Meelelahutusärimees AIVAR LEPING on oma karjääri jooksul seljatanud nii räkiti, kelle käsilastel jalad läbi lasi, kui ka pankroti, kuid rahajumal pole teda jätnud.
Justkui edu ja triumfi märgiks lubab Tallinna ööklubide Panoraam ja Parlament omanik Aivar Leping (41) septembrikuu kahel esimesel nädalavahetusel ka kaht vägevat sünnipäevapidu. Sel laupäeval tähistab Panoraam pauguga oma kuuendat, järgmisel oma 1. sünnipäeva Parlament.
Lepingu enda elulugu on aga kui stoori sellest, kuidas ajalehepoisist sai miljonär. Omal ajal ülikooli teisel kursusel maaparandaja erialale käega löönud Leping otsustas Tartu Püssirohukeldris kelneriameti kasuks, tõusis hiljem tuntud Tartu ärimeeste Urmas Pasti ja Juhan Kolgi äripartneriks, täna aga vastutab ise kaheksakümne töötaja eest.
«Kelneriametiga ühtekokku olen selles äris olnud nüüd juba rohkem kui 25 aastat,» nendib Leping, kes oli omal ajal ka selliste ööelu lipulaevade nagu klubide Atlantis ja Mirage käivitajaid.
Kodu kui klubi
Leping vajub oma Tallinna eramu mugavasse nahksohvasse ning libistab rahuloleva pilgu üle halli. Kui veidi keevalist setu verd Aivar seitsme aasta eest Tartust Tallinna kolis ning sealse eramu lahutuse järel oma eksabikaasale ja kahele pojale jättis, elas ta poolteist aastat üürikorteris. Ostnud seejärel rohkem kui paarisajaruutmeetrise maja, on iga selle nurk puhas Aivari disain, nagu ka interjöör tema mõlemas ööklubis.
Elutoas püüab pilku peaaegu tervet seina enda alla haarav maakaart, kuhu Aivar on riputanud erinevalt reisidelt ühes toodud suveniirlusikad — lusikas just selle riigi kohal, kust meene ostetud sai. Esimese korruse toas on oma koha leidnud muu hulgas kolm mänguaparaati (Aivar oli muuseas ka see mees, kes 90ndate alguses üldse esimese mänguautomaadi Eestisse tõi — toim), mida mees hoiab juhuks, kui tema pojad — üks 13, teine 17 aastat vana — otsustavad Tartust Tallinna kolida. Kolmandas, köögiga ühendatud ruumis aga teostas Leping oma poisipõlveunistuse — ruumi üht nurka troonib esinduslik, väiksemat sorti istumiskoha mõõtu baarinurk, mis sisaldab alkoholivalikut seinast seina. Kuigi Aivar pole enda sõnul just tihe võõrustaja, sest vanad sõbrad on jäänud ennekõike Tartusse ega satu just tihti pealinna, baarinurk on ja jääb. «Kuigi,» tõstab Aivar tähendusrikkalt näpu, «sõbrad on mulle küll öelnud, et ma olen töö ka koju kaasa võtnud.»
Kallim kolis sisse
Nagu klubides ikka, on ka Aivari kodus naisi liikunud, kuid tõsisemaks suhteks peab ta juba kolm aastat vastu pidanud läbikäimist Valgast pärit Kadriga, 19aastase naisterahvaga, kes alustab sel sügisel õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis. Kuigi Aivaril, kes veedab strateegilised nädalavahetused ikka oma ööklubides, oleks tutvumisvõimalust ja valikut justkui küllaga, arvab Aivar, et ega hunt kodu ümbert murra.
«Meie tutvusime raadiokuulutuse kaudu. Otsisin kaaslast, kellega eksootilisele reisile minna,» selgitab Aivar. «Kadriga jäime pikemalt rääkima, ja nii kaugel see lugu praegu on, et paari nädala eest kolis ta minu juurde. Klubist ma tutvusi ei otsi, üheöösuhted pole mind kunagi eriti huvitanud, viimased kümme aastat aga enam üldse mitte.»
Kadri jääb küll sedavõrd tagasihoidlikuks, et pildi peale ta ei tule. Brünett piiga jõuab koju alles enne intervjuu lõppu.
Mis neid seob? «Meil on ühine kirg reisimise vastu,» kinnitab Aivar. Paar on kahel korral käinud Tais, samuti Ameerikas, Las Vegases. Suure Lombi taga ostis Aivar Kadrile kevadel ka tuttuue maasturi Mercury Mariner`i. «Ameerikas on autod märksa odavamad, kui siin või Euroopas. See Mercury maksis 25 000 dollarit (320 000 krooni — toim),» toob Aivar näite. Ise keerab ta Hummeri rooli. Kui mõlemad oma suured sõiduriistad aeda ära pargivad, on sissesõidutee mõistagi autosid täis.
Aivar arvab nende suhte vastupidavuseks selle, et mõlemad annavad teineteisele õhku ja aega oma asjadega tegeleda. Kuigi Kadri käib Aivariga ööklubides õhtuti ikka kaasas.
Korra juba abielu proovinud Aivar ei pelgaks seda sammu veel kord astuda. Esimene läks Lepingu sõnul just selle nahka, et enamus aega kulus äri käimalükkamisele. Tavalised tööpäevad olid Aivari sõnul 90ndatel lausa 16 tundi pikad. Kui õnnestus 14 tunniga hakkama saada, oli see justkui puhkepäev. «Kui Atlantist käivitasime, elasin praktiliselt seal kohapeal,» mäletab Aivar. «Kõik hügieenivahendid olid kaasas, öösel lasin samas sõba silmale. Vahepeal ärkasin, et vaadata, kas töömehed on ikka oma töid lõpetamas.»
Äri tuli perestroikaga
Lepingu tõi 80ndate lõpus ärisse praegu Moskvas tegutsev Tõnu Lepik. «Sattusime ühe peo ajal kokku,» meenutab Aivar, kes sel ajal töötas restoranis «Jõgeva» administraatorina. «Ta ikka käis veel kordi mind seal Jõgevas meelitamas, kuni see esimene äri saigi käima lükatud.»
Leping pani Lepiku väikse videokino kõrvale püsti poe, kus valitses sortiment Poola nätsudest kuni välismaise audio- ja videotehnikani välja. Ettevõtmine oli kasumlik, aastatel 88-89 ja sealt edasigi inimesed ju lausa janunesid lääne kauba järele, mis perestroika käigus lettidele ilmus. Leping sai endale lubada selle aja kohta lausa luksuslikku ja hinnatud autot Lada 09.
Peagi tutvus Leping Urmas Pasti ja Juhan Kolgiga — temast sai nende esimene palgatöötaja. Kuigi arvutiajastu oli alles lapsekingades, just progressiivse arvutimüügiga sel ajal äri tehtigi. «Me vahendasime arvuteid Poolast Venemaale,» paljastab Leping. «Eestis installisime mõned programmid sisse ja müüsime kolmandiku võrra kallimalt edasi.»
Arvutiäri jätkus, kuid peagi lisandusid sellele ka mänguaparaadid, mida hakati Saksamaalt ise tooma. Eestlaste mängulembus avastati siis, kui üks poolakas oli arvutite kõrval Eestisse saatnud ka ühe mänguautomaadi. Kuna see Lepingu sõnul mõnda aega niisama seisis, otsustati Pasti ja Kolgiga see Tartu maaliinide bussijaama prooviks üles panna. Edasi toodi neid juba partiide kaupa. Kui üks partii mänguautomaate kliendi althüppamise tõttu lattu seisma jäi, tuli kolmik mõttele need Eestis kasutusele võtta. Nõnda sündis Alexela Entertainmenti all esimene kasiino, praeguse Monte Carlo eelkäija. Peagi laienes see ka Pärnu Rüütli tänava kuulsatesse ruumidesse, kus seni tegutseb esimesel korrusel kasiino ja teisel ööklubi Mirage.
Tulistas enesekaitseks
Üks asi viis teiseni ning aastal 1994 sündis Lepingu osavõtul Mirage. Ööklubi lahtioleku teine õhtu on Aivaril tänaseni selgelt meeles. Ta mäletab, et viibis sel õhtul koos kolme turvamehega ka kohal, kui neile vajus klubi ees ligi paarikümneliikmeline räkitijõuk. Ja kanged kaimud tegid vaid mõne laksuva lausega oma eesmärgi selgeks — hakkate maksma!
««Katusepakkujatega» me olime arvestanud,» räägib Aivar. «Aga olin aasta eest astunud ideelistel põhjusel Kaitseliitu, kuhu kuulun tänaseni. Selle intsidendi, mis toona maha vaikiti, ajaks oli mul relvaluba ja oma 5, 6 kaliibrine Taurus olemas.»
Aivar seab sammud magamistuppa ning naaseb sealt nimetatud Taurusega — seesama tukk on tal siiani alles. Ka näitamise hetkel on see kõrini laetud, kõik üheksa padrunisalve vasekarva kuule täis.
«Aga selle õhtu juurde tagasi tulles,» meenutab Leping. «Kuna me muidugi keeldusime nende nõudmistest, siis ühel hetkel oli neli nende meest mul peal ja nuga kõril. Aga käsi oli mul sedavõrd vaba, et sain kaenla alt Tauruse kätte ja — lasin kahel mehel jala läbi.»
Paukude raksudes oli asi lahendatud. Mõistagi kutsus Aivar politsei, kes ka välja ilmus. Kuna räkitijõuk taandus Mirage`ist üle tee ja Aivar oma kaaskonnaga jäi klubi ette ootama, tunnistasid korrakaitsjad alguses kahte seltskonda eemalt… ning lähenesid Aivari hämmastuseks siis pätijõugule — küsimusega, mis siin juhtus?
«Kusjuures, need, kellel jalad sai läbi lastud, kaebasid mu hiljem kohtusse ja nõudsid selle aja kohta valurahaks üle mõistuse summat — 100 000 krooni. Meie pakkusime neile vastu priipääsmeid, ei enamat.»
Aivar lisab, et kohtuni loomulikult asi ei jõudnudki, sest tunnistajaid oli palju — ning lastud sai enesekaitseks.
Klubi nimel maja panti
Aivar on üle elanud erinevaid aegu. Kui algselt kuulus Panoraam temaga ühtekokku neljale mehele, kelle sekka kuulus ka praegune Meie Mees Aivar Riisalu ja Toonart Rääsk, siis nüüd seisab ööklubi enamusosaluses Lepingu nimel. Kolmandik kuulub tegevdirektor Margus Lillele, mille ta sai optsiooni korras preemiaks tehtud töö eest.
«Partnerid soovisid ühel hetkel lihtsalt oma osa maha müüa, ja mul tuli need välja osta,» nendib Aivar. Nõnda pantis Aivar pangale oma maja ning andis liisingfirmale ära auto. Elas algselt talle kuulunud majas edasi ning maksis talle kuulunud sõiduki eest lihtsalt liisingumakset. Aga koorem tasus Aivari sõnul võtta.
«Üks tõsisem tagasilöök on olnud Metropoli kohvikuga,» tunnistab Leping. «Kui see maha põles, keeldus kindlustus kahju hüvitamast viis kuud, aga pinna rent tiksus minu jaoks edasi.» Lõpuks nõustus maksma 65% protsenti summast, ja hiljem kohtuväliselt ka viimased 35, kuid selleks ajaks oli firma juba pankrotti läinud.
«Aga ma sain jalad uuesti alla,» sõnab Leping. Ta leiab, et iga ärimees peaks oma karjääri jooksul üle elama pankroti.
Tema on ööklubiäris juhindunud põhimõttest, et oluline on asukoht, asukoht ja veel kord asukoht. Nõnda pole Leping võtnud eesmärgiks ka ühtegi pinda rentijailt ära osta, sest iial ei või teada, kuidas käitub publik lõbustuskohta valides aastate pärast. «Teine asi, miks ma olen pinnale jäänud, on see, et ma olen oma äripartnerite vastu aus,» arvab Leping.
