Kui midagi teen, siis täiega!» põrutab Inglismaal doktorikraadi tegev tantsuõppejõud Jüri Nael. Jüri on ka algaval hooajal saate «Tantsud tähtedega» žürii liige.
Eesti riik eraldas läinud aastal Tallinna Ülikooli tantsukompositsiooni dotsendile Jüri Naelale (35) miljonikroonise stipendiumi, et ta saaks ennast neli aastat Londoni Ülikoolis täiendada. Ta õpib kunstiliiki nimetusega füüsiline teater, mis on midagi tantsu ja teatri vahepealset ja milles doktorikraadi pole Eestis võimalik teha.
Kas saad Londonis targemaks?
Tarkust ei oska mõõta. Küll aga olen läinud süvitsi asjadesse, mida varem vaid väga pinnapealselt sai näpitud.
{poolik}
Mis on füüsiline teater?
See on segane ja väga vastuoluline termin. Igasugune teater on ju füüsiline, sest laval on inimesed, nende kehad, mis tegutsevad, liiguvad ja hingavad konkreetses aeg-ruumis. Samas on see termin laialt levinud, piiritledes mingit osa teatrist, mis jääb sõnateatri ja tantsu vahepeale.
Kui keeruline on riikliku stipendiumi saamine?
Igal aastal annab Eesti riik välja ligi kümme stipendiumi, et võimaldada eesti noortel õppida doktorantuuris välismaal mõnel erialal, mida Eestis ei ole võimalik doktoritasemel teha. Pärast õpingute lõppu on stipendiaatidel kohustus tulla Eestisse tagasi, et saadud teadmised siia tuua. Protseduur on kõigile soovijatele sama — tuleb esitada avaldus, doktoritöö kava, välisülikooli vastuvõtmist kinnitav tõend, motivatsioonikiri ja toetuskiri mõnelt Eesti ülikoolilt vastava kvalifikatsiooniga spetsialisti vajalikkuse kohta.
Tegutsed lisaks Londonile ka Amsterdamis?
Hetkel rändan palju mööda ilma ringi. Juunis-juulis olin Ameerikas, sest üks minu doktoritööga seotud teatritruppe, SITI Company, ja nende kunstiline juht Anne Bogart viisid läbi suveakadeemiat ja et nendest oma doktoritöös põhjalikumalt kirjutada, tuli mul ise kohale minna. Sügisel olen paar kuud Amsterdamis, sest vaatlen ja otsin Hollandis ja mujal Euroopas erinevaid teatritruppe oma doktoritöö tarvis.
Kas Amsterdam on oma olemuselt üks füüsiline teater või lihtsalt vabameelne kanalitega linn?
See on mingi trikiga küsimus või? Vabameelne ja kanalitega on Amsterdam küll. Ja palju huvitavat teatrit on seal ka.
Kuidas sinust telenägu sai?
Tulekul oli «Tantsud tähtedega» esimene hooaeg ja mind kui koreograafi kutsuti kohtunikuks. Läksin. Järgnesid «Eesti otsib superstaari», «Tantsud tähtedega» teine hooaeg ja lõpuks «Haara mikker».
Seejärel otsustasin edasi õppima minna, sest kõik kuidagi ammendas ennast — teletöö, õpetamine, töö teatrites. Esmalt läksin magistrantuuri Inglise Kuninglikku Draamakunstiakadeemiasse (RADA), mille lõpetasin kiitusega eelmisel aastal. Seal on õppinud sellised näitlejad nagu Anthony Hopkins, Alan Rickman, Clive Owen, Ralph Fiennes ja Joan Collins ning seda peetakse õigustatult üheks parimaks teatrikooliks maailmas. Sealt edasi tuli juba Londoni Ülikool ja doktorantuur.
Kõige rohkem olen hakanud puudust tundma õpetamisest, nii lavakas kui ka Tallinna Ülikoolis. Vahepeal õpetamine ammendas ennast, sest suures töötuhinas polnud mul aega end täiendada. Nüüd olen ma valmis jälle õpetama. See on ka üks põhjusi, miks ma «Tantsud tähtedega» sel hooajal teen — see võimaldab mul tantsusaate kulul Eestis käia, et siis lisaks tantsusaatele saan pühapäevahommikuti õpetada. Siiski olen ma igal nädalavahetusel Tallinnas vaid pühapäeviti: saabun tavaliselt laupäeva hilisõhtul ja tagasi sõidan esmaspäeva hommikul kella poolekuuese lennuga, et kell kaksteist algavasse loengusse jõuda.
Kust võtad energia, et laval ja teles särada?
Olen kirglik. Kui midagi teen, siis täiega. Ju siis mu isalt pärit slaavi veri lööb välja, kuigi mu eestlasest ema oli just selline tulesäde ja täis temperamenti ning isa pigem niisugune rahulik.
Ma ei saa üldse aru, miks on mõtet midagi teha, kui sa sellest rõõmu ei tunne. Ma ei saa aru, mis rõõm või vaimustus see on, kui seda välja ei näita. Kui vahel end mõnes telesaates tagantjärele olen vaadanud, siis olen ka mõelnud, et — oeh, küll hüppab ja kargab ja kisab!
Kas su isa on ukrainlane?
Isapoolsed juured viivad ikka Venemaale. Tema sündis juba küll Eestis, Peipsi ääres Mustvees. Seal on kogu mu isapoolne suguvõsa ka praegu. Lapsepõlves aga oli koduseks keeleks ainult eesti keel ja koolis tuli mul vene keelega kõvasti maadelda.
Kui keeruline on panna tantsima kuulsusi, näiteks poliitikuid või sportlasi?
Ega ma pole eriti poliitikute ja sportlaste tantsitamisega tegelnud. Ikka rohkem lauljad, tantsijad või näitlejad. Paar aastat tagasi oli vähiliidu heategevuskontsert ja seal tuli mul teha üks tants, mida kandsid ette Laine Jänes, Kaire Vilgats ja Susan Lilleväli. Ja mis ma oskan öelda — Laine Jänes oli parem kui mõned treeninud näitlejad-tantsijad. Vahet pole, mis su elukutse on. Kui keha on intelligentne ja motivatsioon olemas, siis saab igaüks hakkama.
Sa oled «Tantsud tähtedega» žürii liige. Kas valdad ise kõiki stiile tangost aeglase valsini?
Ei. Põhisamme tean, sest õppides koreograafia erialal Viljandi Kultuuriakadeemias, tuli meil nii-öelda baaskursus läbida. Aga mind kutsuti saatesse tõenäoliselt teise eesmärgiga — hindamaks esitatavate tantsude koreograafilist külge ja tantsijate vahel laval toimuvat.
Kuidas sinust tantsija sai?
See juhtus järsku ja ootamatult. Käisin Viljandis näiteringis. Ühe lavastuse jaoks kutsuti appi noor koreograaf Jane Kiristaja, pärast esietendust tuli ta juurde ning ütles, et ma peaksin erialaks valima tantsu. Nii läkski. Aasta hiljem astusin Viljandi Kultuuriakadeemiasse õppima, mille ma 1998 ka lõpetasin. Edasi tulid juba loendamatud muusikalid ja teatrilavastused Eestis, Soomes, Rootsis, Inglismaal ja Poolas.
Mis ajendas sind looma lavastust «Waiting for...»?
Eks ikka seesama süvitsi asjadesse minek. Siiani olen enamjaolt tantsinud teiste pilli järgi. Varem anti mulle ju alati kätte stsenaarium ja muusika ning minu ülesandeks oli siis teha midagi lavastaja visioonile ligilähedast. Nüüd tahtsin ise lavale panna midagi, mis mind ennast puudutab. Ootamine oli üks selliseid teemasid, millega iga inimene ikka ja jälle silmitsi seisab. Oodatakse, et miski tuleks või keegi läheks, et midagi lõpeks või hoopis algaks, et miski kestaks igavesti, või loodetakse, et see juba kiiresti lõpeks. Ootamisel on nii palju erinevaid värve, varjundeid, meeleolusid. Neid ma selles lavastuses siis avangi. Sest ka mina ootan midagi, kogu aeg, aga ma siiani ei tea, mis asi või mis asjad need lõpuks on.
Dilemma oli siis selles, et kuidas sellist intiimset tegevust, nagu seda ootamine kahtlemata on, lavalaudadele tuua.
Kas välismaal tunned sõpradest puudust?
Muidugi tunnen. Seda suurem on rõõm neid pärast pikka pausi näha.
Su lemmiktoit?
Söön kõike. Ja alati taldriku tühjaks. Kodust kaasa antud harjumus. Mida süüa tahan, sõltub ikka tujust, ilmast, elurütmist. Keha ise ütleb, mida ta tahab. Tuleb osata kuulata. Ma pole kunagi mingeid dieete pidanud või söömist piiranud. Aga kui nüüd natuke täpsemaks minna, siis mulle meeldivad Jaapani, Tai ja Vahemere toidud.
Lemmiklinn, lemmikmaa?
Eks ikka see, kus parasjagu olen. Muidu poleks ju mõtet seal olla.
