Mees tunnistas, et järjekordne vahelejäämine oli täiesti ootamatu. "Löödi käed raudu ja ma sain aru, et ma jäin vahele. Kiire arvutus, mida see minu jaoks tähendab sellise minevikuga, teist korda narko eest ja neljas kord üldse kohtu alla minna, kes sulle ikka niiviisi õlale patsutab ja usub, et sa enam ei tee. Siis ma otsustasin täiesti kindlalt, et ma tapan ennast ära. Sel päeval. Kohe kui ma politsei silma alt ära saan, ma kuidagi teen seda," meenutas Immanuel madalseisu.
"Sellele järgnes terve päev kestnud läbiotsimised. See oli ka kohutav moment. Peetri juures. Kaks autotäit politseinikke. Milleks seda vaja oli? Oli veel bridžiõhtu. Ma olin just sealt eelmisel päeval välja kolinud. Järgmisel päeval oli korter külalisi täis ja mina seal, käed raudus. Politseinikud vajusid sisse. Ma ei vaadanud kellelegi otsa, lihtsalt vaatasin maha. Isalt võeti allkiri ja kõnniti välja. Midagi ei otsitudki läbi. See oli lihtsalt psühholoogiline murdmine. Siis ma mõtlesin, et ma kannatan selle ära, sest paari tunni pärast olen ma surnud," rääkis mees ja tõdes, et õhtul arestimajja jõudes pani ta korra ka peala kaela, aga lõpuni minemiseks polnud tal enam piisavalt julgust.
Soovi enda elule lõpu peale teha tekitas mehele eelkõige uuest vanglasse sattumine. Immanueli sõnul on seda inimesel, kes pole oma vabadust kaotanud, raske mõista. "Sa oled seal juba korra olnud. Sa tead, kui õudne seal on. Kõik variseb kokku. Ma usun, et see mõte käib kõigi peast läbi, kes arreteeritakse," tõdeb mees.
Suhted perega
Immanuel lisas, et kahetseb tagantjärele mõeldes ka seda, mida ta oma perele ja emale tegi. "Tagantjärele mõtlen ja mul on nii kahju. Ma nii kahetsen, ma tegin talle nii haiget. Ta ei saanudki midagi teha. Alates 14-15 enam jõud üle ei käinud. Ma saatsin ta pikalt. Ma mäletan, kuidas ta pisarad ajasid mind veel rohkem vihaseks, kuidas ta nuttis ja ma röökisin, sõimasin teda. Pauguga uks kinni. Õues purskasin ise nutma, tunne oli nii halb, aga samas viha oli ka. Kõik oli läbisegi, ma jõin hästi palju juba teismelisena," kirjeldas Immanuel.
Peeter Volkonski tunnistas, et mõistis probleemi tõsidust alles siis, kui poeg esimest korda vangi läks. "Enne olid pättused olnud küll, aga ma ei teadnud, kui sees ta on," tõdes Peeter Volkonski. "Ega seda ei teadnud keegi," lisas Immanuel.