Inga meenutab, kuidas ta mõtles detailselt läbi, kuidas inimene sureb ja mida ta siis teeb ja tundis üha rohkem, kuidas see teda kõigiti kurnab. Õnneks taipas Inga ilma kuskilt abi otsimata endale neil hetkedel öelda: “Stopp” ning joonistas silmade ette punase risti ja surus mõtted headele radadele. Sel moel talitades saigi Inga viimaks väsitavast harjumusest lahti.