"Mäletan oma elust üht tõsist kriisi, mis võis olla isegi depressioon," meenutab Oleg ning nendib, et see võis olla umbes 10- või 11-aastaselt. "Esmakordselt tajusin, et elu on väga lühike – inimene sünnib, elab oma elu ära, sureb ja ongi kõik. Mäletan, et küsisin: mis mõtet on üldse elada?"

Olegil on siiani meeles, kuidas ta pisikese poisina kaotas söögi- ja eluisu ning vaatas maailma kui üht mõttetut musta paika. "See kriis kestis võib-olla isegi kuid. Ühel hetkel tabas mind aga mingi helge välgatus. Tajusin, et minu elul on üks eesmärk, selle nimel tasub elada, see tuleb täita. Siis tuli päike välja. Ja see on kandnud mind terve elu."