Peeter Volkonski poeg Immanuel räägib avameelselt narkoprobleemidest, enesetapumõtetest ja vangis oldud ajast

 (116)
Immanuel Volkonski
Immanuel VolkonskiFoto: Hendrik Osula

Eesti muusiku, näitleja ja teatrilavastaja Peeter Volkonski poeg Immanuel rääkis Vikerraadio saates "Käbi ei kuku..." avameelselt enda narkoprobleemist ja vangis oldud ajast.

Allakäigu põhjused ja puudulik isaroll

Immanueli pere lagunes ja vanemad Peeter Volkonski ja Kaja Tamm kolisid lahku, kui poiss oli seitsmeaastane. Lapsed Miikael, Daniel, Immanuel ja Elisabeth jäid elama emaga.

Immanuel Volkonski räägib, et tema allakäigu teel ei ole kindlat põhjust, pigem on see mitmete asjade koosmõju. "Esiteks minu natuur, mingi paketiga kõik inimesed sünnivad. Mina olin tähelepanunäljas, väga impulsiivne. Ma arvan, et siin mängis rolli ka isa eeskuju. Tahtsin näitlejaks saada. Selles suhtes oli Peeter mulle autoriteet," tõdeb mees.

"Rangusest oli puudu. Isaroll, meesroll kodust oli puudu. See on alati puudu, kui isa ei ole. Kui ema ei ole, on ema puudu. Üks ei suuda asendada teist täielikult, mõlemal on oma roll. Aga taaskord tuleb öelda, et täpselt samast perest on kolm teist last, kes ei läinud seda teed, mis mina läksin. See ei saa olla ainult üks asi," rääkis Immanuel.

Seotud lood:

Elu madalpunkt

Kõige õudsamalt tundis Immanuel ennast teise vangistuse ajal. "Ma olin eeluurimise all, mind arreteeriti ja ma ei teadnud, kui palju ma saan. Lihtsalt ring oli jälle kokku tõmbunud. Kolm kuni viisteist aastat, ma olin kindel, et viis kuni kaheksa tuleb," ütles Immanuel.

Mees tunnistas, et järjekordne vahelejäämine oli täiesti ootamatu. "Löödi käed raudu ja ma sain aru, et ma jäin vahele. Kiire arvutus, mida see minu jaoks tähendab sellise minevikuga, teist korda narko eest ja neljas kord üldse kohtu alla minna, kes sulle ikka niiviisi õlale patsutab ja usub, et sa enam ei tee. Siis ma otsustasin täiesti kindlalt, et ma tapan ennast ära. Sel päeval. Kohe kui ma politsei silma alt ära saan, ma kuidagi teen seda," meenutas Immanuel madalseisu.

"Sellele järgnes terve päev kestnud läbiotsimised. See oli ka kohutav moment. Peetri juures. Kaks autotäit politseinikke. Milleks seda vaja oli? Oli veel bridžiõhtu. Ma olin just sealt eelmisel päeval välja kolinud. Järgmisel päeval oli korter külalisi täis ja mina seal, käed raudus. Politseinikud vajusid sisse. Ma ei vaadanud kellelegi otsa, lihtsalt vaatasin maha. Isalt võeti allkiri ja kõnniti välja. Midagi ei otsitudki läbi. See oli lihtsalt psühholoogiline murdmine. Siis ma mõtlesin, et ma kannatan selle ära, sest paari tunni pärast olen ma surnud," rääkis mees ja tõdes, et õhtul arestimajja jõudes pani ta korra ka peala kaela, aga lõpuni minemiseks polnud tal enam piisavalt julgust.

Soovi enda elule lõpu peale teha tekitas mehele eelkõige uuest vanglasse sattumine. Immanueli sõnul on seda inimesel, kes pole oma vabadust kaotanud, raske mõista. "Sa oled seal juba korra olnud. Sa tead, kui õudne seal on. Kõik variseb kokku. Ma usun, et see mõte käib kõigi peast läbi, kes arreteeritakse," tõdeb mees.

Suhted perega

Immanuel lisas, et kahetseb tagantjärele mõeldes ka seda, mida ta oma perele ja emale tegi. "Tagantjärele mõtlen ja mul on nii kahju. Ma nii kahetsen, ma tegin talle nii haiget. Ta ei saanudki midagi teha. Alates 14-15 enam jõud üle ei käinud. Ma saatsin ta pikalt. Ma mäletan, kuidas ta pisarad ajasid mind veel rohkem vihaseks, kuidas ta nuttis ja ma röökisin, sõimasin teda. Pauguga uks kinni. Õues purskasin ise nutma, tunne oli nii halb, aga samas viha oli ka. Kõik oli läbisegi, ma jõin hästi palju juba teismelisena," kirjeldas Immanuel.

Peeter Volkonski tunnistas, et mõistis probleemi tõsidust alles siis, kui poeg esimest korda vangi läks. "Enne olid pättused olnud küll, aga ma ei teadnud, kui sees ta on," tõdes Peeter Volkonski. "Ega seda ei teadnud keegi," lisas Immanuel.

"Enne esimest kinnikukkumist nuhkis Õhtuleht välja, et kohus on tulemas. minuga kontakti ei võetud, aga isale helistati ja küsiti kommentaari. Mina ei tunnistanud, et ma olen süüdi. Mina rääkisin perele, et ma ei ole midagi teinud. Seda ulatust ei teadnud keegi," rääkis poeg.

Immanueli narkoprobleemidest oli Peeter teadlik, kuid mõistis, et ei saa ise midagi ära teha. "Nägin, kui olid võimenduse peal kaks triipu. Ma küsisin: "mis see on?", ta ütles: "koks". Kõigepealt ütles, et hea nägemine sul. See oli mulle päris suur hoop. Ta ei pannud seda tähele. Esimene reaktsioon oli, et ma puhun selle müraki laiali, aga siis ma üritasin tööd edasi teha. Siis oli üsna kehv tunne," meenutas Peeter Volkonski.

"Ju talle oli ette nähtud sellist põrgust läbi minna, et kusagile jõuda," tõdes Volkonski.

Lõpp kuritegeliku eluga

Immanuel otsustas kuritegeliku eluga teha lõpparve siis, kui 2009. aastal taas vangi sattus. Kümme aastat narkootikumidega võidelnud mees vabanes sõltuvusest sel samal aastal.

Immanuel tõdes, et tundis häbi vangivalvurite ees, sest pärast esimest vabanemist tundus, et kõik läheb paremuse poole. "Üks valvur, lihtsalt saatja, kelle nime ma isegi ei mäletanud, saatis mind arsti juurde ja siis ühel hetkel trepist üles minnes ütles, et tead, sellepärast, et sina nüüd tagasi oled, ma ei usu enam mitte millessegi. See oli selline litakas, selline koorem," rääkis Immanuel.