Oma koolikiusamise kogemusest räägivad Nechayeva, Kõiv kui Kärmas: see on faas, mis möödub, ent sel ajal jagatud mure on pool muret!

 (68)
Kerli Kõiv nautis Viru Keskuses TMW muusikat
Kerli Kõiv nautis Viru Keskuses TMW muusikatFoto: Martin Dremljuga

"Pealtnägijas" jagasid kooliaasta alguse puhul oma koolikiusamislugusid ja nõuandeid sellega toimetulekuks tuntud eestlased: Elina Nechayeva, Kerli Kõiv, Mihkel Kärmas ja Sissi Nylia Benita. Mille eest neid kiusati ja mis neid selles olukorras aitas?

Kerli Kõiv tunnistas, et tundis end teismeliseaastad üksikuna: "Mõttekaaslasi polnud võtta ja kui keegi raputab sellele haavale soola ka, siis jah, tundsin end ka suitsiidsena, näiteks lõikusin ennast."

Kui sageli on kiusajaks pigem eakaaslased, siis Kerlil on üks väga valus mälestus ka õpetajatega seoses: "Kõige dramaatilisem kiusamine toimus õpetaja poolt. Olin oma juuksed värvinud roosaks ja siis õpetaja terve klassi ees võttis sahtlipõhjast kuskilt roosat värvi ja pani selle näkku ja tõmbas demonstratiivselt üle näo ja ütles "See sobib sulle." See oli hetk, kui tuli klomp kurki ja läksin nurga taha ilmselt ka nutma. See oli õudne," meenutab Kõiv. "Põgenesin teismelise ajal sügavamõttelisi ja veidi depressiivseid luuletusi, põgenesin palju ka oma unistustesse," räägib ta, millised meetodid aitasid tal sellest eemalduda.

Noortele, keda kiusatakse soovitab ta: "See on lihtsalt faas elus ja elu on alles ees, inimesed su ümber vahetuvad. Ela see üle ja mine edasi."

Sissi Nylia Benita tõdeb, et tema aga oli juba 10-aastasena depressioonis ei tahtnud süüa ega magada: "Ma ei tahtnud midagi teha. Oli tühjus ja hirm kooli minna. Oli enamasti just tüdrukute sahkerdamine ja kiusamine: näiteks istusid kõik teise lauda kui ma tulin või siis mängiti minuga mängu "kui sa vastad õigesti saad meie lauda istuda" ja siis lugesid kiirelt 1-2-3, nii et ei andnud isegi võimalust vastata."

Seotud lood:

Sissi tõdeb, et sellest tekkis ka suur õppeedukuse langus: "Olin viieline ja üks hetk oli näha, kuidas hinded on 5-5-5 ja siis kõver kukkus alla järsult."

Mõttekaaslaste leidmine ei olnud kerge: "Ma alles Meero Muusikas, kus tänaseni laulan, tundsin, et sealsed vokaalansambli tüdrukud olid minu perekond, kes ei teadnud mu koolikiusamisest küll midagi. Alles pärast põhikooli rääkisin oma vanematele. Mäletan, et mu ema hakkas nutma. Sest mina läksin rääkima alles siis, kui mul olid juba psühholoogilised probleemid kujunenud sellest kiusamisest. Mul on abi vaja selleks ajaks ja käisin regulaarselt juba psühholoogi juures, aga tundsin, et vajan veel enam tuge."

Kõigile, keda kiusatakse soovitab Sissi: "Jagatud mure on jagatud mure. Mina vajasin lihtsalt kuulamist, mitte et keegi probleemi isegi lahendaks. Vahel on vaja lihtsalt rääkida, kedagi, kes kuulab ja ehk ütleb vaid "kõik saab korda". Isegi see on vahel väga oluline. Vanemad, olge oma lastele toeks."

Ka Elina Nechayeva oli kiusatud, sest oli silmapaistvalt pikk ja suure jalanumbriga. "Mu jalanumber oli 2. klassis 39 juba." Ma küsisin oma vanematelt, kuidas sellises situatsioonis käituda ja see aitas olla üle kiusust. Tasub panna eesmärgid, tegeleda enda ja oma arenguga ja vaatamata kiusule vaadata, kuidas pigem teistele head teha," soovitab tema.

Pihitooli istus ka saatejuht mihkel Kärmas, kes meenutab: "Mul olid suured juuksed ja mu ema rääkis eesti keelt tugeva aktsendiga. Ma olin ebatavaline, silmatorkav ja selle kallal hakati nokkima. Mu ema oli poolakas." Kiusate jaoks oli see ehk lõbus lõõp - kustuka peitmine ja portfelli aknast alla viskamine, aga sellist verbaalset pidevat tögamist oli ka. See tõi kaasa selle, et sõin magusat ja magasin palju - näiteks terve laupäeva."

Nõu andis saates ka Triin Toomesaar, Kiusamisvaba Kooli eestvedaja:, kes selgitas, et kiusamine võib väljenduda mitmel moel: "See võib olla millegi peitmine lõhkumine, verblaane kommentaar aga ka küberkiusamine."

Tema sõnul on tähtis sellele tähelepanu pöörata, sest kiusamine mõjutab vaimset tervist. "Esialgu ehk vaid stress. Kujuneb ärevushäire, suitsiidsed mõtted, olenevalt kaua see kestab ja kui kaugele see läheb. See mõjutab haiguste teket ja tervet edasist elukäiku, ka seda, mida kiusatav edaspidi elus aktsepteerib suhetes."

Tähtis on õpetada sekkumist ja julgust vahele astuda ebaõiglusele seda nähes. "Ohvrid on öelnud ka, et kui keegi kas või pärast tuleb lohutama, et sulle tehti liiga, kui ka kohe sekkuda ei julge, võib see kiusatavale abiks see olla, sest ta saab aru, et pole päris üksi."

Hoolimist kiusatava suhtes saab näidata lihtsate ja kõigile kättesaadavate vahenditega: teretamine, kallistamine, naeratamine. "Hea tuju kink kiusatavale ei pea olema suur, vahel isegi naeratusest piisab."