«Mulle tundub, et Mihkli näol sain ma endale uue ema,» naerab TIINA TAMMETALU. «Uue takistuse, kelle vastu võidelda.»
«Miks sa ei võiks normaalseid pilte maalida?» küsib kunstnik Tiinat (43) kirjanikust kaasa Mihkel Mutt (51). «Miks sa enam ilusaid pilte ei tee nagu vanasti?» nurisevad ema, vend ja õde.
Tudengiaegsete portreemaalide näitus Haus Galeriis üllatas aga lähimaid sõprugi, kes on harjunud, et Tammetalu mässab jäärapäiselt ikka Eesti metsade ja muldadega «kunsti teha».
Kunstniku «äratajaks» sai aga telefonikõne Pariisist: «Kolime mehega Berliini. Tahan osta oma kogusse veel su tudengiaja töid!» Ja nüüd, kui koledad installatsioonid on saanud Eesti kunsti peavooluks, mõtles Tiina, et miks ka mitte, ja otsis näitusele välja 80ndate alguse portreemaalid.
Paradiisiaiast asendusperekonda
20 aasta ei näidanud kunstnik neid pilte kui liiga ilusaid ja liiga isiklikke. «Need olid pigem endale valmistatud ikoonid. Kui oleks osanud, oleksin need võib-olla puust nikerdanud,» mainib Tiina. Piltidel on tema lähedased inimesed ajast, kui Tiina Tartust Tallinna kunsti õppima tuli. «Mu kaotatud perekond või Eeden. Tartu Kunstikooli soojast rüpest tulnuna oli kõle ja külm ERKIs üksi olla. Aga teadsin, et teisiti ma ei saa.»
Mõnele pildile sulandub ka «asendusperekonda», kelle Tiina Tallinnast leidis. Ühel on tema noorem õde - taamal kodumaastik, Tartu lumine lennuväli. Naise nägu on aga juba mingi Tallinna tegelase oma. «Aastatelt minust noorem, aga juba iseseisev. See avaldas mulle, Tartu vaimu vati seest tulnule, muljet. Meil käis modelliks palju tantsijaid ja teisi Viru hotelli inimesi. Nende taust oli äärmiselt segane, tolle aja kohta väga julged – feministlikud tüübid,» räägib Tiina.
Uued sõbrad ehk asendusperekond leitud ja kindlustunne saavutatud, kadusid maalidelt inimesed: «Tähtsam oli oma stiili leiutada!»
20 aastat hiljem uurib Tiina neid vanu pilte aga kui kordusunenägu. «Mu elu on jõudnud spiraalil väikse nihkega samasse kohta. Kui eraelu on suhteliselt õnnelik, oled seotud nii vähestega, ehk ainult ühe mehe ja koeraga…» nendib ta.
Pilk ajakirjaniku varvastele katkestab kunstniku mõtte. «Oo, kui stiilsed kingad!» kiljatab Tiina. Ja naerab, et soovitas samasuguseid tungivalt suveks ka Mihklile, aga too ei võtnud vedu.
Käib jälle koolis
Maalikunstniku diplomiga Tiina läks eelmisel sügisel «eraklikkust ravima» – õppima magistrantuuris video-, foto-, performancei- ja muid tänapäeva kunste. Ise õpetab ta Kunstiakadeemias figuurimaalimist. «Olen see kuri mutt, kes üliõpilastelt maniakaalselt anatoomia valdamist nõuab,» räägib ta. «Akadeemiline haridus on kõva investeering: annab enesekindluse, mis kulub ära isegi tulevasele video- ja performanceikunstnikule.»
Tiina ei näe vahet oma maalidel ja oma elutarbelistest paberitest koostatud installatsioonidel. «Mõned mehe poolt köögilauale jäetud kirjakesed peegeldavad minu elu samamoodi kui nood maalid, ja on samamoodi isiklikud ja tähtsad.»
Pole vahet, kas pildid või isiklikud esemed – mõlemad peegeldavad elu.
Kunstimuuseumi näitusel pani välja Tiina peeglilaua-kodualtari, kus kõrvuti talle ja emale olulised asjad – võrdlemaks kaht naiseks-olemist. Emalt oli Kaukaasiast suveniiriks toodud kitš-lambike ja tollaste Eesti menulauljate pildid («Mingid vuntsidega iludused, kelle nimesid ma ei mäleta»), Tiinalt endalt ansambel Boney M ja turult ostetud pühapilt… «Üks ema tühi Christian Diori huulepulk jättis meile õega lapsepõlves kustumatu mulje,» naerab Tiina tagantjärele. Ja tunnistab, et mässas ema vastu kaua: «Ta on mul sama kangekaelne jurakas kui mina!»
Trendikunstnik?
Tiina on rahul: «Haus Galerii on eesti kõige mainekam oksjonimaja, mis vahendab head kunsti.» Uurime seal Tammetalu näituse hinnakirju. 34 000 krooni tükk! «Näe, mu isiklik elu polegi päris väärtusetu olnud,» itsitab Tiina ja noogutab: «Noh, normaalsed tänapäeva hinnad!»
Leebe Agnese-naeratus kaob aga Tiina näolt kohe, kui nimetan teda üheks meie moekunstnikuks.
«Mis kuradi trend?» nõuab Tiina, suu kriipsus. «Ega Eesti kunstnik pole mingi provintsirätsep, et peab mingite trendide sabas jõlkuma! Trendikas on see, mis massidesse jõudnud!»
Tema tahaks olla pigem indie. «Vähesele, aga uuetundlikule publikule. Parem olgu mul paar tõelisest head fänni.» Nagu kadunud punkar Mätas, kellega nad ei kohtunudki, kes aga jättis talle näitustele julgustavaid teateid: «Tubli, Tiina! Pane edasi! Mätas!»
Pisut taltunult arutleb Tiina, et muu maailma kunstielus pole säärast noortekultust kui Eestis. «Nagu teadlane või filosoof, nii ei pea ka kunstnik olema verinoor. Eesti kunst on aga muutunud… lastepornograafiaks. Värsked näod ja uued nimed visatakse kui hooajakaubad ühekordseks kasutamiseks letile. Meil on mõned kunstikeisrid, kes ütlevad, mis on trend ja mida peab tegema. Meie ajal noor kunstnik, kuni ta õppis, näitustele üldse ei pääsenudki.»
Millest kunstnik räägib?
Kroonika malbe pildistamisidee valab õli tulle. «Kuule, mind absoluutselt ei huvita!» Tiina ei taha poseerida mingil klantspildil stiilis «kena neiu vaatab pilvepiirile», kui ei saa rääkida asjast, sellest, mis kunstnikuna elust mõtleb. (Trotslik paus.) «Kas või öisest alkoholimüügikeelust.» Tiina ise ei ise joo peaaegu üldse, aga see vabaduse piiramine on tema meelest lihtsalt solvav. «Kas see on nüüd parem, et ostetakse salaviina ja süstitakse?! Hirvepark on koeraomanikele keelatud ja muutumas narkomaanide paradiisiks!» Tiina on vihane. «Omanike kõrval jalutavad suukorvistatud ja rihmastatud koerad ohustavad linnaametnike meelest lapsi, aga narkomaanid mitte?!»
Said Mihkliga koera
Meenutan jutu sees kunagist vaatepilti ühest Tallinna suvekohvikust: Tiina õrn käsivars vaat et küünarnukini taltsutamatu dobermannivolaski kurgus. (Mäletan, kuidas Mihkel Mutt siis selgitas, et koer saab aru, et tema on juht, Tiina aga karjaliige, kellega võimuvõitlust pidada. «Mis sa jama see veel on?» imestab Tiina. «Karjaliikmed?! Me oleme Bonsoga mängukaaslased.» - M.K.)
«Oh, Bonso polnud siis veel inimeseks saanud,» naerab ta taas leebemalt. «Esimese aasta jõulude ajal võitlesin koerale välja õiguse elada kogu korteris, mida Bong kohe agaralt laiendas, hõivates telekavaatamisdiivani. Aga pärast seda on ta täitsa ok.»
Tiina meelest on Mihkel üldse koeraga liiga karm. «Kahtlustab teda kõikvõimalikes kuritegudes. Viimati arvas, et koer istub salaja ühest tugitoolist teise,» itsitab Tiina. «Istubki. No miks ta ei võiks istuda, koera elu on ju nii lühike!»
Tee mind õnnelikuks?!
«Õnn on tunda, et otsustad ise. Juhid oma elu ise. Oled kümneaastane ja sõidad maalt linna Tartusse lastekunstikooli eksamitele, omal käel, väikevend julgestuseks kaasas…» Ühtäkki unustab Tiina end arutlema. «Tore, kui elu annab sulle kõrvale armsaid inimesi, see on boonus, aga ei saa neilt nõuda ja välja pressida: tee mind õnnelikuks! See on sinust endast olenematu suur õnn, et sul on vend ja õde. Või et sulle satub elukaaslaseks mees, kellega oled nii rahul, et kas või kaotad oma sõbrannad, sest nemad peavad seda ebanormaalseks…»
Tiina peenike kulm blondi tuka all tõmbub taas kortsu: «Ma ei viitsi istuda kohvikutes koos naistega, kes on veel nelja-viiekümneselt nagu peata kanad ja elavad kellegi teise silmade ja kõrvadega! 40-50aastased neiud on KuKu klubis kui kleebitud pinkide külge. Aastakümned lähevad, samad näod, ainult alkoholimargid vahetuvad. Ju on nemad siis leidnud seal oma perekonna…. Mina muidugi olen ka üks väga kalgi südamega inimene, egoist, kes ei jookse pohmellis sõbrannale limonaadi viima.»
Hüppa kirstu, tead!
Tiina tunneb end praegu paremini kui kahekümneselt! «30. eluaastani ei kuulnud muud kui «Sa oled liiga noor!». Kogu meie põlvkond oli kogu aeg kõige jaoks liiga noor. Mõni lihtsalt saab varem valmis, meie põlvkond vist ei saanud. Ja jube on, kui mõned meie põlvkonnast muutavad nüüd vanaks läinud poisikesteks, enne olid rõõmsad, nüüd lähevad virilaks.»
Tiina meelest võtab Sauteri «Indigo» kokku need meelolud, mis tema põlvkonnal 20 aastat tagasi olid. «Kenderi «Iseseisvuspäevas» on kirjas inimene, kes liigub ja elab – 90. aastate parim teos!»
Kui Tiina kuuleb mõnd eakaaslast ohkivat «Ah, mis nüüd mina, vana inimene,» siis ütleb ta: «Oled jah vana, hüppa kirstu, tead!. Mina igatahes olen küll paras. Nüüd on mul õigus lubatud õnnevilju kätte saada. Naudin seda täiega!»
HAPPY-näitused
Oma mõttekaaslastest õpilaste ja sõpradega veab Tiina HAPPY-näitustesarjas õnnelikuks olemise võimalusi. Mitte ainult piltides, vaid ka eluhoiakus. «Mis teeb õnnelikuks? Liikumine, õppimine, arenemine.»
Nii õnnelik kui praegu Jaan Toomiku juures õppides, polevat ta tükk aega olnud. «Arusaamine, et kõigi inimestega sa ei saagi sobida. Ei pea, pea ees, suruma ennast seltskonda, kuhu sa ei sobi.»
Tiinale meeldivad inimesed, kes teavad, mida tahavad, ja ka liiguvad sinnapoole. «Taoismi järgi tuleb liikuda, aga Lääne inimesel on raske, kui eesmärki ei püstita. Mina näiteks ei kujuta ette, et ma läheks niisama, ilma koerata, jooksma. Või veel hullem, kodus toas jalgrattast tallata…. Midagi nürimat annab välja mõelda. Meil muuseas on see atribuut kodus olemas.» Teiste pereliikmete jaoks? «Ei tea, võib-olla keegi salamahti treenib sellega,» muheleb Tiina. «Aga trenažööri peale on hea asju riputada.»
Pööre tõsidusse: «Tohutu õnn oli kujundada Dostojevski «Vendi Karamazoveid», või Nabokovit, või Salingeri, ja kui see kujundus veel Salingerile saadetakse ja tema ütleb, et nõus, ainult et minu nimi peab olema väiksem kui pealkiri, ja mitte selle ees, vaid taga.» Ühtäkki naeratab Tiina kavalalt: «Nii et kui teiste kaudu õnnelik olla, siis need peavad olema tõesti suured ikoonid või iidolid, mina vähematega küll ei lepiks! Need teised inimesed, kes võivad sind õnnelikuks teha, on olemas oma loominguga. Aga ära mine seda nõudma oma mehe või lapse käest!»
3000 pintslilööki
Õppejõud Arvo Kukumägi ütles neile avaloengus, et tema hindab maale, milles on vähemalt 3000 pintslilööki. Tiina usub, et need pintslilöögid võib panna ka video- või mistahes muusse tänapäeva kunsti, kui nendega ise, gaas põhjas, algusest lõpuni lähed. «Mina tahan küll iga teost teha täieliku pühendumisega, et saaks lõpuks öelda nagu Vanas Testamendis: ja siis ta vaatas oma tööd ja see sai hea!»
Õpetaja Tammetalu saab kõva kaifi ka oma tööst maaliklassis. «Kui näen, kuidas mõni pärast raskusi mäe tagant välja tuleb!»
Siiski, sekka sattus ka üks õpilane, kes tunnistas, et teda huvitab ainult diplom. «Kooliskäimine oli talle justkui legaalne võimalus mehe juurest kodust välja pääseda, et natuke ka mööda baare aeleda. Kui too 40aastane plika kogu kursuse meelsust mõjutama hakkas, viskas küll ilgelt ära. Aga eks see oli minu probleem: ei saanud sel tunnil maaliklassist kaifi kätte!»
Tiina leiab, et kõike peab tegema kirega. Kui ta end ööpäevadeks videoklassi Jaakko Hallasest filmi tegema «unustas», oli Mihkel tõeliselt pahane. «Mul endal tekkis ka Bonso ees suur süütunne, tema öised väljaskäigud nihkusid järjest hilisemaks.» Tiina nimelt käib koeraga väljas õhtuti, Mihkel hommikuti.
«Tammetalu maad ja varad»
Tiina lappab mapist välja pildid oma «Eesti maastike» näitustest.
«See on sissesõidutee meie Haapsalu õuele. Et võimalikult sarnane saaks, maalisin sealsamas tee peal. Mihkel aitas kaasa, sõitis autoga lõuendist üle. Ja intelligentide koer teab, et ei tohi astuda murule ega asjadele, mis on maha pandud. Lõuendist käis ta kaua ringiga mööda. Kui see aga oli muutnud usutavalt tee osaks, kihutas ta sellest kippadi-koppadi üle ja jättis maalile oma käpajäljed.»
Esimese hooga Tiina ehmatas, siis sai aru, et sellega oli ekspert oma hinnangu andnud, punkt pandud, maal valmis!
Tartus kuulub Tiinale neljandik ühest hurtsikust, selle juurde ka neljandik solgiaugust, kahendik välikemmergust ja väike tükk tänavapinda. «Talvereperioodil saan Tartu linnavalituse komissarilt Ljubov Kukelt trahviähvardusi: «Teile kuuluval tänavalõigul on libedus tõrjumata».» Tiina maalis selle mõõtkavas üks-ühele lõuendile: «Tänavaala. Libedus tõrjutud, Raatuse 93». Ka on Tiina maalile pannud tüki erastatud aiamaast, kartulipõllust…
