Pentsik probleem! Kirjanik Epp Petronel on nii palju kukki, et ta kaalub nende massihukkamist: söövad, s*****d, kaklevad ja ahistavad kanu
“Mul on liiga palju kukki,” kurdab Petrone. “Söövad ja situvad ja kaklevad ja ahistavad kanu liigpalju. Mäletan, kuidas suvel üks külla sattunud täiskasvanud (linna)naine siiralt küsis, kust ma nii palju kuketibusid sain. Võibolla teile üllatuseks, võibolla lihtsalt mustaks aknaks maailmapildis — loodus annab alati emas- ja isasisendeid ikka 50-50. Aga mis kanadesse-kukkedesse puutub, siis neid viimaseid pole munade saamiseks praktilises mõttes vaja, mitte rohkem kui üks tosina emase kohta.”
Petrone paljastab, et alates augustikuust on ta neid kukki tasuta siia-sinna pakkunud ja neile nö realiseerijat otsinud ning kaalunud kogunisti nende metsa viimist. “Kas metsa võiks niimoodi toita? Mets on ju ka meie loomad? Rebased tulevad talude juurde, kui me metsa oleme maha lageraiunud. Kas metsarebasele võib kanamaitse suhu anda? Aga kui viia sügavale metsa? Need kuked hukkuks seal metsas varem või hiljem, aga mina ei tahagi neid ise süüa, ei taha neid puhastada, koerale keeta, jäätmeid põletada või matta,” arutleb ta.
“Olen oma hingelt pigem loodusega koos elav kütt-korilane kui omandiinstinktiga põlluharija-karjakasvataja. Ehk et ma ei näe maailma enda ja võõra maailmaks jagunevana. Armastan ka rebaseid. Võib-olla peakski nendega metsa sõitma? Ma ei tee seda, teate, ja teate miks? Sest nad on hingelt karjalinnud ja nad näeksid ehk oma kaaslaste tagaajamist ja hukku,” ei jõua ta siiski mingi reaalse lahenduseni.
Loe tervet postitust:
