Raske on uskuda, et Susan Boyle’ist sai tänu talendisaatele superstaar alles kolme aasta eest. Sellal, kui 50aastased elu rahulikumalt võtma hakkavad, rändab tema mööda maailma ja teenib suurt raha.

    Otse loomulikult on superstaari ametil omad miinused – näiteks pole sellise elustiili juures kerge leida elupartnerit, kellega rikkust jagada. Susan (50) pole kaotanud lootust: «Igaüks tahab oma ellu kedagi, kes tema eest hoolitseks. Küll ma ta ära tunnen, kui ma ta leian!» Järgnevas intervjuus räägib Susan, mis tunne on soliidses eas üleöö kuulsaks saada.   Sind jahib nii palju inimesi… Miks? Kas ma võlgnen neile midagi?   Need on sinu fännid ja imetlejad. Oh, vabandust. Üks inimene saatis mulle alles hiljuti oma foto ja ma mõtlesin: «Vaeseke, sa oled vist nii üksildane!»   Kas sulle abieluettepanekuid on tehtud? Paar tükki on tehtud posti teel, kuid ma ei võta neid tõsiselt. Kui võtaksin, muutuksin paranoiliseks. Samuti tehti mulle abieluettepanek Jaapanis lennujaamas, kui ma olin just lennukilt maha astunud. {poolik}   Hullumeelsus! Kuidas sul praegu läheb? Fännidega on tore kohtuda. Nad muudkui saadavad mulle tekke ja patju, ma ei pea enam kunagi voodiriideid ostma. Fännid üle terve maailma toetavad mind.   Sa ostsid endale uue maja, kuid kolisid tagasi oma lapsepõlvekoju. Ma lihtsalt ei kasuta seda uut maja. Ma tundsin end seal nii üksildasena. Mulle meeldib elada majas, kus ma üles kasvasin. Siin on mugav, ja naabrid hoolitsevad mu eest. Mul on selle uue majaga plaanid. Keegi teine saab seda nautida ja sellest parimat võtta.   Räägi oma albumist «Someone To Watch Over Me». See räägib sellest, et keegi valvab mu üle, ja see keegi on jumal. Usk on mulle väga tähtis, see on mu elu selgroog. Ma usun ka, et mu kadunud ema hoiab mul silma peal. Ma vaatan neis lauludes tagasi oma viiekümnele eluaastale ja sellele, kuidas mu elu on muutunud. Olen keskealine ja mu elu peaks rahulikumaks muutuma. Olin nooruses üsna metsik. Nüüd olen daam ja peaksin ka vastavalt käituma.   Mis mõttes sa metsik olid? Ma ei hakka sellest lähemalt rääkima, muidu inimesed ehmuvad.   Oled kohtunud paljude kuulsustega. Kas mõni neist on sind ka põlvist nõrgaks võtnud? Donny Osmond. Ma kohtusin temaga, kui ma esimest korda Ameerikasse läksin. Ma ei teadnud, mida talle öelda, olin tummaks löödud. Ta tuli lilledega mu juurde ja ma mõtlesin: «Püha jumal, see on tõesti tema!»   Kuidas sa talendisaatest saadik muutunud oled? Ma olen täiskasvanuks saanud. Püüan jalad maa peal hoida. Mulle loeb vaid see, et saan laulmist jätkata ja luua albumeid, mida inimesed naudivad.   Mis juhtub, kui sa tänaval kõnnid? Kodulinnas Blackburnis tunnevad mind kõik, kuid kui ma lähen Glasgow’sse või Edinburghi, läheb löömaks. Mind tuntakse ära isegi siis, kui ma ennast maskeerinud olen. Olin Iirimaal, suured mustad prillid ees ja must mantel seljas, ja ikka ütles keegi: «Tere, Susan!» Ilmselt on asi mu kõnnakus.   Kuidas sa ootamatu kuulsaks saamisega toime tulid? Kõik siin elus põhjustab pingeid. Mul on hea meeskond. Kui ma varem stressis olin, hoidsin seda endale. Nüüd olen õppinud sellest rääkima, ja pingeid on selle võrra vähem. Kui mulle asjad selgeks tehakse, on kõik korras.   Kuidas õppimisraskused su elu mõjutanud on? Kui ma sündisin, öeldi mu vanematele, et nad ei peaks mulle liiga suuri lootusi panema. Aga see on õpetanud mind mitte alla andma, võitlema mis tahes raskustega.   Sinust on tehtud dokumentaalfilm. Millest see räägib? Te näete minu inimlikumat palet. Ma olen midagi enamat kui mu imago. Ma tahan, et inimesed näeksid, kes ma tegelikult olen. Ma tahan näidata tõelist Susanit.   Oled püstirikas. Mis on suurim luksus, mida sa endale lubad? Ilmselt ikka maja ja uus auto. Ma ei oska juhtida. Olen kahes autokooli tunnis käinud, aga kui ma ema ja isa autoga kord hoovist välja tagurdasin, põrutasin vastu posti ja mu isa läks hulluks. Mul on autojuht, mul pole lube vajagi.   Sa näed suurepärane välja. Oled kaalus alla võtnud ja puha. Ma ei tea, palju ma alla võtnud olen, kuid ma olen tõesti enda eest paremini hoolitsema hakanud. Ma toitun tervislikumalt ja käin rohkem jala. Šopata on palju lõbusam, sest riided sobivad mulle.   Räägi sellest mängukassist, mis su klaveri peal on? See oli jõulukingitus. See nurrub, näub ja sööb – mu majapidajanna saab iga kord südameataki! Mu vana kass Pebbles on Londonis ja tema eest hoolitseb üks kena daam. Ma igatsen tema järele, aga ta elab nüüd suures kassiperes ja saab seal kuninganna olla.   Mis edasi saab? Ma tahaksin hobust. Ja ma tahaksin muusikat edasi teha.