Kunagise vanasõidukite klubi UNIC eestvedaja VALERI KIRSS veedab unetuid öid — tema uunikumide ekspositsioon Palmse mõisas võib kolinal aia taha lennata.
Kirsi (56) meele tegi juba läinud aastal mõruks keskkonnaminister Heiki Kranichi arvamusavaldus Eesti Päevalehes. «Et Palmse suurim vaatamisväärsus on Valeri Kirsi vanaautode näitus, on häbi!» leidis Kranich.
Kirssi teeb eriti ärevaks, et neli aastat tagasi sõlmitud leping Lahemaa rahvuspargi direktori Arne Kaasikuga saab tänavu ümber. Mõisakompleks ähvardab aga keskkonnaministeeriumi haldus-alast üle minna kultuuriministeeriumi omasse. Mis tähendab, et Kaasik ei otsusta enam selle üle, kes Palmse mõisa aidas oma elutööd eksponeerib.
«Minu tütrele Lilithile anti ka eravestluses mõisast mõista, et minister Signe Kivi eelistaks seal rahvale pigem kudumeid näidata,» pragab Kirss. «Vedasin neid sõidukeid nagu kass poegi sinna kokku, aga nüüd on nende saatus lahtine.»
Kas rahaks teha või ära peita
«Ma olen ka ise ajakirjandusest lugenud, kuidas mõlemad ministrid on toonud välja, et siin ei peaks Valeri Kirsi vanu autosid eksponeerima,» ütleb Arne Kaasik.
«Mina arvan küll, et see näitus sobib sinna. See on ju tegelikult ratta ajalugu, millega oli omal ajal seotud iga mõisapidamine ning mis kuuluks nüüd näitusena igal juhul mõisakompleksi juurde.»
Neli aastat tagasi avanes Kirsil võimalus oma uunikumid, milledest vanim on pärit aastast 1830, mitmest garaazhist Tallinnas ja selle lähiümbruses välja ajada ning Palmse mõisa aita kokku koguda. Ta elas selle üle, kui tema kahekümne viie aasta jooksul taastatud vanaautod Palmse häbiks tituleeriti. Kirss lihtsalt mugandas Kranichi väljaöeldu mõttes endale vastavalt ümber: tema näitus ju varjutab kogu ülejäänud mõisakompleksi!
«Näitus oli esmakordselt sel aastal kasumis, lootsin sealt isegi väikest tulu hakata saama,» räägib Kirss, kes ei ole lootust Palmses ankrusse jääda veel maha matnud. Ent igaks juhuks hellitab ta oma peas ka kaht muud varianti: variant A — kogu kupatus üldse maha müüa; variant B — taas kõigi silme eest ära peita. Esimene variant tähendaks Kirsile sadu miljoneid kroone, kuid loobumist oma elutööst. Teine aga sõna
otseses mõttes vett ja vilet, sest vanad garaazhid, kus autod enne seisid, tilkusid läbi ning polnud sugugi vargakindlad.
Kirss ei usalda ärimehi
Kultuuriminister Signe Kivi kommentaar loole on ametlik ja üldsõnaline: «Praegu on loomisel sihtasutus Virumaa Muuseumid. «Sihtasutus luuakse praeguse Rakvere Muuseumi, tema filiaalide ja Palmse mõisa baasil. Lähitulevikus hakkab Palmse mõisa hoonete ja nendega seonduvate küsimustega tegelema SA Virumaa Muuseumid ja selle nõukogu liikmed otsustavad, milliseid lepinguid pikendatakse ja kui kauaks. Sihtasutus koostab arengukava, mis on aluseks tehtavatele otsustele. Eelnevast lähtudes ei saa kultuuriministeerium kuidagi otsustada ega dikteerida, kelle ekspositsioon või üritus sobib või ei sobi Palmsesse.»
Arne Kaasik tunnistab, et ta ei oska öelda, kui kaua on mõis tema hallata. Ja kui ta seda ühel hetkel enam polegi, on see Kaasiku arvates mõisale ehk isegi kasulikum. «Kuid nii kaua, kuni ma veel siin olen, jäävad Kirsi autod tallihoonesse,» kinnitab ta.
Kirss pole siiski otsustanud, mida teha — kuni otsus veel nii lahtine on. Tema sõnul on ka ärimehed talle mitmesuguseid pakkumisi teinud. «Aga ma ei ole eriti aldis neid mõne ärimehe kätte usaldama, ma olen ikka rohkem rahvamees olnud,» ütleb Kirss murelikul toonil.
Suurärimees Rein Kilk näiteks Kirssi tema autodega lageda taeva alla küll ei jätaks. «Minul on Tallinnas ruumid ja need autod oleksid seal kõigile näha,» ei näe Kilk probleemi. «Me tulime Kirsiga suhtlemise käigus koos selle peale. Mis seal Palmses toimub, mind ei huvita. Aga meie läbirääkimised Kirsiga pole veel lõppenud. Paari nädala pärast on see selgem,» lubab Kilk loole ehk õnnelikku lõppu.
«Ma ei tahaks enne vana kaevu sülitada, sest minu arvates sobib see näitus just Palmsesse,» leiab aga Kirss.
