Laas Leivat sõitis kolmeaastase poisiklutina ema süles Hiiumaa rannast väikese purjepaadiga Rootsi, et pääseda sõja jalust. Täna kuulub ta Toronto eestlaste kogukonna liidrite hulka.
Püüan Laasi (68) kinni Viru hotellis, kus peeti Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu istungit. Mees on mõneks päevaks sünnimaale saabunud, et törtsuke Eesti asja ajada.
Kui tihti Eestis käid?
Kaks korda aastas. Mulle meeldib kodumaal. Tahaksin siin elada, aga pole võimalik. Praktilised põhjused. Mul kasvavad lapselapsed ja lapsi tuleb aidata. Ei saa eemale jääda.
Elan Torontos. Seal on 13 000 Eesti päritolu inimest, nad ei ole kõik aktiivsed.
Sul on Saaremaa murrak täitsa säilinud.
Olen ikka Hiiumaa mees. Sain hiiu murraku vanaema käest. Ta oli samas paadis. Kokku mahtus sinna üksteist inimest. Meie perekond ja sugulaste perekond. Ju vanaema hoidis mind lapsepõlves.
Kuidas üleminek oli?
Väikses purjepaadis sügisel 1944. Olid tormised päevad, aga jõudsime üle. Mu isa oli meremees. Startisime Jausa rannast Orjaku lähedalt.
Ülesõit võttis poolteist päeva või kaks. Täpselt ei mäleta. Ma olin ju nii väike ja
tean teiste juttude põhjal. Ma sündisin märtsis 1941, seega olen Nõukogude aja laps. Kui taotlesin Eesti passi, siis ainult sünnitunnistusest ei piisanud. Pidin Eestist lisadokumente hankima.
#end#
Kas osa suguvõsast jäi ka maha?
Ikka. Mu kõige tuntum sugulane on kirjanik Arvo Valton. Ta isa Julius Vallikivi oli hiidlane ja mu emapoolne sugulane. Mu ema perekonnanimi oli Kääramees, aga ta vanaema oli Vallikivi.
Miks püsib eestlus Kanadas ja Rootsis kõige paremini?
USAs on eestlased laiali pillutatud, aga Kanadas ja Rootsis on nad enam koondunud. Kanadas on enim eestlasi Vancouveris ja Torontos ning Rootsis põhiliselt Stockholmis ja Göteborgis.
Mida lapsed teevad?
Poiss töötab ülikooli juures ja tütar personaliküsimuste alal. Kõik räägivad eesti keelt. Mu lapsed on abielus eestlastega, nad räägivad kodus eesti keelt. Lapselapsed ei oska veel inglise keelt.
Lastel läheb hästi. Nad on lõpetanud ülikoolid ja elu läheb ülesmäge, aga nad ei ole ärikad. Nad on rohkem töömesilased. Nad ei taha olla miljonärid.
Miks? Kas Ameerikas ei ole kõigil eesmärk miljonäriks saada?
Kui ma räägin siinsete eesti noortega, siis suur hulk neist tahab ja loodab saada miljonäriks. Kanadas soovitakse pigem tööd ja karjääri, mis pakub sisemist rahuldust.
Kui sa töötad ülikooli juures, siis sa ei saa kunagi miljonäriks. Väimees on mul päästeüksuse direktor ühes väikses linnas. Sellega ka ei saa miljonäriks.
Kas Eestis on rohkem kapitalismi kui Ameerikas?
Siinsete noorte ambitsioon on väga suures osas seotud rikkusega. Loomulikult mitte kõigil.
Kui raske oli su start Kanadas?
Mul on Põhja-Ameerika ingliskeelne haridus. Mul on kaks diplomit, olen õppinud ajakirjandust ja ajalugu. Alustasin ajakirjanikuna ja siis olin ühe suure meediafirma juures avalike suhete direktor. See andis võimaluse ka Eesti asja ajada. Olin Eesti Kesknõukogu Kanadas kauaaegne esimees ja hetkel olen Eesti Vabariigi aukonsul Kanadas.
Kuidas integreerumine käis? Milline põlvkond harjus?
Need, kes saabusid teismelisena ja said sealse hariduse, neil läks libedamalt. Neil, kes saabusid vanemas eas, olid oma raskused. Kuid eestlaste ja baltlaste hulgas üldse oli väga suur protsent inimesi, kes jõudsid kõrghariduseni.
Kui suur oli Kanada riigi tugi?
Üldse ei olnud. Nüüd on, aga tol ajal, 40ndate lõpus, 50ndatel ei olnud midagi. Esimesed kaks aastat tuli töötada kaevandustes, metsatöödel, sillaehituse alal või põllumajanduses. Pärast seda võis töökohti otsida linnas. Mu isal läks hästi, sest ta oli meremees ja tal oli tööpakkumine kohe olemas.
Kuidas Eesti asja ajamine käis?
Ma ei ütle seda, et olime suureks abiks Eesti vabastamisel augustis 1991. See oli pigem ajalooline murrang, aga väliseesti kogukond tegi väga palju Eesti kiire diplomaatilise tunnustamise jaoks. Selles olen veendunud, et me olime oluline tegur.
Me lobby-töö oli ka raske, sest iga kord, kui suhtlesime Kanada välisministeeriumiga, järgnes Nõukogude saatkonna protestinoot. Aga Kanada oli nendega harjunud. Samas ei tahtnud lääneriigid Nõukogude Liitu ära pahandada.
Kas olid ka jälgimise all?
Ma olen tutvunud oma toimikuga, mille panid kokku Nõukogude Eesti seltsimehed. See oli väga, väga põhjalik. Nad teadsid kõike.
Kuidas info liikus?
Meil oli Torontos kaks eesti ajalehte, millest on elus veel üks. Nad ilmusid nädala keskel ja jõudsid müügile Eesti Maja poodi. Iga hommik, kui ajaleht ilmus, tuli üks Kaukaasia verd lühikest kasvu mees ja ostis endale ka ühe numbri. Ju läks leht kulleriga edasi Ottawa saatkonda ja sealt jõudis juba Eestisse. Meil oli kõik ajalehes kirjas, ainult oma kontakte inimestega kodumaal, Eestis me ei avaldanud.
Mida sa «pühast vihast» arvad?
See on meid ajendanud küll.
Kuidas Tallinn tundub? Kas kriis hirmutab?
Veel mitte. Eesti on kiiresti arenenud. Muidugi on märgata, et restoranid suletakse varakult, ehitused seisavad.
Kas pronksiöö hirmutas?
Me olime monumendi teisaldamise poolt. Järgnevad sündmused olid hirmutavad, me ei saanud pikka aega ühendust Eestiga. Internet oli maas, CNN küsis meie käest infot. Ka nemad ei pääsenud ligi ja küsisid meie allikaid.
Kas must leib ja kilu on ikka hommikusöögilaual?
Meil on Kanadas Eestist tulnud pagarid - East Side Bakeries, kes toodavad eesti asju.
Kas Torontos on ka taoline linnaosa nagu Brighton Beach New Yorgis?
Batters. Seal on tohutu hulk vene poode, kust saab osta eesti toitu ja ka Tallinna kilusid. Vahel käime seal poes.
Keda kõige kõrgemalt hindad väliseestlaste hulgast?
Ernst Jaaksoni. Ta pidi oma tegevust väga ettevaatlikult seadma, kuid samas olema resoluutne.
Kuidas Lennart Merit hindad?
Välismaal elavad eestlased hindasid tema mõttekäike, hoiakuid ja tegevust. Ta oli hinnatud riigipea ka Euroopas. Muide, tema isa Georg Meri ja Ernst Jaakson olid väga head sõbrad enne sõda ja see side püsis.
Kuidas tervis on?
Olen 68 aastat vana ja käin iga päev tööl. Nüüd kirjutan juba eesti lehte. Kuid kirjutan rohkem inglise keeles, et ka Kanada noorem eestlaste põlvkond aru saaks ja kaasa mõtleks - osa neist ei oska ja osa neist ei viitsi eesti keeles lugeda.
