Filmirežissöör Ilmar Taskale jäi tema uue, koostöös Hollywoodiga sündinud filmi võttepäevist hinge magus mälestus romansist kuuma argentiinlannaga!

Kanal 2 looja ja filmitegija Ilmar Taska (57) usub, et inimesed otsivad kinost ennekõike vapustavaid hetki ja katarsist, sest elu on suuresti tavaline ja leige. Ameerika-Hispaania-Itaalia ühisfilm, õudukas «Hirmu tiivad», mis valmis Ilmari lavastajakäe all ja esilinastub reedel korraga nii Solaris Kinos Tallinnas kui ka Tartu Cinamonis, tõi filmimehe endagi mälusoppidest välja mõned õõvastavad
pildid lapsepõlvest…

Kuulsin, et võtteplatsil sündis üks õige hollywoodlik intriig?

(Muigab.) Seda‘nd küll. Üks produtsente kauples juba alguses filmi oma abikaasa. Tegemist on täitsa hea näitlejaga, ta sobis rolli ja kõik oligi igati tore. Aga kui korraldasime Los Angeleses castingu teiste rollide täitmiseks, hakkas sellele produtsendile väga meeldima üks näitlejatar ja paistis, et võib tekkida üks väike mure võtete ajaks… Lõpuks oligi produtsent väga raskes olukorras, sest tal oli ju kaks südamedaami — oma naine ja uus ahvatlus. Võtteperioodil elasime väga ilusas ja maitsekas, kunstipärase disainiga hotellis, aga seinad — need kostsid hästi läbi. Ja siis kui need uksed hakkasid paukuma, kui seda sõimu kostis nii abielunaise kui ka selle teise näitleja toa poolt, siis ülejäänud trupp mõtles küll, et näe, need surmainglid, kes filmis saabuvad, on juba enne võtteid kohale jõudnud…

Hiljem nad rahunesid, aga eks see pinget lõi. Mis vahel on hea. Vahel on hea, kui on dramaatilisem stseen ja näitleja tuleb juba nutetud silmadega võttele. Aga mitte alati! Oleneb ju stseenist ja olukorrast, nii et…, (muigab) see on alati huvitav, kui palju elu mõjutab kunsti ja kunst elu. See on alati see suur dilemma.

Kuuldavasti armusid sinagi võtete ajal!

(Muheleb.) Filmi tegevus toimub Ameerikas, kuid, jah, filmisime Argentinas Buenos Aireses. Meil oli võttemeeskonnaga tore, see on ikkagi teistmoodi maa, tango sünnikoht, kus toimuvad igasugused show’d, on huvitavad rajoonid, kus on kenasti disainitud restoranid jne. Seal on ka üks maailma ilusamaid hipodroome, kuhu inimesed lähevad aega veetma — istuvad lihtsalt maha, tellivad süüa ja juua. See on seltskondlik koht ja ka klubi, kus mängitakse hobuste võiduajamiste peale. Meid viidi ka seda vaatama. Otsisime oma seltskonnaga lauda, kuhu istuda. Ühe päikesevarju all istusid kaks noort daami ja neil justkui ei olnud saatjaid. Me siis kaasprodutsentidega läksime ja küsisime, kas võime ühineda. Väga huvitav oli suhelda. Küsisin ühelt naistest, et missugune hobune võidab, ja ta ütles, et esimesele kohale tuleb number 1, teisele kohale number 2 ja kolmandale 3! Arvasin alul, et talle ei ole just väga palju fantaasiat antud, aga kui hobused jooksma hakkasid, siis nii läkski! Mul tekkis väga suur huvi selle kena daami vastu ja ma tegin hiljem ka panuse. Siis ei läinud enam kolm täppi, aga üks küll… Me kohtusime veel ja hakkasime käima. Hakkasin huvi tundma sellise ettenägemisvõime vastu. (Muigab.) Kahjuks oli nii, et tal töötas intuitsioon väga hästi hobuste võiduajamiste peale, aga mitte muudes küsimustes — muidu ma oleks küsinud ka muid asju, et oma elu sättida.

Kes see argentiinlanna on?

Ta töötab suures reklaamifirmas innovatsioonijuhina. Selles mõttes oli tore, et romanss kestis kogu võtteaja ja hiljem ka veel — me saime kokku ka siis, kui toimus filmi järeltöötlus. See oli Itaalias. Ja kohtusime ka Londonis.

Millises faasis on see romanss täna?

See lugu on tänaseks läbi… Kes siis loobub oma kodumaast ja tööst? See on alati suur dilemma, kumb end teisele pühendab või kuidas neid asju üldse omavahel koordineerida. Väga raske on leida kedagi, kes on valmis oma asjadest loobuma ja sulle järgnema. Tänapäeval on muidugi nii, et me oleme kõik võrdsed, nii mehed kui naised, kõigil on karjäär, mingisugused kutsumused, ambitsioon. Ja tekibki küsimus, kui suurelised me oleme neist teise heaks loobuma…

«Hirmu tiivad» on õudusfilm. Milliseid nippe näitlejatele rolli sisse elamiseks soovitasid?

Aitab, kui meenutada midagi oma elust, mingisuguseid hirme või läbielamisi. See võib olla juhtunud sinu kallimaga, lapsega, või elasid sa näiteks ise lapsest peast mingisuguse hirmu üle. See aitab, kui lähed tagasi sinna situatsiooni — nii on kergem rolliks vajalikku seisundit ette kujutada.

Edasi loe värskest Kroonikast

{poolik}

Võid sa meenutada midagi hirmuhigi tekitavat enda elust?

Kui olin kahe ja poole aastane, olime emaga rongis, ja ta ootas minu õde. Emal hakkasid valud ja tekkis olukord, kus õde olekski võinud sündida rongis… Ema läks aga rongist välja, ütles vagunisaatjale, et ta vaataks nii kaua minu järele, ja läks. See vagunisaatja vaatas korra kupeesse, kus istusin, ja keeras ukse väljast lukku. Ja rong hakkas manööverdama. Kas nad siis võtsid sealt ühe veduri ära ja panid teise asemele — igal juhul hakkas rong liikuma ja mul oli tunne, et ta sõidabki nüüd minema ja ma olen üksinda lukustatuna kupees. Katsusin ukselinki, muidugi ei saanud ma sealt välja — ja see oli kuidagi selline õudne tunne… Et ma olen üksi maailmas teel ei tea kuhu. See on üldse üks minu varasemaid mälestusi, mis on küllalt selgelt silme ees — kuidas kupee seest välja nägi jne.

Teine lugu — olin ka jälle üsna väike — on meeles Loksalt, kus suvitasime. Läksime perega randa. Samal ajal toodi lainetest välja üks noor neiu. See oli minu esimene kokkupuude surnud inimesega. See oli väga ilus noor neiu ja… Ta oli alasti, kui talle tehti kunstlikku hingamist. Selles oli mingisugune huvitav konflikt — noor ilus neiu, samas oli ta surnud või suremas… Kahjuks ei toonud kunstlik hingamine vilju, ta viidi minema. Selle seiga, selle nägemise eest ei saanud vanemad last, nagu olin mina, ka kaitsta, seda enam, et see juhtus rannas. Oli jällegi juhtum, mis jättis sisse mingisuguse mälestuse ja tunde.

Kuidas näitlejad rolli sisseelamisega hakkama said?

Kui filmisime üht dramaatilist stseeni, kus üks peaosalistest peab hüüdma «Susan!», hüüdis ta hoopis oma poja nime. Pidime uue duubli tegema. Ta oli väga sisse elanud, tal olid pisarad silmis, aga ta hüüdis vale nime. See näitab, et igal näitlejal on oma pagas, mida ta mingil hetkel kasutab. Ta ütleski, et teda ei paneks nutma, kui ta mõtleks oma vastasmängijale ja sellele karakterile, teda paneks nutma see, kui midagi juhtuks tema pojaga.

Need asjad on küllaltki individuaalsed, need on küllaltki intiimsed kogemused ja teadmised. Tihtipeale sa peadki juhatama näitleja sellesse tsooni, aga sa ei saa alati teada, kuidas ja mida ta seal edasi teeb. Tihti on tegemist intiimsete momentidega, mida ei saa rääkida.

Kuidas sa režissöörina võteteks keskendud? Meditatsiooni ja joogaga, või aitab hoopis alkohol?

Seda küll mitte! Arvan, et alkohol ei aitaks. Aga, muidugi, kontsentreerumine on väga tähtis. Näiteks minu vanaema, kes oli arst, tegi hingamisharjutusi, tegi hatha-joogat ja õpetas mullegi paar hingamisharjutust. Olen muidugi kehv järgija olnud. See on huvitav, kui sa selle küsimuse juba üles võtsid, et tegelikult tõesti peaks — sest kui saad kas või hommikul end õigesse seisundisse, mis tähendab rahu ja keskendumist, siis… Seda on ju lihtsam teha kui närviliselt pihta hakata — et kus on kraana, ah et ühel näitlejal pea valutab, dekoratsioon ei ole valmis või mingi valgustus, mingi lamp on katki! Võtteplatsil on nii palju asju, mis võivad viltu minna. Kui sul on olnud päevas kõigest kolm õnnetust, on hea päev olnud.

Me lähme filmi vaatama ega pruugigi aru saada, kui suur töö seal taga on. See on suur ja raske protsess, kus on juures olnud palju inimesi. Käisime kohviistanduses üht võtteplatsi vaatamas, ja kui näed, millise vaevaga inimesed korjavad troopilises kliimas kohviube, hindad ka rohkem kohvi, mida jood. Sama võib olla filmiga. Kui oled ise läbinud protsessi, siis iga film, mis valmis saab, on juba miracle (ime – toim.).

Ei kujuta ette, et võiksid kellegi peale häält tõsta või isegi karjuda. On seda siiski juhtunud?

Ma proovin, jah, ikkagi häält tõstmata. Tihtipeale õnnestub, aga noh, eks on vastupidistki paar korda elus juhtunud. Lõpuks ju kõik teavad, et resultaat on tähtis. See on tähtis operaatorile, et pilt oleks ilus, samuti näitlejale. See on ju roll, mille järgi teda hinnatakse järgmises töös. Kõigil on oma soov ja osa teada — ei ole kellegi huvides, et asi halvasti välja kukuks.

Mis sul pärast esilinastust ees seisab?

Pean sõitma ühe projekti asjus Los Angelesse. Seejärel on mul mõttes teostada Eestis järgmisel suvel üks teatriprojekt.

Sa oled vallaline. Täna siin, homme seal… Sa end sellise elustiili juures üksildasena ei tunne?

Eks me oleme oma tegemistes alati üksikud, üht- või teistpidi. Aga õnneks on meie ümber ka palju toredaid inimesi. Elu on küllalt tihe ja huvitav — ma ei saa kurta. Seda ütlevad ka mu sõbrad ja sõbratarid, et sinuga igav ei hakka. Selles mõttes on siiani olnud huvitav aasta, on palju liikumist ja projekte. Aga muidugi, eks meil kõigil ole ju ka mingid üksindusehetked.