Saatuse tahtel lennutab eurolaul Sven Lõhmuse (36) viis aastat pärast Suntribe’iga Kiievis käimist Moskvasse. Eesti laulu võidu võttis viisimeister vastu aga Ameerikas — New Yorgi tänavail jalutades.
Kuis nii? Jätsid oma tüdrukud üksi siia eurokatlasse keema ja kadusid ise Ameerika randadele?
(Naerab.) Selle reisi planeerisin sõpradega aasta ette, euro- või eesti laulu osalemise peale siis ei mõelnud. Ameerika idarannik pluss Puerto Rico! Kokku kolm nädalat, lihtsalt sõpradega hängisime ringi.
Kus, kuidas eurovõidu-teate vastu võtsid?
Tänaval New Yorgis. Jõudsime just sel päeval sinna. Seitse tundi ajavahet, Yorgis oli kell viie paiku. Hotellis oli internet nii aeglane ja jooksis umbe. Nii et polnud lootustki võistlust online’is jälgida. Kõigepealt sain SMS’i, et žürii hääletas Laura lõppduellist välja. Kas ma võidusõnumi esimesena saingi, see SMS tuli vist enne sõbrale: Urban Symphony võitis! Pärast seda hakkas õnnitlusi järjest tulema.
#end#
Et oligi teispoolt Atlandi ookeani endal rahulikum. Või vastupidi — kaugel veel rohkem närv sees?
Nautisin, et ei pea nagu varasematel kordadel ETV’s kohal passima. Laulukirjutaja ei saa siis ju enam midagi teha, ma polnud seal enam vajalik. Teadsin, kõik on läbi mõeldud — mu lauljatel on tiim, stilistid ja muud ümber, kes kõik nendega tegelevad.
Kui Eestis see häälte arvamine-arvutamine käis, lonkisin mina Yorgi tänavatel ringi. Ja sattusin puht juhuslikult Time Square’i kandis ilusasse kirikusse. Astusin sisse ja panin küünla põlema: saagu siis mis saab!
Kummale rohkem pöialt hoidsid: Laurale või Sandrale?
Ei tahaks seda kommenteerida. Arvasin, et mõlemale tuleb võrdselt. Ausalt öeldes tundus nii, et minu laulud hakkavad omavahel võistlema.
… teineteiselt hääli ära sööma?
Jah. lõpuks tuli ka see hirm. Samas olid nad nii palju erinevad, et ma lootsin, et mitte väga.
Pluss uus asi — rahvale lisaks žürii. Kummalt kummale rohkem punkte lootsid?
Kah raske öelda. Ma ei kirjutanud laule, mis võiks maitseda mõnele žüriiliikmele. Ma seal kaugel ei teadnudki, et paar päeva enne otsustati mängu tuua ka žürii.
«Destiny» oli sul Lauraga kolmas katse, kas ka parim?
Mina ei hakka ju esimest «Moonwalki» ja kolmandat «Destiny’t» võrdlema – Laura ja aeg on teine. Esmatähtis oli — Laurale on vaja uut singlit. Plaanisime maikuus tema teise albumiga välja tulla. «Destiny» — inglise keeles küll, et Eurovisiooni konteksti sobiks, aga ei muid euromööndusi. Laura uus plaat tulebki kõigi eelduste kohaselt mais, kui me nüüd ikka enne Urban Symphonyga Moskvasse minekut valmis saame.
On sul plaadi jagu «Rändajaid» Sandrale ka juba valmis?
Ei ole. (Naerab.) Urban Symphonyga tuleb alles alustada korralikku stuudiotööd. Kuigi — Sandraga oleme stuudios istunud ja nokitsenud juba natukest aega. Hulga täitsa huvitavaid demosid on valmis. Nii et nullist ei tule alustada, vaid valida demodest järgmine singel välja.
Laurale neljandat «Moonwalki» kirjutada tuleval aastal veel proovid?
Üks päev korraga. Kui Laural jätkub veel huvi ja ma näen motivatsiooni, miks seda on vaja — teen seda.
Sinu leiutatud Vanilla Ninjad on tänaseks täitsa ripakil. Nemad olnuks ju kõige kindlam valik uuesti Moskvaks üles rivistada?
See pole enam minu bänd...
Et kui nad läksid, siis läksid…
Nojah.
Kuidas sa end jagad kõigi nende laulutüdrukute vahel? Kõik nad ju nõuavad tähelepanu ja tahavad tegemist. Nad omavahel armukadedaks kätte ei lähe?
(Ohkab.) Pole põhjust minna. Praegu on Laurale lubatud — tuleb kõigepealt keskenduda tema, ja siis juba ka Urban Symphony plaadi peale. See, et ka Sandra kümne hulka jõuab, oli suur saavutus. Sellisest edust ei osanud keegi unistada.
Mari-Leenul on kaks, tuleb Laura teine: siis Mari kolmas plaat…?
(Muheleb.) Mari-Leenult uus just ilmus, nii et kohe hetkel tal uut juurde vaja pole.
Kuidas omi laule nende vahel jagad? Või kirjutama hakates mõtled kohe konkreetselt kummale-mida?
Kui on hea laul, saab sellest arendada nii raju rocki kui ka hapra ballaadi.
Võrreldes Paadami valitsusdekaadiga: mille poolest sai võistluse korraldus Purga taktikepi all parem?
Ei saanud siin kohapeal väga palju selle asja sees olla. Eks Moskvas näeb.
«Rändajad» on Moskvasse lähetamiseks valmis?
Sellest midagi muud välja pingutades-pressides lõhuksime selle loo ära.
Lihtsuse ja puhtuse võlu.
Jah, põhimõtteliselt kahetuuri-lugu väikeste mööndustega. Seda ei saa enam konkreetsemaks või «siiramaks» teha, ta on juba niigi selle piiri peal.
Ja Sandra lavanärvi pärast sul muretseda vaja pole. Ta teeb idamaised vaimuvõimeldusi, personaaltreenergi kodust võtta…
(Naerab.) Seda ma ei tea. Ju siis.
Mida teed ise Moskvas teisiti kui viis aastat tagasi Suntribe’iga Kiievis?
Mmm… (Naerab.) Kiievis sai sajaga pidutsetud. Aga kõigil oli lõbus ja värskendav kogemus. Moskva vägevuse ja ambitsioonide juures on kindlasti ahvatlusi veel rohkem. See oli muidugi praegu läbi huumoriprisma öeldud.
Kui tõsiselt, siis võrreldes Kiieviga püüaks nüüd keskenduda. Mitte enam raskelt ennast väsitada igasuguste mõttetute jooksutamiste-esinemiste ja intervjuude peale. Vaid esineda nende promo-nädalate jooksul kontsentreeritult väga õigele seltskonnale.
Kiievist on sul meeles lõputu peavalu?
(Naerab.) Ei, veel kord — Kiievis oli väga lõbus. Meenus Nõukogude aeg, kui ma olin väike. Jõudsime Kiievisse 9. mail, võidupühal, eriti kämp nostalgiline kogemus. Samas, inimesed tundsid end sealt üllatavalt vabalt. Polnud seal mingit sellist nii-öelda karmi reeglistikku.
Moskva on oma avapaugu ajastanud ka täpselt 9. maile?
No kindlasti. Mina ei ole Moskvas varem käinud.
Millega Moskva sinu jaos seostub? Mida kindlasti seal oma silmaga näha tahad?
No teadagi — Punasele väljakule peab minema ja Lenini mausoleumis ära vaatama. Ja sööma «korralikus» pelmennajas — ehk siis ehedalt rõvedas nõukaaegses.
Need kõik puha «turistikad»?
Ei ma tean, et Moskva on ka suurte kultuuri ja kunstiväärtsute linn. Aga pole veel jõudnud. Enne seda on mõelda-teha tuhat muud tööd ja tegemist. Kui see aeg lähemale jõuab, küll siis…
Venelaste Oscari-film pealkirjastas, et «Moskva pisaraid ei usu»…
Oh, selle filmi jaoks olin liiga väike. Minule ei meeldinud!
…kas tood Sandraga Eesti kastanid Moskvas tulest välja ja — Eesti jõuab finaali?
Korratud sõnad: tuleb anda endast parim! Ja sõltub «tähtedest» ja mis laulud kõik sinna Moskvasse tänavu kokku juhtuvad. Tagasi Eestis, sattusin lugema Olavi Pihlamägi artiklit Nädalas: Sloveeniat esindab laul «Love Symphony».
Ja…?
Esimese ehmatusega tõttasin Youtube’ist kohe üle vaatama: tšellodega küll, aga õnneks neli meest. Kiirem lugu ja ei jätnud ohtlikku muljet. Aga eks sarnane pealkirigi juba sogab vett… Rohkem konkurente ma üle vaadata pole jõudnud. Ju nagu ikka — häid lugusid ja sekka täysi paska, ega sellest ei pääse…
Parem räägi Ameerika muljeid?
Tuttavlikud ja uued: kolmes sihtpunktis – New Yorgis, Miamis ja Chicagos olin enne käinud. NY üllatas seekord 20 plusskraadiga. Kusjuures just enne olid olnud seal veel lumetormid. Meil vedas ja York jättis seekord mõnusalt kevadise mulje. Ja nagu ikka: suurlinnas tunned end alati hästi: oled inkognito võrreldes Tallinnaga. Oli ilus huvitav reis. Ja palju raha läks ka nagu ikka.
Mille peale?
Igal sammul kulub. Väljas söömine, hotellis elamine. Auto rentimine pole maailmaga võrreldes Ameerikas ka kõige odavam.
Aga said siis kalli raha eest midagi täiesti teistmoodi (maitse)elamust või?
Jah. Näiteks Puerto Ricos elasime omaette villas. Ookeanikaldal mäenõlvakul, maalilise vaatega Kariibi merele. Pluss õuel privaatbassein, mitu magamistuba, köögid värgid-särgid…
Aga jah, ka raha läheb. Puerto Rico pole odav koht. Jänkid puhkavad seal ja — on kruvinud hinnad lakke. (Muheleb.) Umbes sama kui nädal aega Saaremaal.
Mida mälestuseks ostsid-tõid.
Pole suur nänni-tassija, pigem toon ikka praktilisi asju, mida Eestis pole või on siin poole kallim. Mälestuseks ostsin korraliku laheda disainiga käekella. Ja ega suurt peale raamatute, riiete ja plaatide polegi midagi arukat kaasa tuua.
Sest, kujuta pilti: Virgini plaadikompanii MegaStore — kolmekorruseline keset New Yorgis linna — pannakse kinni! Üks maailma suurimaid plaadipoode, ja müüb nüüd kraami poolmuidu ära! See näitab õõvastavat trendi, et internet tuleb peale ja plaadid füüsilisel kujul kaovad. See pole ka Eestist enam aastate, vaid kuude ja päevade kaugusel.
Ööelu-elamusi?
Ei hulkunud ööklubides väga. Eestis olles tuleb nagunii iga nädalavahetus kusagil esineda.
Puerto Rico rannal, laine laksudes…?
Seal küll. Sattusime seal Rinconis surfarite paradiisi: laupäeva õhtu ja laagri lõpetamine. Metsik rahvas, pole Eestis kunagi sellist rahvast ja festarit näinud! Kariibi mere kant — karnevalide melu on selles areaalis neil veres sees ja täiesti toimib.
Veel ekstreemsusi?
Lennuk läks vahepeal katki. Teel Miamist Puerto Ricosse. Enne starti öeldi meile, et olge aga head ja astuge nüüd lennukist tagasi välja, teise lennukisse, sest pardakompuuter ei tööta! Õnneks ei öeldud seda meile paar minutit hiljem, juba õhus….
Võttis kõhedaks küll. Seda enam, et siis selgus: pardakompuuter olnud juba eelmise reisiseltskonna maandumisel katki. Ja ikkagi kupatati meid samasse lennukisse ja taheti uuesti õhku saata… Seda ehmatavam, kuna ma ise tunnen natuke lennureegleid ja tean, kui karmid need on.
Olen käinud kursustel ja eralenduriks õppinud. Alustasin 2005ndal, aga siis võitis Suntribe ja see jäi pooleli. Olen lennanud, õpetaja kõrval. Üksi ei oskaks ma veel korralikult tõusta ega maanduda. Aga just maandumine on lendamise juures see kõige raskem!
Lennuk läks vahepeal katki… Võttis kõhedaks küll.
