Maailm on suur, aga lõpuks mängib elu ise meile parimad paigad kätte. Inesel (28) oli see mitu aastat Martin ja New York. Nüüd aga Francisco ja - Lissabon.
Sinu lapsepõlveunistuste linn, riik...?
Päris pisikesena - Tallinn. See Väike-Maarjast pealinna tulemine - nii harva, kui seda siis juhtus, paar korda aastas -, see oli ikka tõeline sündmus.
Hiiul elasid meil sugulased. Hiiu poes käimine oli põnev. Ikkagi pealinna pood, suurem ning rohkem kaupa ja inimesi. Ja kui veel lõbustusparki ja loomaaeda sai... Seal seisime pärdikute puuri ees ikka pikemalt, nemad ju teevad lastele rohkem show'd.
Aga kaugematest paikadest...?
Ei mäleta, et lausa unistanud oleks... Küll aga et isa käis Ida-Saksamaal, muusikalise kollektiiviga tollal Väike-Maarjast niimoodi mindi. Ja tõi sealt meile palju toredaid asju. Tossud, peened lillekestega põlvikud, mida ma kandsin mitu-mitu head aastat. Ja hästi palju kommi...
Ja ma ise pääsesin juba üheksa-aastaselt Soome, isegi Lätis polnud enne vist käinud. Musikaalsed lapsed said meie Väike-Maarja koolist Helsingisse laagrisse. Kümme päeva elasime sealses koolimajas, kus hoolitseti meie eest. Sõime banaane, nii et süda paha. Ja mehu maitses imehästi.
Mille kaasaostmiseks vähest taskuraha hoidsid?
Valisin viltpliiatseid. Suures poes tükk aega siiberdasin sektsioonis, kus müüdi vildikaid. Lõpuks valisin välja suure karbi - kahekümneneljase või koguni kolmekümnekuuese. Olin lapsena suur joonistaja. Lõpuks ometi sain omale õiged vildikad! Mis kõige õudsem, need saavad ju nii ruttu tühjaks. Mingi kolme kuuga...
#end#
Kuhu rohkem tõmbab: põhja- või lõunamaadesse?
Pikemale puhkusele ma väga palavasse ei läheks. Parem olgu paras 20 kraadi, et oleks mõnus olla.
Olen muutliku meelega ja otsin vaheldust. Meeldivad kohad, kus on tunda traditsioone.
Meeldivad ka saarekesed, kus pole ehk paista teab mis kultuuri, aga kus on hullult hea kliima ja imeilus loodus.
Lemmik saarekeste hulgast?
Jamaica on eredalt meeles. Käisime seal kolm aastat tagasi. Olin kuulnud, et kreisi koht: reggae ja no-problem-ellusuhtumine. Nii ongi. Pooled elanikud on põhimõtteliselt rastaman'id, kel savupiip ees ning ainus mure on korjata vahel apelsine, et oma väike kopikas teenida. Aga näiteks üks pidas ka restorani. Noh, nii-öelda restorani, söögipaika. Astus meie juurde, täiesti uimas. Meie küsisime: «Mis kala teil on?» - «Meil on värsket kala.» - «Mis sorti?» - «Värske!» Ja siis ta seda meile seal küpsetas ja laulis, ise täiesti auru all.
Paik, kuhu alati tagasi läheks?
Nii palju põnevaid kohti on veel käimata. Nii et teist korda ma esialgu tagasi ei kipu. Meeldivad Euroopa linnad, eriti London. Ja Vahemeremaad: soe, inimesed on vabad, toit maitsev... Alati lähen hea meelega Itaaliasse või Hispaaniasse, no ja praegu olen ju Portugalis päris palju. Nagu ma Ameerika Ühendriikides olen käinud mitu korda, nüüd Portugalis...
Inglismaal palju. Ja Rootsis-Soomes töö tõttu.
Mis teistest rahvustest on sul kaugeid lähedasi sõpru?
Just eelmisel nädalal käis sõbranna Islandilt oma elukaaslasega mul külas. Tunnen teda New Yorgist, ta õpib seal ülikoolis. Islandile külla pole veel jõudnud. Aga ???? järgi tunnen, et oleme islandlastega tõesti sarnased - konservatiivsed, vaoshoitud ja viisakad.
Teine, kes mulle New Yorgist jäi, on üks ukrainlanna. Asjalik ja kihvt tüdruk, alustas modelliagentuuris. Kui mina temaga tuttavaks sain, töötas ta juba kunstiäris.
Nii et New Yorgist korjad tõesti kokku tõelise rahvusvahelise buketi sõpru rahvustest, kellega sa muidu ilmaski võib-olla ei kohtuks.
Sakslased, taanlased, rootslased, venelased... Millise valitsejarahva mõju eestlastes enim tunda annab?
Sakslaste. Muusika, mis meil massidele meeldib, on hästi «saksa». Toit samuti. Isegi riietumisstiil.
Milliste teiste rahvuste verd ise tead-tunned endas olevat?
Mingisugune mix pidi meilgi suguvõsas olema. Mul isa hakkas seda nüüd täpsemalt uurima... Sakslastega ma ise seda veresidet nagu väga ei tunneta. Kuigi sealtki tuleb New Yorki väga lahedaid inimesi. Saksa kujutav kunst on ju tänapäevalgi väga vinge... Aga keskmine sakslane tundub natuke maitsetu, onju. Ikka õlleklaas käes, jaurab pubis. Mina eelistaksin seda, et kui juba väljas süüa, siis kusagil viisakamalt õhtustada ja veini juua.
Aga soomlased - on nad meie lähimad sugulased?
Keele mõttes küll. Aga kui näkku vaadata... Näokuju ja -jooned on meil ju rohkem lõunapoole Euroopasse. Soomlased on nii põhjamaalased, kui üldse olla saab: hästi heledad ja väikeste ninadega.
Kellega eestlaste huumorimeel kõige paremini...?
Klikib. (Paus.) Tegelikult ühtegi soomlast ma lähemalt ei tunne. Rootslastega on rohkem kokkupuudet olnud. Nendega on küll mõnusalt lõbus. Nad on ka rahulikud, aga chillilt. (Elavnedes.) Ja Ameerikas on muidugi alati lõbus. New Yorki on juba kogunenud sellised inimesed, kes on keskendunud elu rõõmsamale poolele.
Kus asub praegu maailma muusikameka? Ikka London pulbitseb ideedest. Sealt tuleb järjest teistsugust saundi ja üllatusi muusikas. Alati, biitlitest ja rollingutest peale.
Ja teine keskus - ikka Ühendriigid. Vägevam selles mõttes, et nad teevad rohkem raha. Nii suur riik, et sealt tuleb kõike rohkem, aga sekka ka põnevat, hullult teistsuguseid asju. Ehk mulle sobib paremini see, mis tuleb Inglismaalt.
Londonis on iga päev kontserte, seal tuuritavad kõik maailma suured. Erinevalt New Yorgist pole ma kahjuks saanud kammida läbi Londoni väikseid pubisid, kus esineb eriti põnevaid bände mainstream'ist väljaspool.
Millise maa filme, kirjandust võtad kui kindlat kvaliteedimärki?
Kirjanduses pole ma nii tugev, aga Venemaalt on tulnud palju üle maailma tuntud klassikuid...
Ei häbene öelda, et kaifin suuri Hollyoodi filme. Meeste möllu- ja löömafilme ma ei salli, küll aga suuri ajaloofilme, romantilisi komöödiaid, nad teevad neid jube hästi.
Samas, hiljuti vaatasin üht väga-väga šokeerivat slovakkide indie-filmi. Nii et «elan üle» ka Euroopa filmide aeglasema tempo, kui filmis on sees tugev sõnum ja huvitavad pöörded. Erinevalt Hollywoodi filmidest, kus kõik on turvaliselt enam-vähem ette aimatav.
New Yorgis oli üks kino, kus käisime vaatamas just indie-filme. Kusjuures väga suured näitlejad mängivad ka indie-filmides. Hästi hea ja põnev oli «Candie», kus kadunud Heath Ledger mängis heroiinisõltlasest noormeest.
Aga praegu olen just romantiliste komöödiate lainel... (Naerab.) Vaatasin just seda, kus oli terve paraad kuulsaid näitlejaid: Scarlett Johansson, Jennifer Aniston - «He's Just Not That Into You». Point ja tänapäeva ühiskond olid sees.
Kas oled kuhugi reisi ette võtnud mõne nähtud filmi või loetud raamatu mõjul?
«Toscana päikese all»! Üürisime suurema kambaga sinna villa ja läksime suvitasime. (Naerab.) Ja vahetult enne reisi vaatasime «kohustuslikus korras» selle filmi koos veel üle. Tead küll, seal filmis üks naine läks ja ehitas-putitas ühe vana villa üles ja jäigi sinna elama...
Teie ei jäänud?
Ei, aga muidu kõik täitsa sobis. Majaperemees oli meil ka ehtne italiano, pikkade juustega ja kogu aeg veinivines. Elas seal kusagil kõrvalmajas. Päeva ajal end ei ilmutanud, aga meie õhtusöögiks oli ta alati platsis: «Ciao!» Juba parajalt veinine, aga ikka oma pitsaga. Ma väga naudin seda, kuidas inimesed Vahemere ääres on nii tohutult vabad ja sõbralikud!
Aga kui võrrelda Vahemeremaid omavahel?
Kreekasse pole ma veel juhtunud. Itaallased on neist kõige «hullemad». Sealsed mehed võivad olla ka ebaviisakalt pealetükkivad. Eriti ühele Ida-Euroopast tulevale heleda nahaga tütarlapsele. Nad on seal hästi kiired ja agressiivsed, «plölölöll» lobamokad.
Hispaania tundub neist kõige arenenum-moodsam, intelligentsem, nad on seal rahulikumad. Ja Portugal - hästi konservatiivne...
Oled sa suurest vaimustusest/armastusest mõne kultuuri vastu hakanud ka keelt õppima?
(Naeratab.) Ei ole veel! Räägin eesti, inglise ja tsipa tönkan vene keelt.
Ja tsipa portugali keelt...?
Nojah, kuna elu on mul praegu nii, siis natukene ikka oskan. Aga õpikut veel soetanud pole.
Portugalis saab inglise keelega hakkama?
Jaa, saab. (Täpsustab.) No mina saan. Oleneb ju, milliste inimeste ringi sa seal satud. Fransisco sõbrad on enamasti sellised, kes samuti väga palju reisivad, kel on selline töö ja elulaad.
New York. Elasid-õppisid seal pikemalt, kujutaksid sa end seal ette lauljana?
Kusagil pubis, või mida sa mõtled...? Ma ei tea, kas ma tahaksin enam uuesti nullist pihta hakata. Ja et siis aastate pärast võib-olla on sel ka mingit tulemust. Ma pole nii hull ega ambitsioonikas. Ja kindlasti ei suudaks ma seda teed üksi ette võtta. Ehk oma bändiga. Mul peab olema ring oma inimesi ümber, kellega me siis koos eesmärgi suunas rühime. Aga kui juba unistada, siis London meeldiks rohkem, aga seal oleks see veel raskem. New Yorgis on inimesed avatumad, Londonis on rohkem selline meelelaad «meie omad ja võõrad».
Pärast Eurovisioni oli sinulgi ju diil Rootsis, nagu Maarjal ja Kerlil...?
Jah. Sealse plaadifirmaga andsime «Once in a Lifetime'i» Euroopas välja. Aga selle plaadifirmaga ei läinud väga hästi. Nad lõpetasid pankrotis.
Käisin siis ju ka Rootsis salvestamas, kuigi kohapeal mitte pikemalt kui kolme kuni viie päeva kaupa. Nii et kas mind Maarjaga võrrelda saab, aga... (Naerab.) Mul on aimu - sellest elust väikese tüdrukuna üksi võõra suurlinna hotellis. Eks nad sealt plaadifirmast viisid mind õhtuti välja sööma. Reisisin-tutvusin paljude inimestega. Minusuguse noore maatüdruku maailmapilt avardus tohutult. Vahva aeg oli.
Sai otsa ja sa ei kahetse...?
See polnud juba eos õige asi, sest see muusika, mida nad minuga teha tahtsid, polnud mina. Veel enne, kui ma siin Alar Kotkaga alustasin, tahtsin teha omapärasemat, rokilikumat musa, midagi Cardigansi moodi. Nad surusid oma läbi: poppi, mis meeldiks kõikidele. Ma ise ei kuula sellist muusikat, olen oma maitselt olnud ikka pigem äärmuslane. Rootsis pakutud muusika ei olnud minu muusika ja ma ei olnud südamega selle asja juures.
Külmavärinaid tekitanud glamuurihetk, kus oled end tundnud «nagu kinos»? (Naerab.) Eks see Stockholmis Eurovisionil-käik oligi. Kuigi ma ise ei saanud sellest siis aru. Korraga selle sagina keskel. Mind trügiti igale poole: nüüd on vaja siia, nüüd sinna. Tutvustati järjest tähtsaid tegelasi... Ma ei saanud muhvigi aru, mis toimub.
Ja NYCs kogesin pärsi glamuurseid hetki. Seal on satutud ikka väga peente inimeste keskele õhtusöökidele. Aga mulle ei meeldi sellega hoobelda.
Palun, «hoople» natuke...!
Käisime korra ka Oscarite-jagamise järelpeol Los Angeleses. Kõik kuulsad filmitähed olid seal rivis. Aga ma ei tundnud seal end «nagu kinos või muinasjutus». Vastupidi, sain kinnitust, et ka nemad on tavalised normaalsed inimesed. Neist kirjutatakse, tehakse üliinimesed. Aga sel peol suhtlesid-rääkisid nad kui näitlejad-lavastajad lihtsalt omavahel.
Seal ajakirjanikke, kaameraid polnud?
Jah, järelpeole enam kaameraid ei lastud. Ju nad seal siis räägivad: mul on teoksil säärane projekt, oled sa kaasalöömisest huvitatud... Baarmenid segavad kokteile. Mõned tantsivad. Nagu iga pidu.
Aga legaalne kanep, rääkimata paljusid staare saatvaist koka-juttudest... Seda pilve pea kohal ei hõljunud?
Seal mitte. (Naerab.) Liiga tähtis pidu, et lasta käest minna. Mis pärast, järel-järel pidudel sai, seda ma ei tea. Aga seal järelpeol püsis kõik viisakas.
Kus oled silmanud kõige tihedamat ilusate inimeste kontsentratsiooni?
New York on paabel... Aga Euroopas on mehed vist nägusamad lõunas ja naised põhjas, kas pole? Rootsi naised eriti - nad on ilusad, aga ka maitsekad, stiilsed. Ida-Euroopa naised on ka ilusad. Aga «litsakas stiil» matab tihtipeale selle ilusa enda alla ära.
Mida reisidelt kaasa ostad?
Igasugu vidinaid, mida saab mõnusalt koju paigutada. Nüüd Lõuna-Aafrikast tõin puust kujukesi.
Lemmiklinn, kus alati kindlasti ka oma garderoobi täiendad?
Kindlat linna polegi. Ka Kesk-Euroopast ja nüüd Portugali-käikudelt. Valik on parem ja hinnad soodsamad. Õnneks läheb ka Eestis paremaks: ma pole kunagi näinud siin nii suuri allahindlusi kui nüüd!
Mis maa kaubamärke, moekunstnikke hindad?
Hea sõber Aldo Järvsoo on mu suurim lemmik. Võin talle alati helistada, kui olen järjekordselt hädas ja vajan kuhugi üritusele tõeliselt kaunist kleiti.
Rahvusvahelistest nimedest meeldib vaadata ameeriklase Marc Jacobsi loomingut, see on hästi lahe. Meeldib ka inglanna Stella McCartney ülimalt lihtne joon.
Milline rahvusköök sul keele alla viib?
Itaalia! Värsked asjad, lihtsad maitsed. Tervislik. Pasta-pitsa, see on puha jahu ju?
Ei no aga salatid, basiilika, rukola, tomatid, oliiviõlid. Kõik hea asi, mida keha vajab.
Parimad peod, ööelu pealinn? Ikka New York. (Naerab.) Kui tahad pidutseda, siis seal saab seda täiega. Unustamiseni.
Sealsed klubid, see kirju seltskond. See on nii teistmoodi ja väärt kogemist. Aga isegi vahvamad kui NY suured klubid on just väiksemad madalate lagedega nii-öelda klubi ja baari mix'id. Näiteks üks selline on Beatrice. Allkorrusel on madala laega baar, mõned diivanid, vaikne muusika. Võetakse drink, aetakse juttu. Siis minnakse üles: jällegi pisike saal, peeglid ümberringi ja kõik tantsivad. Ja muusikavalik ka nii hea ja teistmoodi - mitte peavoolumuusika, vaid pigem vanakooli rokk.
Ja õhtu jooksul kapatakse mitu klubi läbi?
Eks nad teevad seal seda ka. Vaata, seal ei küsita ju sissepääsu eest raha. Naised panevad kontsad jalga, teevad juuksed lokki, läikima ja... Võivad kapata klubist klubisse öö läbi.
Mehed?
Mees saab tasuta sisse, kui tal on palju ilusaid naisi ümber. Või siis ostab laua... (Naerab.) Meestel on raskem.
Maapealne paradiis, kus oled näinud ainult õnnelike nägudega inimesi? Pole vist veel näinud sellist paika. Reisi-meeleolu on ju teine. Ja lühikeselt reisilt ei saa ju kätte seda päris õiget pilti kohalike elust.
Nii et ikka Eesti, mida ma läbi ja lõhki tunnen. Kodus on ikka kõige parem olla.
Sinu seni kõige romantilisem reis?
Lõuna-Aafrika. Nüüd aasta alguses - tervelt poolteist kuud. See mulle just meeldibki, et jõuab paiga elurütmi sisse elada.
Kahekesi Franciscoga?
Noh jah. Sealsed paigad on võrratult ilusad. Rentisime auto, käisime Aafrika lõunapoolses tipus. Imeilus koht. Kivid ja kaljud, mis ookeani ääres kõrguvad. Võimas ja hingematvalt kaunis.
Veendusid sa seal, et inimesed on üle maailma ühesugused?
(Rüübates lonksu kohvi.) Kindlasti ei ole. Seal nägin esimest korda tõelist vaesust, millega me siin Euroopas kokku ei puutu. Elada onnis, mille oled ehitanud kaltsudest ja papist või ükskõik millest, mis sulle parasjagu pihku puutub. Et oleks mingisugunegi privaatsus ja katus pea kohal...
Mustad?
Jah, seal on hästi tugevalt see black-and-white-peole-eristus. Valged elavad linnades, Kaplinnas. Mustad elavad hektarite kaupa ümber linna slummides nagu sipelgad. Päevasel ajal kogunevad ka nemad Kaplinna, lihtsalt muru peale vedelema. See on neile nagu paradiis. Seal nad vedelevad ja magavad, mõni söakam kerjab ka...
Päevasel ajal palavaga nad lihtsalt on. Õhtusel ajal on ohtlikud nooremad agressiivsemad noormehed tänavatel. Ööklubides on ikkagi ainult valged.
Miks te Franciscoga just Lõuna-Aafrika valisite?
Euroopa talve ajal on seal suvi. Ja seal on imeilusad rannad.
Nüüd juulis olid kaks nädalat Franciscol Portugalis külas?
Seal on ka imeilus. Ja ookeani lähedus - see annab tõesti erilise vabadusetunde. Õhk on hoopis teine ja puhtam, ja avarust tekib kogu olemisse.
Kuigi Lissabonis ka, seal on hästi palju sisserännanud, paremat elu otsima tulnud brasiillasi, pagasiks ainult sama portugali keel suus, ei muud. Aga noh, mina seal nendega eriti kokku ei puutu. Nägin seda ilusamat osa.
Kus oled tundnud eestlaste suhtes eelarvamust?
Polegi. Pigem seda, et Eestist ei teata midagi. Ütled siis - seal, kus Soome ja Rootsi. Ja nad teavad kõik: «Aa, Venemaa!» (Naerab.) Tunnen siis hasarti Eesti ajalugu seletada. Ja uues seltskonnas, pikas lauas istudes-tutvudes annab see kohe hea teema, võimaluse pikemalt jutu peale saada.
Suurim pettumus - paik, mida hoopis teistsugusena ette kujutasid?
New Yorgi vabadusesammas. Ei olnudki koha peal nii võimas kui Hollywoodi filmides, kus nad seda oskuslikult alt filmivad. Mõni kohutav, vaat et eluohtlik hetk reisidelt?Paar ärevat hetke oli nüüd Aafrikas. Kord sattusime välja kriminogeensesse piirkonda, kuhu turistidel ei soovitata minna... Poolteist kuud, pikk aeg. Oli vaja klaver rentida, et ma saaks ka seal laule kirjutada. Kaplinnas juhatati meid ühte kesklinna muusikapoodi. Sealt aga edasi: minge sinna, sealt saate väga soodsa hinnaga. Ja nii edasi, kuni lõpuks olimegi aina sügavamal slummis, kus kõik ärid tee ääres olid trellitatud. Valgeid inimesi seal enam näha polnud. Poe ukse taga pidime laskma kella. Tuldi vaadati väravate vahelt näkku, kas oled normaalne inimene... Üks pisike must poiss sõitis meiega teejuhiks kaasa, et teenida. See oli ärev sõit, hoidsime oma kottidel silma peal. Õnneks olime autos. Meelde tuli hoiatav statistika, et Kaplinnas pannakse iga 20 sekundi tagant toime üks vägistamine. Aga meie jõudsime õhtuks õnnelikult Kaplinna oma rendikorterisse tagasi.
Vaatega ookeanile?
Seda päris mitte, aga kuulus Lion's Head vaatas meile küll vastu.
Paik, kuhu sa mingi hinna eest minna ei tahaks? Olen üsna uudishimulik. Ei ütleks ühegi paiga kohta «never».
Just eile mõtlesin Venemaa peale. Kunagi käisime Peterburis klassiekskursioonil, kevadisel ajal, ilus oli. Aga tunded on vastakad. Venemaale mind väga ei kisu. Samas, Trans-Siberiani rongiga oleks ju päris hull läbi Siberi kihutada ning teha peatusi «keset ei midagi». Aga natuke liiga suur ja lai, kõhedalt etteaimamatu tundub see Venemaa.
Kuhu Franciscoga järgmiseks reisite? Mõtteid on, kuid konkreetselt veel paigas pole. Aga sügisel kindlasti, pärast seda, kui uus plaat valmis on.
Unistuste puhkuse täiuslik päev: kus riigis meeldiks ärgata, kus-kuidas päev veeta...?
(Naerab.) Seda ma olen unenäos juba näinud. Sellest perfektsemat hommikut ei saa olla...
Ärkan, avan silmad. Kõik on hästi hele ümber. Rõduuksed on avatud, kardinad lendlevad tuules, ookeanilained laksuvad. Päike paistab, puuviljad ning tass mõnusalt auravat kohvi voodi kõrval. Käin mere ääres, naudin tuult juustes. (Naerab.) Sellist printsessihommikut olen näinud, aga veel kogenud ei ole.
Aga hommikust edasi?
Vaat? Seda ma veel unes näinud pole. Pean ootama.
