Pensipõlve vilju nautimas


Menulaulik Üllar Jörberg ja tema abikaasa Ester tähistavad augustis juba oma 31. pulma-aastapäeva. Hiljuti kinkis paar enesele rõõmuks ka väärika Hummeri!

Loe veel

Kuigi masu pole esinemiste vähenemisena puutumata jätnud ka sellist vana ja tuntud tegijat nagu Üllar Jörberg (68), läheb lauljal meelelahutustandril siiski rahuldavalt. Peagi ilmub Üllaril uus plaat ning kui ta parasjagu enam sellele viimset lihvi ei anna, on hõbehääl ametis oma uue silmarõõmu, vast soetatud nelja aasta vanuse Hummeri putitamisega. Abikaasa Estri (64) sõnul peab Kaksikute tähemärgi all sündinud Üllaril kõike kaks olema - naiste kohta ei tea Ester küll öelda, ent Hummer on nende peres juba teine maastur.
 
Kuidas teie päevad kulgevad, milline näeb teie nädal välja?
Ester: Meie oleme pensionärid, juba kaua. Aga meil on kogu aeg kiire! (Naerab.) Täitsa lõpp. Alati on meil mingid asjad ajada, alati. Ma mõtlen, mis asjad need siis on, mida me ajame kogu aeg?
Üllar: Varem öeldi, et kui oled vanem inimene, küll siis on igav - aga minu jaoks lähevad päevad ja nädalad kiiremini kui vanasti. Isegi mõni aasta tagasi ei läinud aeg nii kähku. Ei tea, millest see on? Huvitav.
E: Räägitakse ka, et vanainimesed pidid vähem magama, aga ei ole üldse nii. Mina olen alati kauem maganud.
Ü: Mina läksin eile kell kümme õhtul magama. Vahel üksteist, kaksteist - ma ei taha tuiata öösel ringi, kaua üleval olla, ennast ära roiutada. Pealegi on kümnest kaheteistkümneni uni kõige kosutavam. Ei viitsi ka telekat suurt vaadata... Kui tõesti midagi head tuleb, kickboxing või midagi sellist, siis vaatan. Aga üldiselt ei kavatse ma ka sellepärast poole ööni üleval olla.
 
Aga päeval?
Ü: No nüüd on mitu nädalat autoga (Hummer - toim) tegemist olnud, ja öösiti siis mõtlengi, et mida vaja teha - ja päeval käingi temaga niimoodi edasi-tagasi. Rõõmustan ja kurvastan. Osa asju on vaja korda teha, midagi veel. Nagu ikka, kui ostad uue auto, on vaja selle juures lasta üht-teist teha.
E: Gaasikütte peale sai lastud ta ju ümber teha.
Ü: Ja siis mõtled ju ka, et kas tegid nüüd ikka õigesti, et ostsid selle auto. Öösiti kipuvadki säärased küllaltki rasked mõtted peale tulema, justkui on rohkem hirmu, ma ei tea, millest see tuleb - aga hommikul ärkad üles, teed silmad lahti ja saad aru, et asi ei olegi nii hull. Öösel võib-olla liigselt võimendad mingeid mõtteid. Praegu, kus meil on kaks autot, on tegelikult nii, et kui ühega käid tööl, siis teine seisab.
E: On vähemalt tagavaraks. Üllar on Kaksikute tähtkujust ja neil peab kõike kaks olema. Ainult naisi, ma ei tea, kas tal neid on veel kaks.
Ü: No ega see Hummer ei pea mul muidugi olema, mul ei ole selleks vajadust, aga... Mõni mõtleb nüüd, et ma sellega kekutan! Aga hiljuti käisin diskorite kokkutulekul ja siis keegi ütleski, et Hummer on elustiil. No ega mina temaga muidugi mägedesse ja soodesse ka päris sõitma roni.
#end#
Te olete Estriga ka selles eas, kus võite lubada endale sääraseid hüvesid!
Ü: Ja Tartu on ka nii väike linn, et kui siin ühest otsast teise sõidad, siis no kui võtab benssu, siis võtab - ükskord võib ju endale tõesti lubada! Tiit Priideliga rääkisin ka sel teemal - tema leidis samuti, et oluline on kas või see mõnu, kuramus. Istusid ise ka sees, näed noh!
E: See auto on ka nagu titadel mänguasjad!
Ü: Ei ole need mänguasjad. Mõnel on viis autot näiteks! Need kõik on palju kallimad kui kas või see Hummer. Igaüks maksab oma 600 000 või 700 000, või lausa kaks miljonit!
E: Hind oli ka muidugi määrav. Hinnast ei taha rääkida, aga paljud ütlevad, et sellist autot nii odavalt ei saa.
Ü: Paljudes tekitab Hummer ehk isegi viha ja põlgust, aga ei ole ta midagi hullemat kui siin mõni muu suur korsten, mis poole tunniga paiskab õhku sellist tossu, et võid ära lämbuda.
 
Uued suuremad autod saastavad ju isegi vähem kui mõni vanem väikesõiduk.
Ü: Jah, ja ma mäletan, kui sõideti veel Zapaka ja Žiguliga, mina ostsin Ford Sierra - siis küsiti ka, et miks sa nüüd selle auto ostsid, see teine ei kõlvanud või? Sulle Opel Calibra ei kõlvanud? No aga nii ei saa kunagi midagi lubada.
E: Sellisel juhul oleks maailmas kõike ainult üks sort - no kui keegi küsib, et miks sul seda vaja oli? Üllar ütleb mulle ka vahel, et... Mul on siin viiskümmend paari kingi, ja kõik kõlbavad muuseas! Minia ja lapselastega ühel päeval oligi nii, et nad ütlesid: «Mamma, lähme vaatame su kingad üle.» Läksimegi keldrisse vaatama - minia ütles veel, et tema viskab kõik need minema, mis ei kõlba. Aga ei olnudki midagi visata. Kõik olid moodsad veel. Ei olnudki rämpsu, kõik kõlbab!
Ü: Mitu paari pükse tal oli?
E: Tal oli oma kakskümmend paari teksapükse, kollaseid, roosasid, valgeid... Mul on ka, aga...
Ü: Kõik on ikka kallid firmapüksid.
E: Gerry Weber ikkagi! Gerry Weber firma on selline, et kui sa ei ole just modellimõõtu, aga on sinu number, siis istub ilusti. Aga kui ostad mingi teise firma omad, ei tea kunagi, kuidas sobivad. Näiteks vanematele inimestele ei istu püksid, mis puusa peal ära lõpevad. Kehaehitus on ka juba teine, ei ole enam niisugune, millega sellised püksid sobiksid.
Ü: Ega jah, praegu kantakse ju sääraseid pükse, et nii kui kummardavad, on selg paljas ja tätoveering selja peal ka näha...
E: No siin on moeküsimus ka, noorel inimesel peab olema ikka viimase moe järgi.
Ü: Minule noortemood meeldib, aga kui rihma ei ole, siis püksid langevad alla.
E: Kui inimesele sobib, siis mina ei ütle ka midagi, aga igasugused rasvarullid panevad ju samuti endale neid jalga, nii et rasv võngub üle püksiääre - ja no see on küll õudne tegelikult.
 
Päeval olete vabad inimesed, kuidas teie aeg kulub? E: No Üllaril on praegu autoteema õhus.
Ü: Kui lõuna kätte jõuab, siis hakkabki juba õhtupoolik tulema ja... Üldiselt mina olen linna peal vähe, isegi kinos ei käi. Kodus on kõik olemas, satid ja värgid.
E: Kinos ei ole me juba mitukümmend aastat käinud.
Ü: Mõnikord käime Viljandis ja siin ümbruskonnas ringi. Viljandis ema haua peal näiteks. Siis söögitoomine. Tartus käime surnuaial, korrastame hauda, Estril on siin sugulasi. Mis siin ikka, sellised argised tegemised päevast päeva. Näiteks aias.
E: Aiatööd on minu ülesanne, mina niidan ja ma väga tahan seda teha. Mõni võib küll vaadata, et Üllar on ilueedi, kes istub, ja mutt muudkui niidab - aga ma ise tahan!
Ü: Sa ei lase ju, ütled, et ma ei võta hästi...
E: (Veendunult) Jah, just, esiteks - ta ei oska! Ja niitmine on muidugi ka hea koormus. Ja no mis minul siis ikka veel on: lõunasöögi tegemine, nõude pesemine. Kui me linnas ei ole, sööme kodus. Ja nii see aeg läheb.
Ü: Paljudel naised niidavad kodus!
E: Kuna mina ei ole kunagi elus trenni teinud, siis see on mulle lihtsalt hea väike koormus. Suvel nädalas korra niidan. Tahangi niita, ma ei lasekski Üllarit niitma. Ja mõnus on, kui on ära niidetud.
 
Kui tihti te kas või näiteks reisite? E: Mina olen nüüd seitse reisi ilma Üllarita teinud. Ühel aastal käisin kolmel reisil (Ester on silmaringi laiendanud Tuneesias, Portugalis, Egiptuses, Türgis, Hispaanias, Rhodosel, Mallorcal. - toim). Varem käisime koos, aga nüüd, esiteks Üllar ei taha ainult nädalaks minna. Tema tahab kohe kahte või kolme nädalat. Mina aga olen kõik reisid käinud nii, et olen miniaga olnud nädala - ja see nädal tundub tegelikult palju pikem. Muljed ja kõik muu, mis reisiga seondub, tekitavad sellise tunde. Kodus läheb nädal kiiremini - ei teagi siis, kas rutiinist või millest.
Ü: Mõned reisid on odavamad ka ju.
E: Mulle meeldib minna nii, et kõik on hinnas - siis ei pea ka karastusjoogi pärast muret tundma. Jäätist, kohvi, karastusjooki pakutakse söökide vaheajal. Samas ei pea sööma kõike, mida pakutakse, teed oma valiku.
 
Üllar ei taha ehk sellepärast ühineda, et ongi tore vahel ka teineteisest puhata?
Ü: Ei, ei, ei! Meil on tegelikult ka koduhoidmise probleem.
E: Sel, kes meil varem siin koera ja kodu kantseldas, ei ole enam nii palju aega, tema elustiil on muutunud ja me ei saa ka päris nii minna, et siia keegi ei jää. Meil ei ole kedagi, kes tuleks ja viskaks vahepeal pilgu peale. Ka sugulased elavad ju kõik oma kodudes, igaühel on oma elu, igaühel on asju, mispärast tema just ei saa. Ühesõnaga meil ei ole kedagi, keda saaksime reisi ajaks enda juurde elama panna ja kes teeks kõik nii, et asjad oleksid nii nagu vaja.
Ü: Ega's midagi teha ole.
 
Kuidas teil omavaheline läbisaamine on, ühiseid teemasid ja nalja jagub siiani?
Ü: Täitsa normaalne.
E: Mina arvan, et kui inimesed hakkavad koos elama, abielluvad - no näiteks Üllar tuli omal ajal linnas minu poole elama. Nii. Siis alguses on rohkem - no kuidas kellelgi - kokkuelamise harjumist. Me olime ju täisealised ka juba, korra abielus olnud, Üllar oli 37, mina 34. Nüüd augustis saab 31 aastat täis, nii kaua abielus oldud. Ja vaat alguses, võib-olla siis oli isegi rohkem ebakõla. Ma ei ütleks, et tülisid, aga just ebakõla. Mõningate asjadega on üks nii, teine hoopis teisiti harjunud. Aga nüüd ei ole meil enam üldse asju, mille pärast jahuksime. Tunneme ja teame juba, mis värk on, ja siin ei ole enam midagi jagada ausalt öeldes. (Naerab.) Vanad inimesed ka juba, kus sa ikka enam jooksed või jagad! Ei ole probleemi. Igaühel on omad ülesanded, kes mis rida ajab ja... Kõik on välja kujunenud.
Ü: Praegu küll, jah, mis siin ikka.
 
Millistel teemadel te siin õhtuti arutlete?
E: Aegagi ei ole!
Ü: Me ei räägigi omavahel. Ester vaatab filmi ja...
E: Ei no - aegagi ei ole! Ajakirjad lugeda, lehed lugeda.
Ü: Meil käivad Kroonika ja Postimees.
E: Ja siis ongi magamise aeg käes. Aga no eks me loomulikult ikka arutame asju ka, aga ütleme nii, et mitte õhtupoolikul. Meil on väike koosolek hommikul, kui kohvi joome. Siis lepime kokku, et mis sel päeval umbes plaanis on. Kuhu peaks minema, mida kumbki tegema peaks. Lähme linna või...
Ü: ... ja kui päike paistab...
E: ... läheme õue peale päikest võtma!
Ü: Ja mis mõttes ma lähen sinna kanali äärde? Emajõe äärde ennast näitama, kui teab mis lihaseidki enam pole ja saab parem siin olla.
 
No ikka on!
E: Ikka atrofeerumine toimub juba!
Ü: Aga siiski, ikkagi oma aias oled. Mis mõttes mujal? Meil on oma kraan siin...
E: ... ja alati võid vannituppa minna. Ja me ei taha seal plaažil, kus kõik reas, enam olla ka. Siis kõik vahivad ja me ei ole enam nii noored ka enam.
Ü: Oleks veel seal kusagil Nõval või Kauksis, kus rand on pikalt vaba.
E: Mitte et keegi topib sulle seal jalad pähe. Ma olen omal ajal olnud lõunas, Jaltas, kus venelane toppis mulle oma jalad, varbad pähe. Vastik. Ei. Neile meeldibki nii. Mängivad kaarte, siis naine lamab mehe peal - et siis võtab vähem ruumi. No maru päikese võtmine, eks ole!
 
Augustis on teil pulma-aastapäev, kuidas tähistate? Ü: Aga mis sa siin tähistad? Me ju omal ajal ka vaikselt läksime ja registreerisime ära.
E: Meil ei olegi, jah, sellist pulma olnud, millega inimesed on harjunud.
Ü: Sõitsime toona registreerima ka tuttava putitatud Ameerika autoga. Kui sõitsime, tolmu lendas... Ford vist oli?
E: ... uks pidi küljest kukkuma, õudne krõsla oli!
Ü: Maru kitsas oli autos, aga viis kohale. Ja mis seal ikka siis! Küsiti, olete nõus või ei ole? Ütled jah, ja mis seal veel vaja? Et hoida kleiti ja loori või? Või hakkan seal veel mänge mängima ja puid lõhkuma? Ühes pulmas oli nii, et rööviti pruut ära - no tehti nalja! Aga mulle tundus, et see seik kuidagi natuke rikkus pidu. Minule sellised asjad ei meeldi, üldiselt peaks ju olema ikkagi viisakas värk. Selliseid lolle asju ei maksa teha.