Vabakutselise näitleja Marilyn Jurmani elu sai paika pärast seda, kui ta tabas end mõttelt, et on kehv näitleja.
Marilynil (24) on seljataga kibekiire suvi. Ta mängib skisofreenilist laboranti sarjas «Kättemaksukontor», mille uusi osasid praegu filmitakse. Sügisel algavad koguperemuusikali «Võlur Oz» lavaproovid. Seal on Marilynil täita peaosalise Dorothy roll. Lisaks näeb teda muusikalides «High School Musical» ja «Nukitsamees».
Kuidas väike tüdruk nii rasket koormat kanda jaksab? «Suurepäraselt!» kostab Marilyn.
Töö ja raha
Marilyn lõpetas eelmisel kevadel Viljandi teatrikooli ja on vabakutselise näitlejana selgeks saanud, et ega rollid niisama lihtsalt sülle lange.
«Ma olen väga palju castingutel käinud. Olen pidanud ennast proovile panema,» lausub neiu mõtlikult.
Muidugi tulevad pakkumised ka tutvuste kaudu või lihtsalt tänu sellele, et särava isiksusena on Marilyn lavastajatele silma hakanud. Osadega neist on ta pikemaks ajaks koostööd tegema jäänud — aga enda promomisega peab ikkagi tegelema.
«Tuleb ennast tutvustada ja oma andmeid edastada, pidevalt networkida, sest ega üle kolme kõne aastas küll niisama ei tule. Ülejäänud tööd tuleb endal hankida,» lausub Marilyn. «Mõni kuu teen mis tahan ja käin kus tahan, teine kuu on mu palk 500 krooni. Sellega tuleb arvestada. Mõni kuu elan sõprade almusest ja teine kuu teen jällegi kõigile välja — see on näitleja elu. Aga seda küll ei ole, et tööd poleks. Tööd on alati, tuleb vaid avatud silmadega ringi vaadata.»
Edasi loe värskest Kroonikast!
{poolik}
Marilyn meenutab näguripäevi esimese kursuse tudengina. Kord, kui tal polnud raha isegi söögiks, keetis ta suppi marineeritud kurkidest ja lillkapsast. Lahjas leemes kulpi liigutades kurtis ta oma viletsat elu San Franciscos elavale sõbrannale. Järgmisel päeval sai ta teada, et sõbranna olevat soovinud teda üllatada ja hakanud otsima Viljandist söögikohta, kust pitsa koju viidaks. Paraku tulutult.
«See oli nii armas!» õhkab Marilyn. Tol korral keedetud supi maitse olevat tal aga tänaseni suus.
Üleõppimine viis kriisini
Kooli ajal öeldi Marilynile, et ta on kursuse kõige viletsam, ta hinded polnud joonel ja ka muud asjad lonkasid. Ometi ei kahelnud keegi, et ta elus kaugele jõuab.
«Olen selline rusikas-laual-tüdruk!»
Praegu on õppejõud Marilyni üle uhked — neli aastat vintsutamist ja suunamist tasus end ära. «Nutsin, mis ma nutsin, aga lõpuks jõudsin sinna, kuhu tahtsin.»
Kolmandal kursusel oli Marilynil täielik kriis. «Ma ei saanud ühel hetkel enam aru, kes ma olen. Vaata, kui sa pead oma hinges nii palju tuhnima, erinevaid karaktereid leidma enda seest ja kõiki inimesi ja asju analüüsima, siis ühel hetkel ei saa aru, kes sa ise oled. Aju läks krussi ja see tõi kaasa täieliku isiksusekriisi.»
Kriisi kõrghetk saabus vahetult enne diplomilavastust, kui Marilynile antud peaosa pärast kuupikkust prooviperioodi kõige väiksema rolli vastu vahetati. Siis oli tal tunne, et ta pole mitte midagi väärt. Aga juhtus ime. Marilyn võttis ennast kokku ja tegi oma tolle aja parima lavarolli.
«See oli murdepunkt. Ma sain aru, kes ma olen näitlejana ja mis asja ma ajan. Kolm aastat olin proovinud kohutavalt meeldida ja olla hea näitleja ja siis tuli kopp ette. Mõtlesin, et mul on suva, olengi sitt näitleja,» räägib Marilyn.
Pärast seda tundis Marilyn vabanemistunnet, kõik hakkas justkui iseenesest paika loksuma. Tolleks hetkeks oli ta juba mänginud filmis «Mina olin siin», kus ta tegi suurepärase rolli Rasmus Kaljujärve kehastatava tegelase pruudina.
Skisofreeniline nohik
Sel suvel on Marilyn olnud rakkes sarja «Kättemaksukontor» uute osade filmimisega. Eelmise hooaja paarist viimasest osast vilksas ta juba läbi. Marilynile usaldati kriminalistikalabori töötaja Sonja Säde roll, kes koostöös Ott Sepa ja Märt Avandi kehastatud tegelastega lahendab mõrvamüsteeriume. Marilyni sõnul on skisofreenilist nohikut mängida paras huumor. Tal olevat ka oma elus olnud taolisi hetki nagu Sonjal sarjas.
Sarjades on Marilyn varemgi olnud, aga nii pikaajalist projekti pole varem ette tulnud. Eks algul oli tal natuke hirm. Hirm, et selliseks, nagu karakter kujuneb, peab ta ka jääma ja kinnistuma, teda ei saa enam teisiti mängida. Aga teiseks võttepäevaks oli paanika kadunud. «Läksin rõõmuga võtteplatsile, sest Märdi ja Otiga on meil nii vahva koostöö.»
Humoorikaid võtteapse olevat nii palju, et raske on midagi esile tuua. «Meil saab kogu aeg nalja, kogu aeg!»
Kord võtte ajal, kui Ott jälle nalja tegi, hakkas Marilyn naerust luksuma. Ott jätkas, nagu poleks midagi juhtunud. Kui selgus, et kaamerat kinni ei panda ja stseen jätkub, oli Marilynil vesi ahjus. Tal tuli naerda niisama südamest nagu esimesel korral ka suurtes kordusplaanides. Aga hakkama sai.
Suheteseis on segane
Marilyn on suhtest suhtesse elanud alates 15. eluaastast. Endalegi üllatuseks.
«Mulle meeldib inimesi tundma õppida ja kui on kihvt ja tore inimene, siis ma ei näe mingit põhjust ringitõmbamiseks. Poisse on mul olnud, nii mõnigi,» itsitab Marilyn. Oma praegust suhteseisu ei oska neiu enda jaoks tõlgendada:
«Ma ei anna pead, mis järgmisel nädalal toimub, elu muutub nii kiiresti. Aga ma olen väga õnnelik. Elu on hästi.»
Marilyn räägib, et kui ta paar nädalat tagasi sõpradega väljas käis, siis sai üks seltskonnas viibinu telefonikõne. Küsiti, kes kohal on. Vastuseks anti, et see tüüp ja see tüüp ja ka selle tüübi naine. Marilyn mõtles siis, et ahah, mind kui isiksust enam ei ole ja suhtestaatus pandi kah paika. «Hakkasin kõva häälega naerma ja ütlesin, et ära mu nime küll kasuta.»
Tulevikule mõeldes loodab Marilyn, et tema elus on kunagi keegi, kellega ka 60- ja 70aastaselt oleks huvitav juttu ajada.
«Mulle meeldib, kui asjad juhtuvad iseenesest,» ütleb Marilyn. «Ma olen selles eluetapis, et kätt enam ette ei pane. Samas ei näe ma praegu ennast lapsi ja peret planeerimas. Tuleb, mis tuleb ja kui see on täiuslik pere ja armastus, mis tuleb, siis küll ma aru saan!»
