Maiet ja Valdurit teab iga eestlane. Kuid kui paljud teavad, mis nägu on neile sõnad suhu kirjutanud PEEP PEDMANSON?
Peep Pedmanson (40) pole kuigi edev. Maiet ja Valduritki ei pea ta eelkõige mitte enda, vaid Millingu ja Normanni tegelasteks. Tema kirjutab ainult nende tegevuse ja teksti ekraanile või lavale.
Kuid kui Pedmanson rääkima hakkab, on selge, et sõna on tema tööriist. Lae poole kerkivate suitsurõngaste vahele poetab Peep mõtteid...
...Maiest ja Valdurist
“Ma pole kunagi olnud plärajaamade kuulaja. Kui üldse, kuulan Kukut, Vikerraadiot, Klassikaraadiot. Seepärast ei teadnud ma Normannist ja Millingust nende raadiokuulsuse ajal midagi,» alustab Peep. «Ükskord siiski oli vist selline juhus, et sõidan hommikul taksoga ja kuulen, et taksojuht naerab millegi peale. Mõtlesin siis, et toda teist naist ma üldse ei tea, aga miks sel Ines Arul raadios nii imelik tämber on,» pajatab Peep.
Varsti tuli Peebu sõpradel, produtsent Kaupo Karelsonil ja režissöör Rando Pettail mõte Maie–Valdur raadiost välja televisiooni tirida. Peep sai CD-d, kus kuulsa paari raadiojagelused peal, ning stsenaariumide kirjutamine võis alata.
Tänaseks on Peep Maiest–Valdurist kirjutanud mitu hooaega telesarja, filmi ja kuus suvetuuri. Milles peitub nii suure populaarsuse saladus? «Vaat mina ei oska seda seletada!» vangutab Peep pead. Küll aga on inimesed, kes vanuselt võiksid olla talle ämmad–äiad, küsinud täiesti siiralt: kuidas sa nii täpselt tead, mil viisil vanad naised omavahel räägivad?
Peep usub, et Maie–Valdur jagavad Eesti ühiskonna kaheks nagu Sarviku õlu või Meie Mees: pooled fännivad, pooled vihkavad. «Alguses sõimati ikka kõvasti. Niinimetatud kultuurilehekülgedel ilgutakse ju alati nende kallal, kes tsunfti ei kuulu,» nendib Pedmanson. «Aga varjunime all pole ka vajadust kirjutada. Tegemist on asjaga, mida on siiani žanripuhtalt tehtud.»
...õpetajate toast
Ka telesari «Õpetajate tuba» kasvas välja Millingu–Normanni raadiosketšidest. Raadiost võeti üle kolm tegelast — direktor, väänik Jürgen ja tolle isa. Ülejäänud õpetajaskond on Pedmansoni looming.
Legend räägib, et Põltsamaa koolis, mille Peep on lõpetanud, jälgisid õpetajad seriaali ülihoolikalt ja mõistatasid, milline kolleeg millise tegelase prototüübiks on. Peep ei tea sellest midagi ning eitab igasuguseid seoseid reaalse eluga. «Ma ei saa niisugust asja endale lubada. Peale selle, et olen ise seal koolis käinud, on mu ema seal ka eluaeg õpetanud ja õpetab praegugi.»
Õpetajate tuppa kui sündmuspaika soovitab Peep suhtuda tinglikult, sest sarnaseid tüüpe leiab mujaltki. Näiteks direktor Puslak on Peebu sõnul tüüp, kellele tegelikust elust on kerge vastet leida. Peebul endal oli kunagi selline ülemus. «Aga naine!»
...minevikust
«Eks mul oli koolis see möliseja-probleem küljes. Pea oli lahti, õppimisega muret polnud, nii jäi aega üle ning ega suu kinni ei seisnud. Ka maailmapilt oli erinev,» jutustab Pedmanson ja toob näiteid: «Kord ajas õppealajuhataja mind mööda kooliparki taga: Pedmanson, Pedmanson, direktor räägib, et teil olla sinimustvalge sõrmus sõrmes! Oli jah. Mõni teine õpetaja sisistas, et miks ma kannan fašistide sõrmust... Viimasel nääripeol lubati meie klass isetegevuskavaga lavale vaid tingimusel, et kava pole minu tehtud.»
Korra kutsuti Peep suupruukimise pärast õppenõukogu ette, kus arutati, kas teda koolis edasi pidada või välja visata. «Kusjuures minu ema vist isegi protokollis seda koosolekut,» muigab Peep toonase elu üle.
Kõigest hoolimata ei meenuta Peep oma kooliaega kui masendavat kogemust. Raamatuid lugeda meeldis talle ikka rohkem kui metsas indiaanlast mängida või linna peal jõlkuda. Pärast keskkooli suundus ta Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima ning hiljem studeeris Moskvas multifilmide tegemist.
...põlvkonnaprobleemidest
Peep on 40aastane. Ja kuigi ta teab, et läbi ajaloo on noorus alati hukas, on tal sirguva põlvkonna mõttemalle jälgides tekkinud hulk küsimusi. Näiteks: miks tänapäeva lapsed üldse enam koolis käivad? Mida seal nendega tehakse?
«Nad teavad kõiki vormelivõitjaid ja euroliiga skoore ja muud sellist. Aga kui küsida, millal toimus Teine maailmasõda, saab teismelistelt vastuseks: 1972. aasta kanti. Ja Balti ketti peetakse Eesti–Läti sõjaks. Samal ajal saavutatakse internetimängudes selliseid tasemeid, mis lubavad käia nädalavahetustel boonusena kuskil linnas korealasi tapmas! Aga kus Korea asub? Ühes folderis.»
Pedagoogid ütleksid siinkohal, et tegelgu vanemad rohkem koduse kasvatusega. «Aga jumal hoia, kes siis pangalaenusid maksab!» muigab Peep mõrult.
...naistest
«Mu mõlemad naised on olnud erakordselt mõistvad,» kinnitab stsenaristihärra. Tema eksabikaasa elab praegu koos nende ühise tütre Pille-Riinuga (15) Soomes.
Eglega on Peep koos elanud neli aastat. Sageli juhtub, et ehkki kaasaga on juba ammu kokku lepitud, et laupäeval minnakse külla või suusatama, teatab Peep nädalalõpu saabudes: temale sadas nüüd deadline pähe ja ta hakkab kirjutama. Kodusõda? «Eks mu naine teadis seda elustiili juba varem. Ei olnud nii, et lubasin üht ja osutusin teiseks.»
...Tartust
Tartusse kolis Peep viis aastat tagasi. Enne seda elas Järvakandis, Soomes, Tallinnas. Tegi animafilme ning toimetas Sirbis filmikülge. Tartu kasuks otsustas Pedmanson seetõttu, et «keskiga tuli kätte». Ja: «Mis elu seal Lasnamäe rendipindade peal ikka on...»
Peep uskus Tartusse kolides, et väiksem linn toob rahulikuma elurütmi. Aga kus sa sellega! «Tõtt-öelda pole ma kunagi varem niimoodi ringi sahmerdanud nagu nüüd Tartus.»
...Eurovisioonist
Kui Eestit tabas õnn korraldada Eurovisiooni lõppvõistlus, tabas Pedmansoni jällegi õnn kirjutada sõnad suhu õhtujuhtidele Anneli Peebole ja Marko Matverele. Sellest kogemusest õppis ta muu hulgas, et üks asi on kirjutada tekst, mis võidab konkursi, ja hoopis teine asi seda pärast sada korda vastavalt «euronõuetele» muuta. Nii et tulemus on paratamatu roosamanna.
«Muide, huvitav oli see, et ma kirjutasin tekstis algusest peale võitjamaa koha peale Läti. Ehkki keegi seda proovides tõsiselt ei võtnud.» Oraaklivõimed?
...tööst
Pedmansoni «üheksast-viieni-töö» toimub reklaamifirmas. Seal treib ta päevast päeva sellist surematut klassikat nagu «Osta mind!», «Maksa kaks, saad kolm!» või «Hei-hoo, tule proovisõidule!».
«Elame ju liisingute ja laenude diktatuuris. Kui sul on õnn elada pangale kuuluvas majas ning sõita pangale kuuluva autoga, eks siis tuleb ka iga kuu obrokit maksta, selg küürus,» põhjendab Peep mornilt palgatöö «distsiplineerivat» mõju ja vajalikkust.
...unistustest
Pedmansonil poleks midagi selle vastu, et elada rantjeena, kirjutada rahulikult midagi pikemat ning anda see siis kaunis kõvakaanelises köites välja.
«Eks poed ole igasugu kõvakaanelisi täis... Ja eks meie rahvas vajab hädasti mõnd uut eepost. Kalevipoeg on ju liiga mehekeskne moodsate paradigmade jaoks, koolilapsed saavad sealt vääraka maailmapildi,» viskab ta suitsurõngaid lae poole puhudes mõrult nalja. «Aga kes ütleb, et rantjeena üldse midagi teha viitsin? Võib-olla lähen peast segi ning hakkan golfi mängima või ATVga ringi uhama.»
Peebu meelest ideaalne tulevikupilt on lihtne: elada nii, et ise oleks rahul ja teised oleks rahul. «Elamisega ei maksa ennast ära tappa. Kui ikka kang üle jõu käib, ei pea end tingimata lolliks treenima. Vahelduseks on tark kergem kang võtta.» Aga seda on lihtsam öelda kui teha...
...rahast
«Taevas halasta! Ma ostsin ju meeltesegaduses isegi ühe Bingo pileti! Juba kuu aega tagasi. Ja siiani on kontrollimata...»
Mõned nädalad tagasi kirjutasid just ajalehed, et üks lotomiljonär on jäänud välja ilmumata. Mine tea, äkki ikkagi saab eesti rahvas endale peagi uue eepose... Või Peep ATV.
