"Me olime siis küll juba Lembituga tuttavad, aga liigutav moment oli see ometi. Ta pintsaku revääril oli mingi välismaine märk, võimalik, et praeguses mõistes tühine, aga tollal ikkagi läänemaine, mitte nõukogude. Oli mingi pidu ja ma mängisin klaverit ja Lembitule see nii meeldis, et ta tuli mu juurde, võttis selle märgi oma rinnast ja pani mulle rinda. Kinkis välismaa-märgi ära! Ma oli 18-19 ja see oli mulle sündmus – et meie ringkondades juba tunnustatud näitleja niimoodi lugu pidas ja tunnustust avaldas.