Paari nädala eest Peeter Sauli külastanud Mart Sander: lootsime uuesti kohtuda, ta oli seltskondlik ja terane
Suur inimene, nii muusikaliselt kui füüsiliselt!
“Mul on väga hea meel, et jõudsin veel mõned nädalad tagasi Peeter Sauli ja Heli Läätse juures külas käia. Härra Saulil oli õnneks hea päev, ta oli seltskondlik ja terane. Lootsime uuesti kohtuda, ta tahtis mulle näidata vanu filme oma õpinguaegsetest dirigeerimistundidest legendaarse Mussini käe all,” meenutab Sander.
“Peeter Saul oli suur inimene, nii muusikaliselt kui füüsiliselt,” jätkab ta ning tunneb uhkust öeldes, et Peeter mõnes mõttes avastas ja tõi ta suurele lavale. “Enne teda esinesin ainult ansambliga Modern Fox ja mind ei võetud lauljana kuigi tõsiselt. Seda öeldes on huvitav mõelda, et ta avastas ju terve suure hulga Eesti kõigi aegade armastatumaid laulutähti — neid, kelle karjäär algas juba 40-50 aastat tagasi!” kirjeldab Sander ja lisab, et on Sauli suure estraadiorkestriga andnud lugematuid kontserte mitmetes riikides.
“Ma arvan, et ükski teine muusik pole kujundanud terve ajastu muusikalist nägu nii, nagu Peeter Saul: alates 60-ndatest 90-ndate aastateni vastutas tema kohati kuni poole Eesti Raadios salvestatud muusika eest. Vana-aasta õhtu galadest presidendiballide ja kolhoosipidudeni — igale publikule ja igale maitsele oskas Peeter Sauli Estraadiorkester pakkuda just seda, mis muutis selle hetke mälestusväärseks,” arvab Sander.
Ainult muusikast, mitte kunagi iseendast
“Teda võeti alati väga hästi vastu — tema suurepärased arranžeeringud panid iga loo kõlama ja orkestri tase oli väga kõrge,” iseloomustab ta Sauli kui muusikut. Inimesena olevat Saul olnud samuti väga lõbus ja seltskondlik, kes siiski nagu õigele muusikule kohane, eelistas ka puhkehetkedel rääkida muusikast, mitte iseendast.
“Mõnes mõttes on sellest kahju; ta oleks võinud rääkida rohkem lugusid oma enda seikluste varasalvest. Tihti andis ta mulle ka väikesi meistritunde — ta jälgis sageli minu enda tööd dirigendina ning kui talle midagi ei meeldinud, siis ta seletas kõik lahti ja sundis mind ette näitama, kuidas tegelikult õiget tulemust saavutada. Selles mõttes võin teda oma pedagoogiks pidada,” räägib Sander.
Peeter Saul: head näod ja nimed aitavad õigel hetkel alati!
Peeter Saul polevat ennast kunagi kehtestanud kui ülemust. “Ehkki korra ütles ühele natuke haukuma kippuvale viiuldajale ähvardavalt: “Ärge unustage, et ma olen poksija!” Niruvõitu muusik jäi koheselt vait ja tegi oma tööd nurisematult,” muigab meenutaja. “Ainult korra panustas ta “tiitlitele”, ehkki väga mänguliselt ja mitte enda omale: ta sõitis suure vana Lincolniga, millega kord kihutasime pärast Riia kontserti Pärnu poole. Auto oli võimas ja härra Saulil tekkis soov tema kiirendust näidata. Tee oli sile ja tühi, kuid vaevu oli ta jala pedaalile vajutanud, kui nagu nõiaväel haakis meile sappa Eesti politsei. Peeter Saul ootas, kuni inspektor autoni jõudis, keeras siis akna alla ja enne kui politseinik sõnagi suust sai, ütles väga tagasihoidlikult, nagu oleks ta kõigest mu isiklik autojuht: “Me väga vabandame, aga mis teha — näete siin härra Sander tuleb Riia kontserdilt ja peab tunni aja pärast esinema presidendiballil! Kiired ajad, kiired ajad…!” Loomulik, et inspektor naeratas kohmetult ja soovis meile head teed. Kui olime edasi sõitnud, ütles Peeter Saul elutargalt: “Head näod ja nimed aitavad õigel hetkel alati!” jutustab Sander lõbusa loo.
Puhka rahus, maestro!
