Näitleja, tantsutähe ja juuksurina tuntud Lauri Pedaja kirjeldab oma tundeid, kui tüdruksõber ta hülgas - nagu oleks süda seest rebitud, hakklihamasinast läbi lastud, kotlettideks küpsetatud ja ära söödud.
Filmis «Klass» paha poissi mänginud Lauri (21) teeb kõike hingega. Kui noormehele keegi meeldib, siis täiega, kui talle haiget tehakse, siis nutab ta kodus lohutamatult patja. Halba tuju ravib Lauri aga šopingu ja eriti maitsva einega mõnes peenes restoranis.
Sa oled alati rõõmsameelne ja energiline, kas su elus on üldse pingelisi aegu?
Eks ikka on olnud, aga ma ei tule kodust kunagi halva tujuga välja. Milleks teiste tuju mossitamise ja vingumisega ära rikkuda? Suhtlen hästi palju emaga, räägin talle kõikidest oma muredest. Ema on mulle kõige-kõigem. Ma jagan temaga absoluutselt kõiki emotsioone, nii häid kui halbu.
Kui sa miljoni võidaksid, kas siis tema oleks esimene, kellele helistaksid?
Jah, absoluutselt, ja suure osa rahast saaks ta kohe endale.
#end#
Kas sa oled raharaiskaja ja hull šoppaja?
Kui naistega võrrelda, siis neile jään ma kindlasti alla, aga arvan, et ma šoppan kindlasti kõvasti rohkem kui üks keskmine Eesti mees.
Oled sa poes suisa hulluks läinud ja näiteks viie tuhande krooni eest asju ostnud?
On ette tulnud, jah, et satun hoogu ja lähen poes täiesti hulluks, hakkan lihtsalt asju kokku kahmama. Pingete maandamiseks on mul tegelikult üks teine nipp. Lähen näiteks mõnda üliheasse kohta sööma ja vedelen seal tunde. Hakkan pihta eelroogadest ja lõpetan magustoiduga. Pärast sellist poputamist on enesetunne alati parem.
Kui tihti restoranides laristamas käid?
Enam nii tihti ei käi, kuna mul on nüüd korter, kus on köök, ja mulle meeldib ise süüa teha.
Mis on su lemmikrestoran?
Need, kus ma tuju tõstmiseks olen käinud, on olnud sellised lambikohad, kuhu ma olen lihtsalt eksprompt sisse astunud. Lemmikud on ikkagi Hesburger ja pitsakad. Avastasin hiljuti, et mul tuleb söögitegemine hullult hästi välja ja nüüd olengi hakanud kodus kokkama. Eile tegin näiteks kartuliputru.
Helistasid emale ja küsisid retsepti?
Kusjuures helistasingi. Kõigepealt küsisin, mis mul vaja on, siis käisin poes ja ostsin asjad ära. Loogiliselt mõtlesin, et algatuseks tuleb kartulid ära koorida ja siis keeta, aga kuidas ma neid tambin... Järgnevad juhtnöörid küsisin taas emalt.
Kui tihti emaga üksteisele helistate?
Ikka iga päev ja mõnikord isegi mitu korda päevas. Algul, kui ma omaette elama kolisin, siis veel tihedamini. Helistasin, et kuule, mul on kodus need ja need toiduained, et ma tahaks midagi süüa ja mis ma nendest valmistada saan. Ema siis soovitas, mida ja kuidas. Nii ma olengi süüa tegema õppinud.
Kui pikka aega sa juba üksinda elad?
Pärast keskkooli kolisin kodust ära. Olen Tallinnas vist igal pool elanud. Olen kõik need mäed ja asjad läbi rännanud ja nüüd elan korterikaaslastega päris kesklinnas.
Kus su lapsepõlvekodu on?
Ema elab mul Viljandi lähedal väikeses külas.
Nii et kaugus on teid pigem lähendanud?
Jah. Ema käib Tallinnas ülikoolis ja kui ta linna sõidab, siis esimese asjana tuleb ta mu juurde juuksurisse. Kui ma maale lähen, siis ma reeglina kääre ja asju kaasa ei võta, sinna lähen ikkagi puhkama. Mul on niigi kõik taskud ja pluusid juuksekarvu täis, töö on kogu aeg igal pool kaasas, aga eks see käib selle ametiga kaasas.
Su naine ei saa sind võõraste juuksekarvade leidmisel petmises süüdistada?
Mul ei ole naist. Endise tüdrukuga oli nii, et tema oli blond ja kui ta mõne tumeda juuksekarva leidis, siis oli tüli majas.
Su ümber tiirutavad pidevalt mingid tüdrukud. Kuidas sul siis naist ei ole?
Ma olen täheldanud, et ükskõik mis tüdrukuga ma kuskil peol ringi käin, lükatakse mind temaga paari. Sõbrannad ei julge minuga välja tulla, sest äkki keegi pildistab ja siis ilmub pilt «uuest kuumast paarist». Ma olen hetkel idee poolest vaba mees.
Idee poolest?
Veits nagu susiseb, aga ma ei taha öelda, et mul on mingi suhe ja et me hakkame perekonda looma. Midagi nagu nibin-nabin on. Ma ei tea, kas olen ise veel tõsisemaks asjaks valmis.
Kas viimane lahkuminek tegi nii palju haiget, et kardad end uuesti siduda?
Muidugi. Kui sa ikka väga tugevalt haiget saad, siis on raske hakata teist inimest jälle usaldama.
Kuidas lahkuminekust üle said?
Ma hakkasin hullult tööd tegema, samal ajal nutsin kodus patja ja paar korda jõin ennast isegi purju. See oli mul esimest korda elus, kui minu süda ära murti, mitte isegi ei murtud ära, vaid rebiti välja, lasti hakklihamasinast läbi, tehti kotletti ja söödi veel lõpuks ära ka. Sellises olukorras aitab ainult aeg.
Mis on kõige hullumeelsem asi, mida sa tüdruku pärast oled teinud?
Kunagi ammu, kui ma oma eksgirlfriendi sebisin, siis ta oli ikka väga raskesti kättesaadav. Mul oli koolis muidugi ka selline maine, et nopib siit ja sealt ja lõpuks viskab kõik nurka. Ta oli sellest teadlik ega lasknud mind absoluutselt ligi. Siis tuli spordipäev, kuhu ma läksin eriti rõvedas kollases liibuvas suusahüppekostüümis. Jäin talle niimoodi kohe väga hästi meelde.
Kui hulljulgeks sa töö juures muutud?
Oleneb kliendist. Mulle meeldib funky- ja punkstiil ning kui mulle vabad käed antakse, siis annan minna.
Kas mõni klient on keset lõikust toolilt püsti tõusnud ja minema jooksnud?
(Sülitab kolm korda üle õla.) Ei, sellist asja pole õnneks olnud. Mõni on nutma hakanud, aga seda ikka õnnest.
Kas sinu juurde tullakse ka ainult sellepärast, et oled kuulus Lauri Pedaja?
Neid ikka on. Just nooremad tulevad vahel, et umbes kas tõesti Lauri Pedaja - appi, appi, appi, olen Lauri Pedaja juures juuksuris!
Kust kõige kaugemalt on su juurde juuksurisse tuldud?
Kõige kaugemalt käib üks naine Prantsusmaalt ja osad käivad ka näiteks Valgast, Pärnust ja Tartust.
Kuidas prantslanna su leidis?
Tegelikult on ta venelanna, kes elas kunagi paar aastat Eestis ja on nüüd Prantsusmaal. Ta sattus koos mehega kuidagi siia ja lasi endale juuksepikendused panna. Paraku rikuti juuksed ära ja ta tuli minu juurde. Ta jäi mu tööga rahule ja kui ta nüüd Eestis käib, hüppab alati mu juurest läbi.
Püsikunde Prantsusmaalt - päris vinge!
Ma olen ise ka mõelnud, et see on päris ulme, jah.
Kuidas sinust juuksur sai?
Ma ei saanud kahel korral lavakasse sisse ja olin seetõttu rajalt ikka päris maas. Nägin oma keskaaegset klassiõde, kes ütles, et läheb juuksuriks õppima. Ma otsustasin kah proovida. Ema oli väga õnnelik, plaksutas käsi ja ütles, et oi kui äge. Isa veits mossitas, et kas see ikka on õige asi. Kooli aeg oli ikka räme raske. Mul oli ainult nii palju praktikat, et olin ajanud ühe sõbra kiilakaks ja see soeng läks ka tuksi.
Kuidas sai kellegi kiilaks ajamine tuksi minna?
Noh, masina tera kukkus vahepeal maha ja ma panin selle valesti tagasi. Algselt ei pidanud ma teda kiilakaks ajama, aga kuna tera oli valesti, siis lõikas see mõnest kohast pea paljaks ja mul ei jäänudki muud üle, kui ta kiilaks ajada. Läks natuke halvasti.
Kas vahel on olnud selline tunne ka, et nüüd viskan käärid nurka ja aitab küll?
Ei, mitte kunagi. Ma olen naljatamisi öelnud, et ma olen töötu, sellepärast et see on pigem minu hobi kui töö.
Räägitakse, et sa käid klubides võõraste tüdrukutega suudlemas.
No eks ikka. On juhtunud, jah. Ükskord vedasime sõbraga kihla, et kes jõuab kahe tunni jooksul klubis rohkemate tüdrukutega suudelda. Sõber suudles kaheteistkümnega, mul õnnestus murda veidi rohkem - kakskümmend seitse.
Noorus ongi selleks, et saada kogemusi ja elada. Panengi praegu täiega, elan nii nagu oskan ja saan ja suudan, ja korralikult, et ei peaks vanaduses mõtlema, et midagi jäi tegemata. Kuuekümne viieselt ei viitsi nagu väga Sossi klubisse naisi lantima minna.
