Eesti suurima terasefirma OÜ Levadia omaniku VIKTOR LEVADA nimi on saanud tuntuks viimase kolme aastaga. Seda tänu Levada suurele kirele, jalgpallile.
Viktor Levadale (42) kuuluvate firmade käive ulatub ligi 300 miljoni kroonini aastas. Ja tänaseks kannavad Eesti jalgpalli meistriliiga kaheksast klubist kolm Levadia nime. Vähemalt selles on Levada olnud edukam kui Eesti jalgpalliguruks tituleeritud Aivar Pohlak, kelle FC Flora süsteemi kuuluvaid klubisid on meistriliigas kaks.
Poeg kirub eesti keeles
Levadal on Eesti kodakondsus. Eestit peab ukrainlane oma teiseks kodumaaks ega kavatse siit kuhugi kolida. «Siin on mu töö, siin on mu kodu. Mujal peaksin kõike taas otsast alustama,» räägib Levada vene keeles. Poes saab ta eesti keeles küsimisega muidugi hakkama.
#p3# Levadade eramut pole Meriväljal raske leida. Kõva haukumisega tervitavad tulijaid kaks hiigelsuurt bernhardiini, hiljuti soetatud pekingi paleekoera peen klähvimine kõlab selle kõrval sääsepirinana.
Halliseguste juustega peremees tervitab väraval külalisi ja teatab: «Mul on takso kutsumisega lihtne, kui seda vaja läheb. Enamik taksojuhte juba teab, et see on maja, kus on kaks suurt koera.»
#p2v#Eramus uudistab aga tulijaid kogu pere lemmik, pärsia kass Cheri. Peatselt toob Viktori abikaasa Nadezhda (39) lauale kohviserviisi ja tordi. On ligi kakskümmend aastat abielus olnud Viktori ja Nadezhda tütre Elviira 15. sünnipäev.
Elviirat aga kodus pole. Tema on kaugel Walesis, õppimas Sherboni rahvusvahelises kolledzhis.
Levada mõlemad lapsed, Elviira ja 10aastane poeg Filipp, on sündinud Eestis. Filipp käib Eesti koolis, ning kui isa või ema korraldused talle ei meeldi, toriseb omaette eesti keeles.
Kogu perekonna on aga pereisa suutnud nakatada kirega, millest on raske lahti saada — jalgpalliga. Ka enamik Viktor Levada juhitava OÜ Levadia personalist on samast pisikust tõsiselt nakatunud.
Odessast Tallinna
Viktor Levada on pärit väikesest Ukraina linnast Aleksandriast. Odessa merelaevanduse instituudis merelaevanduse inseneriks õppinud noor ülikoolilõpetaja sai kahekümne aasta eest töölesuunamise Eestisse. Mees on siiani veendunud, et tema elus oli see üks suuremaid vedamisi.
«Siis oli ju lausa auasi saada suunamine Baltikumi, mida ikka nõukogude ajal «sovetskaja zapadiks» (nõukogude lääneks — toim) nimetati. Eesti Merelaevandusse tööle suunatud spetsialist kiindus Eestisse kohe ja sedavõrd, et pärast armeeteenistust polnud kõhklusi — saaks vaid siia tagasi!
Ma ei ole mafiooso!
1991. aastal asutas Viktor koos abikaasaga firma Levadia Ltd. «Firmale nime panija au kuulub abikaasale,» ütleb Levada. Miks aga sai talle kuuluv jalgpalliklubi nimeks Levadia, sellele küsimusele Viktor Levada vastata ei soovi. «Las see jääda minu väikeseks saladuseks,» muheleb ta.
Algus oli raske. Kõike, mis üheksakümnendate alul oli Eestis seotud sõnaga «metall», võeti vastu suurte kõhklustega. Metalliäri peeti maffia pärusmaaks ning sellega tegelejaid allilmategelasteks.
Levada meenutab, et pankadest oli tal seetõttu üliraske laenu saada. «Tuli selgitada, et nn metalliärikad tegelesid metalli ekspordiga, mina aga kavatsen Eestisse metalli, täpsemalt valtsmetalli importida,» räägib Levada.
Võttis aega, mis võttis, lõpuks said ka pankurid asjast aru, sõbrad-tuttavad Ukrainast aitasid ja äri läks käima. «Tänaseks päevaks on nii, et mina aitan Ukraina sõpru,» ütleb Levada. «Ja aega ning raha jääb piisavalt üle ka jalgpalliga tegelemiseks.»
Kasum tulgu tulevikus
Levada ise pole kunagi tipptasemel jalgpalli mänginud. «Palli olen muidugi taga ajanud, kes poistest poleks seda teinud, kuid jalgpallilembeses Ukrainas oli väga raske elukutselisena läbi lüüa,» meenutab Levada noorpõlve.
Jalgpall on kallis hobi. Levadale kuuluva kolme meistriliiga meeskonna aastaeelarve on ligi 7 miljonit krooni. «Midagi tuleb muidugi ka tagasi. Aitavad sponsorid ja toetajad. Üheks mu eesmärgiks ongi moodustada korralik professionaalne jalgpalliklubi, kus kulud-tulud oleks vähemalt esialgus nullis. Kasumile võib hakata mõtlema hiljem,» jääb Levada realistiks.
Kui president Arnold Rüütel tänavu vabariigi aastapäeval vastuvõtu korraldas, sai kutse ka Viktor Levada. Põhjusi, miks presidendi kantselei valik nimelt temale langes, oskab Levada vaid oletada.
«Ehk kutsuti seepärast, et olen Eesti spordi jaoks palju teinud,» arvab Levada. Ta lisab, et pole sellise tasemega vastuvõtul kunagi varem käinud. «Oli tõepoolest igati meeldejääv sündmus. Vastuvõtt oli väga pidulik ja suurepäraselt organiseeritud.»
24. veebruar jäi aga Levadale meelde veel ühel põhjusel.
«Sel päeval otsustasin suitsetamisega lõpparve teha. Ma ei tea, kas presidendi vastu-
võtust tingituna või muul põhjusel, kuid nii see oli. Tõsi, olen varemgi püüdnud sellest pahest lahti saada. Loodan siiski, et olen nüüd lõplikult tossutamisest prii,» muigab mees, keda seni nähti ka jalgpallivõistluste ajal tribüünil kallihinnalist Kuuba sigarit pahvimas.
Maalid või mälestused?
Viktori abikaasa Nadezhda pole kodune. Tema juhatada on Maardus väike kosmeetikasalong, kust on võimalik muu hulgas laenutada videokassette FC Levadia mängudega.
Muidugi tuleb ka kodus perenaisekohuseid täita — Levadade eramu sisustamine ongi suures osas perenaise teene. Kauni kodu ehteiks on paljud-paljud kunstiteosed, valik on põhiliselt Nadezhda mureks.
«Ega ma oskagi üht teost teisele eelistada. Kõik on omamoodi armsad, samuti nagu nendega seotud mälestused,» vestab Nadezhda mehele õrnalt silma vaadates. «Iga eseme soetamisega seostub ju alati ka mälestus, mis on vahel isegi hinnalisem kui ese ise. Oleme viimastel aastatel saanud endale rohkem reise lubada ja ikka toome neilt midagi kaasa. Vaatad siis asju ja nii hea on meenutada kauneid paiku, kus käidud.»
