Erinevalt oma kolmest lapselapsest ei ole Aarne Üksküla ise oma vanisasid näinud. "Vanaisa suri enne minu sündimist. Ema ja isa surid, kui olin seitsmene," räägib mees.
Üksküla elus on isa rolli mänginud isa vend, kelle järgi noor Aarne oma mehelikud eeskujud sai. "Kui isa ja ema surid, tuli ta poissmehena Venemaalt oma vennanaisele appi ja minu kaht nooremat õde hoidma. Ta oli kaitseliitlane ja käis pika maa jala maha, kuni jõudis Tallinnasse meie juurde. Tema jäigi meid kasvatama. Vanaema oli ka veel, aga tema suri 1952. aastal," avalikustab Aarne ajakirjale Naised.
