Peagi oma esimest pulma-aastapäeva tähistavad Henrik ja Katre Normann teavad, kuidas talitada, et suhe püsiks kindlalt kui Cheopsi püramiid - rääkige, ja püüdke teist rohkem mõista!
Normannide mõtetest ja sellest, mil moel nad neid avaldavad, õhkab sõnulseletamatut soojust ning elutervet suhtumist. Kui üldiselt röövib aeg suhtelt, mis on mõne paari teineteiseleidmise alul äärmiselt fantastiline ja tore, ajapikku siiski sära ja jõu, on Henriku (37) sõnul neil Katrega (21) sootuks vastupidi! Nagu Henrik sõnab, muutub nende abielu aina tugevamaks.
Teil täitub augustis esimene abielu-aastapäev - kuidas tänu teineteisele muutunud olete?
Katre: Ikka paremaks oleme läinud. See on hea, et tänu Henrikule olen hakanud iseennast paremini mõistma.
Henrik: Ja me suhtleme hästi palju. Räägime end tühjaks, kuidas öelda...
K: Läbi selle rääkimise.
H: Jah, me ei käi, rusikas taskus, ringi. Kui oleme mõnes asjas õhtul eri meelt olnud, ja tegelikult oleks aeg minna magama, kell on pool üksteist, ja kõik selles suunas sujubki, siis tuleb mingisugune teema vahele - uudistest või mingist filmist või kolmandast asjast, milles oleme eri meelt. Siis on olukordi, kus oleme lõpetanud vestluse kell viis hommikul. Lihtsalt ei lähe sellepärast magama, et me ei ole saanud konsensust, me ei ole saanud üksteisest aru, istume, lambid põlevad, arutame. Kell pool kolm hakkab Katre pannkooke küpsetama, mina kerin moosipurke lahti, siis istume vahepeal õues terrassil ja siis lähme magama, ma panen tule kustu... Aga ei, mul ikkagi keerleb see asi veel peas. Ma ajan Katre üles, ta küsib, et kas sa, Mummuke, tahad, et ma tulen alla rääkima. Tahan jah! Vot mul ei tule niimoodi und ja ma ei taha magama jääda, kui ei ole lahendust leitud. Ja siis pool viis hommikul ongi nii, et me jõuame lõpuks lahenduseni! Head ööd, ütlen mina. Head ööd, ütleb Katre. Ma armastan sind. Mina armastan sind ka! Ja siis on kolm tundi head und. Ja teinekord on see kolm tundi head und parem kui öö otsa vähkremist.
#end#
Kuidas te teineteist leidsite?
H: Me silmapaarid kohtusid ühel üritusel, mida ma juhtisin. Mina arvan, et õnn, kas või see meie kohtumine, on nagu koperdamine. Tegelikult inimene ei koperda väga tihti, aga teinekord koperdad, ja siis koperdad õnne otsa, sest Katre oli seal samuti ametis. Ma küsisin tema telefoninumbrit ja ta andis selle mulle. Ma ütlesin, et oli väga tore tutvuda, ja veel, et ma saadan sulle ühe sõnumi. No ja siis ma mõtlesin seda sõnumit, kaks kuud mõtlesin. Kohe ikka tõsiselt mõtlesin, mitte et järgmisel hommikul - tsau, mis teed, jube lahe oli eile! Mõtlesin, ja trükkisin siis küsimuse - kus saaks valssi tantsida? Mõtlesin, et kõik lähevad diskole, aga jah, kus saaks hoopis valssi tantsida? Aga elu tahtis nii, et esimese valsi tantsisime oma pulmas - pruutpaari avavalsi! Lõpuks saingi pulmas selle koha, kus valssi tantsida. Läks hoopis niimoodi. See on meie lugu.
K: (Muigab) Pulmas said vastuse.
H: Jah, et no siin saadki valssi tantsida. Aga! Esimene kohtumine ei määra tegelikult mitte midagi. Samas määrab kõik. Ta annab aluse ainult selleks, et kas sa lähed edasi või ei lähe. Meil läks, jätkus, ja ongi kõik korras. Ma olen igati rahul. Kusjuures tore on see, et meil läheb aina paremaks ja tugevamaks. Ma siin aitasin Katrel ka iseenda tundeid rohkem lahti rääkida. Tihti on armumistega nii, et alguses on kõik fantastiliselt tore ja lahe, kuid aeg ei tööta sinu kasuks - peagi hakkavad inimesed teineteisest kaugenema. Meil on just vastupidi. Nii kaua kuni sa suudad suhet täiendada ja suhtesse anda - nii kaua ta kestab. Ja ta kestab paremini, kauem ja õnnelikumalt. Selleks aga, et midagi anda, tuleb kuulata - nii et, inimesed, rääkige omavahel rohkem! Kuulake üksteist rohkem!
K: Mõistke üksteist rohkem.
H: Ja juba sellega oled hästi palju andnud, ja suhe ka kestab.
Asjadest rääkimine kipub paljudele takistuseks osutuma.
H: See on see, et ärme hakka kohe ka teise käitumist ja tema seisukohti hukka mõistma ja näitama, et küll mina olen isiksus, tegelikult aga hoopis lihtsalt egojunn. Me kõik oleme ekslikud. Parem on see, et sa ütled teisele - kuuled sa, ma teen nüüd selle toimingu ära ja siis me räägime asjast. Ja püüame mõista, miks siis kellegi jaoks miski nagu nii oluline on või ei ole. Ma küsin tihti, et mis sa, Katre, arvad, kas ma teeksin õigesti, kui ma teeksin näiteks nii. Kas sa arvad, et sellest oleks kasu? Ja muidugi ei pea igast asjast olema ainult kasu, mõnest asjast peab ka rõõmu olema. Täna on niisama olemine, üksteise kuulamine, teineteisele silma vaatamine ja ümbert kinni olemine täiesti minetatud - aga see on see väärtus, mis läheb nüüd rohkem hinda. Ja mitte sellepärast, et kõigil oleks niivõrd palju raha, et seda osta, vaid vastupidi - kellelgi ei ole raha. (Muigab.) Seetõttu ei jäägi muud üle. Ja tuleb välja, kui hea see on! Kui lihtne ja tore see tegelikult on!
Me oleme seda hinnanud ka juba enne suurt aplombi majanduses. Sest ei pea ju kogu aeg midagi tegema, seletama - võib ju ka lihtsalt olla. Inimene ehitab endale kodu, ostab diivani, paneb televiisori just täpselt sinna, kust on mugav vaadata. Siis ostab endale teed, kohvi, või siis kalkunit, kana või juustu, et nautida nii suupisteid kui kaaslast.
K: Praegu ehk sellist teiste jaoks elamist enam ei ole, mida varem oli palju.
H: Ja ega ma ka eraklikkust ei propageeri. Peab käima ringi, suhtlema, kui on ideid, neid koosolemistel välja pakkuma. Tuleb ka sotsiaalselt aktiivne olla ning kuulata-vaadata sedagi, mida teised teevad - see on ka vajalik.
Kõlab äärmiselt värskendavalt.
H: Täna peaksime me mõistma, kui mõnus ja lahe on tegelikult, kui lihtne on kõik! Sellest ei juhtu ju tegelikult mitte midagi, kui tuleb näiteks auto või plasmateleviisor müüjale tagasi anda. Peamine, et katus oleks pea kohal. Ma ei taha, et oleks raske aeg või et ei ole tööd, leiba, ja me ei arene enam sellise kosmilise kiirusega nagu varem - aga üks väike pluss on ka! Kodused väärtused, sõprus ja üksteise hoidmine - selline asi tõuseb täna taas päevakorda ja muutub olulisemaks, sest nagu mu kallis abikaasagi ütles, et armuke on täna küll kehva olla, sest kellelgi ei ole raha, et sind üleval pidada.
K: Ma arvan, et pereväärtusi hakatakse enam hindama ja jäetakse ka armukesed ära - ollakse rohkem naise ja lastega kodus. Oligi aeg need väärtushinnangud ümber hinnata.
H: Ega me pingutame ka püksirihma, see on selge. Eks praegune aeg on pannud mõtlema, kas seda kõike on vaja, mille eest oleme siiani saanud muretult maksta. Kõigil annab ka töös tunda. Seriaali «Eestlane ja venelane» asjad on juba linti tehtud - ja ma ei ole midagi uut juurde tootnud. Ja ei tea üldse, mis tulevik toob. Kordusi on palju, silmasin, et TV3 hakkab uuesti näitama «Vanasid ja kobedaid», nii et mind eetris on, aga minu lepingute kohaselt ei ole see mu sissetulek.
Millest olete loobunud, mida ära andnud?
H: Katre luges esteetikateemalist raamatut, kus öeldi, et inimene peab oma asjade üle arvet pidama, ja vaatama, mis on üle.
K: Tuttavad tegid oma elamises näiteks suurpuhastust ja ütlesid, et nad on osa asju kokku pakkinud ja ära andmas Punasele Ristile. Kui ilmus uudis, et noor pere jäi kodutuks, siis mõtlesimegi, et äkki on meil ka midagi anda.
H: Tuli välja, et kummutid on servast serva täis asju, mida tõesti ei ole vaja, mida ei ole ei selga ega jalga pannud. Mõnel riidetükil on isegi hinnasildid küljes, mõned veel kile sees. See on hämmastav - issand, kus mul on jopesid, mantleid - aga tegelikult käid ikkagi kahega, mis on lemmikud ja millest ei loobu. Endal kapp igasugust kraami täis! Naised muidugi kannaks need ära, täna see, homme teine, ülehomme kolmas, see kollane nimelt - aga meestel on ikka mingisugused lemmikasjad. Öelge Madis Millingule, et pane täna see kollane ülikond selga, ta ütleb, et minge muhvi, must on must, ja anna see vana must siia, ma lähen sellega!
Lõite elamises platsi puhtaks?
H: Tegime majas kevadkoristust ja tõstsime mittevajaliku hiigelsuurde kasti - mul oli televiisorikarp alles. Mul on näiteks nii palju riideid, mida ma tegelikult ei kanna. Sa võtad ühed püksid kätte. Naine küsib - viskan need ära? Ma ütlen, et ei, ära viska, mine tea, ma tulevikus panen nad ikka jalga... Ta küsib, millal sa viimati panid? Ma ütlen, et ei tea, kas üldse olen neid kandnud. Ja siis sain aru, et me paneme need püksid ilusti kokku, peseme enne ikka puhtaks ka, triigime ära - et nad Punasesse Risti viia. Kellelgi on neid äkki rohkem vaja. Nagu ütles Schopenhauer - nii kaua, kuni sa suudad loobuda, nii kaua sa elad, oled nii-öelda nooruslik ja edasipüüdlik. Kui sa klammerdud asjadesse, on see teistsuguse elu märk. Kes see teine filosoof oli? Sokrates, kes läks turule, vaatas kõike seda hõbedat, kulda ja karda, ja ütles, et nii palju on maailmas ilusaid asju - mida mul ei ole vaja! Tegelikult ongi praegu käes aeg, kus tuleb igasugustest asjadest loobuda, sest (naerab) nii palju on ostetud ilusaid asju, mida, kurat, tegelikult üldse ei ole vaja!
Millest sa veel vabaneksid?
H: No näiteks üks juhtmega asi - õhupuhastaja. Ei tea, mis meeltesegaduses ma sellise asja olen omale hankinud. Hakkasingi mõtlema, et milleks mulle seda vaja, elan ju Sakus metsa servas, männid, kuused, kased ümberringi - teen akna lahti, värske õhk! Milleks mulle sellist agregaati on vaja, mis mingite kilovattide eest kuskil nurgas undab. Selleks, et mul oleks värske õhk! Kuidas ma sain üldse nii rumal olla, et soetasin sellise asja? See on kolm korda töötanud, tuttuus, kes soovib, müün ära - 1 kroon alghinnaks. Ma ei kingi midagi, sest pärast on teisel tunne: kas ma peaksin midagi vastu kinkima? Ma ei tahaks seda kinkida ka sellepärast, et see näitab, kui rumal ma olen. Nii et kui keegi tõesti tunneb puudust, siis tere tulemast - 1 kroon!
Sellised suurpuhastused pakuvad rõõmu, saab iseenda üle ka naerda, et no tõesti, küll ma olen ikka rumal olnud - miks olen ostnud endale näiteks neli ühesugust T-särki? Kusjuures ühtegi neist ei ole ma veel kandnud! Võiks ju nüüd selga panna, aga, ahaa, ei lähegi...
Raamatuid ei ole ma ära visanud, küll olen heliplaate autoaknast välja visanud. Olen lugude algused läbi kuulanud, ja leidnud, et ta ei vääri kohta selles CD-kaustas, sest seal on neid ju loetud arv.
Elamine on siis nüüd suhteliselt lage?
H: Sa mõtled, et kõik täitsa lage või? Ühele sõbrale andsin küll päris palju mööblit ära - voodeid, toole, diivaneid, laudu, kappe, kummuteid. Mul oli üks kummut, mis oli pakendis - mida ma polnud jõudnud kokkugi panna! Kogus ainult tolmu. Sõber sisustas oma ridaelamuboksi selle mööbliga, mis ma olin aastatega kogunud. Ja nüüd - kui palju ruumi, kui palju avarust, kui palju õhku!
Sul ei olnud just ennegi kuigi kitsas.
H: Jah, aga kui sa nüüd tuled, võta sõber ka kaasa! Mahub ära.
K: Naljakas oli see, et laua ja toolid andsime sõbrale ära, ja võtsime kohe uue asemele - nii et see koht tühjaks ei jäänud.
H: Meil oli pulmapeoga seoses selline lubadus, et kogu rahalise toetuse, mis pulmadeks saime, selle eest teeme magamistoas värske remondi, ostame uue voodi ja paneme vaiba maha - ja see lubadus on täidetud. Seetõttu me siis ka teatud asjadest loobusime, et uued sisse tuua. Vaheldust on ka vaja. Teinekord piisab asjade liigutamisest ühest nurgast teise ja juba on pilt palju lõbusam. Nii et kui koduseid tahate üllatada, tulge töölt tund aega varem ära, liigutage asju ühest kohast teise, mööbeldage natuke - (muigab) peaasi, et pärast sellest mingisugune perekondlik laamendamine ei tule.
Kahekesi suures majas - olete mõelnud ka selles osas koomale tõmmata?
K: Kui laps tuleb, siis oleks ju hea!
H: Ma arvan, et optimeerima peab. Tegelikult ei ole see maja ehitatud kasusaamise eesmärgil, põllu peale mingisugune papist karp - et lähme lükkame 650 000 krooniga püsti ja kahe milliga maha. See on ikkagi koduks ehitatud, südamega tehtud ja ega ma sellepärast nüüd kuhugi ei torma. Ma arvan, et kui, siis kõige lihtsam on vahetada väiksema vastu või leida jõukohasem koht. Mulle see mõte ikka meeldib, et vaheldust on vaja ja asjadest ei ole mõtet väga kinni hoida.
Ja tõesti, on küll müügimõtted ka läbi käinud, et võib-olla mingit värskust ellu tuua, vaadata veel ringi. Igal asjal on ostja, see on vahetatav, müüdav. Ei maksa olla jäik ja hambad ristis midagi kinni hoida.
Sihiteadlik töö lapse nimel ikka käib?
H: (Naerab.) Ma ütleks kohe nii, et see ka nüüd mõni töö, see on ju puhas rõõm. Noh, jah. Me oleme lastest rääkinud ja meile nad meeldiksid. Ma ütleksin siin filmiklassikale toetudes, et kus nad pääsevad, küll nad ükskord ikka tulevad.
K: Ega nad tulemata jää!
H: Just! Oli kuidagi niimoodi, jah. Me võtame seda asja niimoodi mõnusalt. Mõni on siin ju nii, et ära nüüd hakka, mul ei ole seal firmas ju kuus kuud täis - ma ei saa ju emapalka... Ma olen sellist asja kuulnud, aga ei tahaks laste puhul neid asju nii küll ajastada. Samas on mul ka ju poeg olemas, ja Katre saab temaga väga hästi läbi. Poiss mängib jalkat, käib ujumas, me saame päris tihti kokku, ta on tihti meie juures, meil on ühiseid tegemisi - nii et selles mõttes meie elust laps kadunud ei ole. Katre õel on kaks väga toredat last, kellega koos veedame tihti aega. Nii et lapsi, kelle eest hoolitseda ja keda hoida, kellele tarkust ja kellega rõõmu jagada, neid on. Muidugi võiks lapsi üleüldse rohkem olla, sest mis on suurim saavutus siin elus - aktsiaportfell või laps? Ma arvan, et laps, lapsed. Palju lapsi. See on nagu saavutus. Aga muidugi peab enne mõtlema ka, kas sa suudad hoolitseda ja kasvatada - teha on küll mõnus, aga et pidada ei oleks valus.
