«Desertööridel murtakse leegionis jala- ja käeluud,» teab tõsielusarjast «Farm» vägivallatsemise pärast minema löödud GABRIEL KUBJAS. Mees, kellest pidi saama tapamasin.

#p3#Gabrieli (31) paremat õlga ehib tätoveering, millel on kujutatud sihtmärki jälgiv snaiper. Tattoo on mälestus Prantsuse Võõrleegionis veedetud viiest kuust. Teenistus maailma parima väljaõppe saanud palgaarmees andis talle elukooli, mille kõrval «Farm» oli naljamäng.

«Tapjad, vägistajad, vargad, heidikud ja seiklejad kogu maailmast,» kirjeldab Gabriel seltskonda, kellega tal tuli leegionis pajukit jagada.

Gabrieli eksirännakud algasid 1998. aastal, kui ta pakkis koti ja lendas Londonisse pagulaseks. Noormeest ajendas soov treenida end igas olukorras toime tulema.
Kohtumine suurlinnaga võttis jalad nõrgaks, kuid ta jäi püsti. Gabriel töötas illegaalselt 300 naela (ligi 6900 krooni) suuruse nädalapalga eest ehitusel abitöölisena. Seikleja elas pidevas hirmus, et Scotland Yard ta reidi käigus tabab ning riigist välja saadab.
«Jumal vist hoidis mind, ma ei jäänud vahele. Kuid eemalolek lapsest ning armastus elukaaslase Jelena vastu tõid mu kaheksa kuu pärast tagasi. Olen tegelikult väga sentimentaalne inimene, ma ei suutnud neist lahus olla,» lausub Gabriel.
Sellegipoolest sõitis Gabriel 1999. aasta jaanuaris Prantsusmaale eesmärgiga astuda viieks aastaks võõrleegioni.

#p2v#«See oli minek läbi suurte pisarate. Naine ei suutnud mind mõista, kuid ma tundsin, et pean end veel proovile panema,» ütleb Gabriel.

Sai uue nime

Pariisis leidis Gabriel end rohelussekasvanud ehitisteni viiva suure raudvärava eest. Värav avanes hääletult ja  pärast sisenemist sulgus niisama hääletult. Gabriel oli astunud kombinaati, kus toodetakse tapamasinaid.

«Mu riided ja isiklikud asjad võeti ära. Pidin unustama endise elu, valima uue nime ning selle endale pealuusse raiuma. Gabriel Kubjast ei olnud enam, oli palgasõdur Rasmus Kasemets.»

Gabriel iseloomustab kahte nädalat karantiinis raske, kuid omapärase kogemusena. Ülemused tegid kõik, et leegionisse kippujad ise lahkuksid. See oli esimene sõel, millel nõrgemad välja sõeluti. Telekast jooksid pidevalt dokumentaalkaadrid, kus skalpeerimine oli leebemaid tegevusi. Kapralil oli õigus kadette mõnitada, solvata ja lüüa. Vastuhakkajad lendasid tänavale.

Kahe nädalaga kogunes värbamispunkti kirju kamp, millest suurema osa moodustasid musta minevikuga venelased. Näiteks ühel päeval vajusid sisse kaks Mongoolia piiri äärest pärit jässakat tegelast.

#p4v#«Nad olid paar inimest tapnud ning otsisid nüüd leegioniseinte vahelt varju. Eks roimareid oli seal teisigi.» Gabrieli karmide meeste seltskond ei hirmutanud.
«Olen elu jooksul päris palju moraalset ja füüsilist vägivalda näinud,» sõnab ta. Gabrieli vanemad lahutasid, kui ta oli poisike. Noormees sattus tänavale, kus tal tuli ise peavarju ja süüa otsida.

Pariisist saadeti mehed Marseille’ist 15 kilomeetri kaugusel mägedes asuvasse võõrleegioni peakorterisse Aubagne’isse katsetele. Igast kümnest kandidaadist ühel oli võimalik pääseda valitute sekka.

«Rongile minnes heitsin pilgu tänaval jalutavatele tüdrukutele ja tõdesin kurbusega, et kaunitarid tuleb kauaks unustada. Samas oli uhke tunne kah. Kuna leegion allub vaid presidendile, viskasid politseinikud ja sõjaväelased meid eskortinud kapralitele kulpi,» meenutab Gabriel.

Mägedes korraldati soldatitele füüsilised, psühholoogilised ja gestaapoks kutsutud katsed. Näiteks tuli joosta kolm kilomeetrit vähemalt kaheteistkümne minutiga. Kes toime ei tulnud, pakkis asjad.

Gabriel peab kõige raskemaks kolm tundi kestnud psühholoogilist testi. Selle käigus tuli ühe ülesandena paari minuti jooksul meelde jätta suvalise linna tänava-
nimed ning need siis tühjal kaardil õigetesse kohtadesse kirjutada.
«Gestaapo-katsel küsiti ühelt poisilt, kas ta onaneerib. Igaüks vastab, et ei. Aga väeosas olid kõikjal kaamerad, ka peldikus. Küsitlejad teadsid vastust ja kuna poiss valetas, siis kaotas ta nende silmis usalduse ja saadeti nahui. See oli tõeline ristküsitlus, kus iga eksimus tähendas väljakukkumist,» räägib Gabriel.

Range distsipliin

Pärast katseid jäi elu laagris kuudeks toppama. Pikki päevi täitsid teadmatus, kesine toit ja range päevarezhiim. Kell neli hommikul peksti mehed maast lahti ja aeti kaheks tunniks välja seisma. Valvelseisangusse. Ilm talvistes mägedes oli aga külm.
Kella kuuest anti hommikusööki. Sööklasse minekuks rivistas kapral mehed üles. Toitu ei tohtinud enne ülemust puutuda ja tavaliselt piinas ta selle kallale asumisega venitades näljaseid soldateid mõnuga. Gabrielil on eredalt meeles, kuidas nad ligi pool tundi laua kõrval seisid, ila tilkumas, ja ootasid, kuni kapral sõbraga lobises.
Süüa võis täpselt nii kaua, kuni ülemus kahvli taldrikule viskas. Samal ajal, kui kapral irvitades taldrikult palukesi nokkis, olevat reamehed kiirustades toitu ahminud nagu Aafrika näljahädalised.

Ka esimene õhtusöök ei lähe Gabrielil kunagi meelest. Olles noa lihakäntsakasse löönud, valgus sealt friikartulitele veri. Gabriel arvas, et tegu on järjekordse proovikiviga, ja larpis vere ära. Hiljem selgus siiski, et tegu oli prantsusepäraselt küpsetatud lihaga.
Gabriel ohkab raskelt, meenutades, kuidas nad ühele ohvitserile antud ordeni puhul peolaua katsid. Viiekümnest pidulisest tuli kohale vaid kakskümmend ning pärast söömingut visati 30 portsu minema. Hõrgutiste prügikasti loopimine olevat näljaselt mehelt  nõudnud tohutut enesevalitsust.

«Meid mõnitati ja solvati. Üritati murda. Kapral võis sind lüüa ja käratada: Idii nahui pidõrass!» kirjeldab Gabriel.

Võõrleegionisse ei võeta endisi sõjaväelasi ega tipp-poksijaid ja
-maadlejaid, et mitte asjatuid pingeid tekitada. Neid hakataks paratamatult pelgama, aga palgasõdurid peavad kõik võrdsed nullid olema.

«Vaimne terror käis pidevalt. Meile sisendati igal sammul, et unustage ära, kes te kunagi olete olnud, olete end viieks aastaks leegionile maha müünud. Tasu oli muidugi hea, meile maksti baasis 1000 dollarit ja hiljem missioonil oleks saanud 3000 dollarit kuus.»

Karmid karistused

Baasis oli saja mehe peale neli dušši, mis tähendas, et pesemise asemel sai end vaid märjaks kasta. Slaavi taustaga Gabriel sõbrunes kiiresti vanade olijatega — neist enamik olid venelased — ning sai seetõttu end korralikult kasida. Ka oli tal tänu tutvustele hommikuse seismise ajal kindlustatud koht roodu keskel, kus oli soojem. Servadesse olevat lükatud ullikesed idamaalased.

«Vanakestel olid teatud eelised, aga dedovštšinat noortele ei tehtud. Küll aga väänasid ülemused iga asja eest karistusi. Näiteks tuli linad hommikul rulli keerata ja risti voodile panna. Kui lina õhku visates laiali läks, said karistada,» räägib Gabriel.
Eriti hapralt läheb Gabrieli sõnul  neil meestel, kes leegionist deserteerimisel tabatakse. Neilt võetakse kogu teenistus ning murtakse käe- ja jalaluud. Intsident lavastatakse õnnetusena.

«Lahkumiseks on ka valutum nipp. Näiteks saadad raha varem minema ja paned seejärel oma kappi narkootikume ning lased siis enda peale kitse panna. Narkotsi eest lüüakse kohe minema,» teab Gabriel.

Hakkas iluuisutajaks

#p5v#Praegu turvamehena töötav Gabriel arvab, et temale sai lahkumise põhjuseks rahakoti vahel olnud naise ja lapse pilt. Leegionisse ei taheta mehi, kes on seotud. Sinna sobivad üksikud, halastamatud, tulevikuta tüübid, kes on valmis silma pilgutamata surma minema ja keda keegi taga nutma ei jää.

Prantsuse Võõrleegioniga käivad kaasas salapära ja legendid. Noormehed unistavad põnevast palgasõduriametist. Gabriel soovitab neil enne minekut aga sügavalt järele mõelda: «Sa pead olema elu näinud, peksa saanud ja ise andnud. Hingekarmust peab olema, kui tahad minna. Muidu murdud kiiresti.»

Gabriel usub, et tal oleks praegu üsna lihtne palgasõduriks saada, kuna maailmas valitsevad ärevad ajad. Aga ta ei taha, sest on lahti saanud noorukina ette võetud maskist «Ja samõi krutoi paren!» (Mina olen kõige kõvem mees).
«Mu elus on uus faas, tahan tegelda kaunite kunstidega. Käin näiteks iluuisutamist tegemas. Mulle meeldib kerjusele raha anda. Teisi aidates saan ise jõudu,» räägib Gabriel.

Kuigi ta läks oma kauaaegsest elukaaslasest Jelenast lahku ja langes hiljuti autovarguse ohvriks, tunneb ta hinges rahulolu. Rahulolu, milleni on jõudnud tänu raskuste läbielamisele.

Küsimusele, kuidas leegionis naistega oli, vastab ta muiates:
«Seal me justkui lülitusime sellelt lainelt välja ega mõelnud naistele. Kahtlustasime isegi, et ehk söödetakse meile midagi kahtlast sisse. Aga polnud hullu, Pariisi tagasi jõudes tonksas küll. Seal sai 200 frangi eest tüdruku, millist siin annab tikutulega otsida. Ta tegi oma töö fantastiliselt ära. Oleks ka Eestis selliseid naisi!»