Olavi Pihlamägi meenutab seika Jaak Joalaga: kui ta raadiomajas järsku mu kõrvale ilmus, vajus mul suu ammuli

„Ka unustuse jõel on kallas kahel pool,” laulis 1970ndail verinoor Jaak Joala. Teadmata siis õieti veel „kuulsuseahelatega” kaasnevast heast ega kurjast. Ei veel oma tippu lahvatamisest kogu nõukogude liidu kuuendikul planeedil. Ei oma üksildusse tõmbuvast elulõpust, ega pärast taevastele jahimaadele tõusmist lahvatanud oreoolist. Nüüd möödus tema surmast juba kuus aastat...

Mida mõtleb aga muusikaakirjanik Olavi Pihlamägi, kes hoides pool sajandit kätt muusikaelul on nii meie kui maailma tähtede tõusude ja langustega kursis? 

Sel reedel, 25. septembril möödus kuus aastat, mil meie hulgast lahkus Jaak Joala. Tema surmast kirjutati ja toodi avalikkuse ette järjest uusi detaile, kuidas ikka see kõik juhtus. Kuidas sulle see päev meenub?

See kõik oli ootamatu ja väga kurb päev, mil minu käest ajakirjanikud küsisid kommentaare. Kuid mis on selle kõige tähendus paratamatu fakti kõrval, et inimest enam ei ole. Kurvastame ja leiname, sest see loomulik, kuid ühel hetkel küsime, kas ja kaua teda veel mäletatakse ja millise pärandi ta meile jättis? Jaagu puhul on need sajad laulud, mis on meie hinges edasi elanud ning neid kuulates elab edasi ka nende esitaja. Muusiku puhul on ju tore, et tema loodut saab uuesti kuulata kasvõi plaatidelt. Jäävad filmid, telesalvestused ja mälestused kontsertidest...