«Juhuu, medal!» hõiskab KRISTINA. «Lapsepõlveunistus sai täidetud. Selle nimel on tohutult rassitud,» selgitab noor naine meediale. Oma 168 sentimeetri ja 59 kiloga on ta täiesti tavaline Eesti tüdruk.
Kristina Šmigun (28) üritas hooaja hakul vältida liigset mõtlemist suusatamisele, ületreeningut ja kõike koormavat ja vaimu väsitavat. Liigset muretsemist oli ta juba proovinud. Ja nii see sünnipäevakingitus tuli. Neljapäeval saab Kristiina 29.
Tema uuendused olid originaalsed. Perekond Šmigunide õhtuid Otepääl hakkas sisustama isane kuldne retriiver Louky.
«Õhtuti me ei räägi enam söögilauas suusatamisest, vaid koertest. See on väga tähtis muudatus,» rääkis Kristina Šmigun.
Detsembris, treeninghooaja tipus, sõitis ta puhkama Sharm el Sheikhi. Põhjus oli lihtne — säilitada värskust ja lükata edasi vormi tipppunkt. Sel ajal kui konkurendid rassisid mägedes, vaatas Kristina hoopis Punase mere värvilisi kalu. Mere põhjas viirastunud kullatäpiline rai ennustas talle võitu ette.
Tema meeskonda ilmusid uued liikmed: senini valdavalt kergejõustiklasi aidanud spordiarst Mihkel Mardna, tuntud psühholoog Mare Pork, kes ristis Kristina Rõõmurullikeseks. Norra treener Inge Braten pakkus samuti hingetuge.
Olümpia eel vältis Kristina pikemaid intervjuusid. Lühiusutluses Kroonikale nautis ta võimalust kontrollida teemat ja rääkida oma koerast.
Otepääl Maailmakarika etapi pressikonverentsil ütleb Kristina vaid mõned ingliskeelsed laused ja kaob.
Oma mänedžerile Kristjan Thor-Vähile on Kristinal üks soov: «Tee nii, et ma saaks rahulikult harjutada, nii et keegi ei sega.» Kõik tehaksegi selleks, et vältida mõttetut stressi ja energiakulu. Keskendutakse peamisele. Kristina peitub olümpia eel Itaalia Alpikülasse Santa Caterina, sealt Pragelatosse sõites satub ta tiimi buss kergesse liiklusõnnetusse.
Neljas katse
Kristinal on käes neljas olümpia. Lillehammeris 1994 nuusutab ta verinoorelt suursündmuse õhku. 1998 Naganos teeb ta pärast mootorsaanisõitu saadud rangluumurdu kaasa vaid 30 kilomeetris ja jääb 46ndaks. Salt Lake Citys tabab teda vahetult enne olümpiat dopinguskandaal. Kiku B-proov on puhas, kuid parimaks jääb seitsmes koht 30 kilomeetri klassikasõidus. Skandaali on jäänud maha ka hulk sooritusvõimet ja tahet. Tahet raskel hetkel mitte alla vanduda ja leida jõudu selleks lõpuspurdiks, mis on kestvusaladel ülitähtis. Torinos 2006 on Kristinal see jõutorts olemas ja tšehhitar Katerina Neumannova neelatakse alla viimase saja meetriga.
Tagantjärele ütles Kristina ajakirjandusele, et vedas. Mõni teine vastane oleks võinud olla lõpumeetritel palju ohtlikum. Kuid Norra suusadaamidel on kõhuvalu.
Finišis on Kristina maru õnnelik. Rõõmuhõisked ei taha lõppeda. Ta tahtis seda kulda väga. Tal ei ole neid võite väga palju. Vaid üks maailmameistrivõistluste kuld Val di Fiemmest 2003. aastast.
Juba teise kulla võtab ta vastu rahulikumalt. President Arnold Rüütli kaisutust asendavad Suusaliidu presidendi Toomas Savi ja peaminister Andrus Ansipi kallistused. Olümpiakomitee president Mart Siimann jagab aga lahkelt allkirju miljonitšekkidele.
Kogu lapselikkus on Kristina ilmest kui pühitud. Meile vaatab vastu enesekindel naine, kes on tundnud võidurõõmu.
«Kiire on, väga kiire on,» kommenteerib Kristjan-Thor Vähi kohapealt. Kuuldavus on suurepärane, nagu oleks suusamänedžer kõrvaltoas. Tema väga hea sõber Kristina on nüüd ju pea kõik saavutanud, mis päris tipus saavutada. Võiks hakata tõsisemalt mõtlema ka pehmetele väärtustele, nagu pere… Loomulikult ei vasta Kristjan aga küsimusele, et …kas ja millal pulmad tulevad ja kas nende suhtes on veel värskust.
Suur aitäh, Kiku ja palju õnne sünnipäevaks!
