Tuntud ooperistaar ütles BBC-le, et on solvunud ooperiteatri otsuse peale asendada ta Ariadne rollis Londoni Covent Gardenis saledama laulja Anne Schwanewilmsiga.

Naljad selle üle, et “etendus lõpeb enne, kui paks naine laulma hakkab”, varjutasid tõsiasja, et kehakaalust on kujunenud probleem ka teatris, kus varem sellele tegurile tähelepanu ei pööratud.

“Ma olen alati imetlenud seda, et ooper on ainus kõrge profiiliga meelelahutuse ala, kus kehakaalu suhtes eelarvamused puuduvad,” ütles tenor Luciano Pavarotti. “Miks peaks peaosaline olema ideaalse kehakaaluga? Voigtil on ilus hääl ning ta on suurepärane artist. Paljud ilusad lauljad on juhtumisi saledad. Ja paljud ilusad lauljad seda ei ole.”

Erinevalt ooperist on ideaalne kehakaal alati olnud Hollywoodi kinnisidee.

1940tel aastatel tegi MGM Judy Garlandist narkomaani, söötes talle unerohtu ja barbituraate, et hoida organismi energiatase üleval ning kehakaal all.

60 aastat hiljem jäi endine lapsstaar Charlotte Church ilma rollist Hollywoodi filmis “Ooperifantoom”, kuna ta keeldus kaalust alla võtmast. “Ma arvan, et kui ma oleksin teinud kõik, mis mulle öeldi, oleksin 12-aastasena võõrutusravile sattunud,” ütles Church.

Ülima saleduse lummus jõudis mullu ka balletimaailma, kui üks Venemaa tuntumaid baleriine Anastasia Volotškova kaotas kaalu tõttu töökoha. Priimabaleriin oli 1,69 meetrit pikk ja kaalus 50 kilo.

Ja Oscariga pärjatud Renee Zellweger oli šokeeritud, kui tema täiuslik osatäitmine ja perfektne inglise aktsent “Bridget Jonesi päevikus” pälvisid palju vähem tähelepanu kui see, et ta võttis rolli jaoks juurde 13 kilo.