisiselli veri ei värise!
«Vahetevahel oli vaja lihtsalt korralikumat hotelli, kus end pesta ja süüa,» sõnab Lauri. Seal sai tarbida ka ohutut söögipoolist, mida Euroopa toitudest sealmail teati, näiteks Spaghetti Bolognese - aga seebulihast valmistatuna!
«Seebude ümber käib Madagaskaril kogu elu,» teab Lauri. Kui mees sureb ära, jääb pere vaeseks, sest tapetakse kõik lahkunu seebud, need hurmavad küüruga veised. Kõik hukatud seebud sööb ära kogukond, kes, kuniks seebusid hamba alla jätkub, ehitab hauakambrit. Ikka hoole ja armastusega - kõikide tapetud seebude sarved pannakse välja. «See välistab, et keegi saaks rikkaks. Rikkaid ei ole,» selgitab Lauri.
Hauakambreid võib troonida ka moodsam kaunistus - kivist raiutud lennuk. Üks kohalik avas Laurile sümboli tagamaa: «Ta elas lennukalt!»
Anna oma raha mulle!
Võrdsuse printsiibil rajanevad omandisuhted ei kehti ainult seebude kohta, kes mõnede suguharude maadel hulkudes vastutulija poolt kohe omastatakse, vaid ka rahaasjades.
Kohalikud nõuavad võõrastelt: «Nii, annad oma rahast poole mulle!» Ei anna?
Uinutav loogika: «Aga oskad sa põhjendada, miks sinul on kogu raha, aga mul ei ole midagi?»
Lauri tõdeb, et nurujaid tuli eemale tõrjuda, sest noosi kätte saanud hakkasid peagi uuesti järel käima ja manguma.
Väga vaestele ja lastele anti, aga muidu ei pea ärimees kerjustele mammona pildumist õigeks:
«Kui ta sinu käest raha saab, ta läheb koju ja mõtleb: näed, sain lolli paksu valge käest raha, nüüd saan veel kaks päeva edasi elada. Nüüd tean, et valgete käest saab, ja selle asemel et minna põllu peale tööle, lähen parem tee äärde, ajan käe pikalt välja ja küsin raha!»
Madagaskaril ei jää nälga see, kes viitsib tööd teha, sest põlde haritakse igal pool. «Väikse seebu saab ikka sebitud. See küll lüüakse maha, kui ära sured,» muheleb mees.
Et varaga meelitada ei saa, ei koondu ka meeste kätte suurt võimu naiste üle. Elu võib jagada mitme eevatütrega, nii palju kui üleval jõuad pidada, aga abiellutakse armastusest.
«Naine pidi arvestama, et kui mees on vana ja rikas, siis see väga head põlve ei tõota. Kui mees ära sureb, lähevad seebud külale,» naerab Lauri.
Rannakülade abielutava vananevat naist ei soosi. Mõnedes kohtades on komme, et kui naine saab 40, võib mees endale uue noore küljeluu võtta ja endine naine läheb kaluriks.
Armastus triumfeerib Madagaskaril, nagu soojades maades ikka, varases nooruses. Tõmmud ilusad piigad käivad tänavatel oma jõngermannidega.
«Tüdrukud saavad lapsed päris ruttu ja nad päris täpselt ei tea, kust need tulid...» Ühe rannas müttava rõõmust särava päikesepoisi, kes tema kaamerasilma ees lõbusalt poseeris, oleks Lauri tahtnud heal meelel Eestisse koju kaasa võtta ja enda lapsena kasvatada. «Aga lapsepõlv on neil kõigil väga ilus, saavad joosta-mürada liivas ja vees - süüa lapsed niikuinii väga ei taha -, muid muresid neil ei ole.»
Looduslähedane eluviis on toonud jõnglastele köha ja nohu, ent mitte röövinud head tuju. «Igal pool, kui mööda sõitsid, kõik lapsed lehvitasid. Kõigil oli väga hea meel valget meest näha.»
Kuningakroon parandati traadiga
Madagaskaril on nupukas tööjaotus. Üks küla tegeleb söetootmisega, teine kasvatab papaiasid, kolmas meisterdab mänguautosid. Madagaskari elanikud malagassid - tulnud Aafrikast ja Indoneesiast ning segunenud - elavad savist või tellistest majades külg-külje kõrval. Kui neil oleksid kolmetoalised korterid, mahutaksid nad sinna 50 hinge. Kuna kõik toidud vaaritatakse sütel, on Madagaskaril elamute klaasideta aknaaugud ümbert mustaks tahmunud.
«Tegelikult on kõik väga maaliline, inimesed on tublid ja töökad,» kiidab Lauri.
18 miljoni inimesega riigi tugistruktuur, mida hiljaaegu sai presidendina juhtima pealinna Antananarivo endine diskor, on mäda. Eestlased väisasid ka riiklikku muuseumi.
«See oli ikka nii kole... Seal oli paar-kolm tuba, põrandates augud sees - ühte kohta kukkusime sisse suisa!» vangutab rännumees pead. «Kole ja räpane. Kohe näha, et riik ei hooli millestki, isegi oma sümbolitest ega ajaloost. Kuningakroon oli traadiga parandatud.»
Riigis mobiilid töötavad ja ka internetikohvikud on suuremates linnades olemas. «Aga kiirus on sama aeglane kui Eestis algusajal sissehelistamise modemitel, mis prääksusid ja piiksusid. Võtsime aega - Delfi lehekülge avas 28 minutit!»
Raske, aga väga kirgastav ekspeditsioon paisutas Lauri Viikna pagasit uute teadmiste, reisinaljade, pildimaterjali ja paari tütardele soetatud vääriskivikese võrra. Rääkimata odast, mis seisab praegu kodus toaseina najal nagu ootel lipuvarras.
«Võin muidugi ära käia ja seigelda, aga tulen alati Eestisse tagasi, et pakkida järgmiseks reisiks. Aasta pärast planeerime sarnast reisi Lõuna-Ameerikas,» lisab Lauri.
