Beebi, lõputu õppimine ja Kuressaare Ooperipäevad on laulja PILLE LILLEe elu kolm alustala.
#p2V#Ooperilaulja Pille Lill( 40) kinnitab, et ooperilaulja ei saa iialgi valmis — pidev õppimine ja raske töö käivad asja juurde. Viimased paar aastat on toonud talle aga nii mõnegi suure edusammu hingerahu suunas.
Esimene samm — Maria
Aasta ja kaheksa kuud tagasi sündis Lillede perre Maria. Pille tänab õnne, et sattus kohe õnnistatud seisu algul kunagise lauluõpingukaaslase ning praeguse tuntud loomuliku sünnituse propageerija Ülle Liivamäe juurde.
«Maria sai ainult rinda 11 kuud. Aga kui ta oli juba poolteisene, muutus asi pisut väsitavaks, ta tahtis ju tissi iga kahe tunni takka, öösel ja päeval,» räägib Pille. Alles hiljutine Ameerika-reis oli kardinaalseks võõrutusabinõuks.
Siiski ei kahetse Pille lapsele pühendumist hetkekski. See on teinud rõõmsaks ja vahvaks Maria, kes vaatamata noorusele juba ilusasti «üss, kass, kolm…» loeb ning laulab «mõmm, mõmm, nutab karujõmm». Viimast, tõsi küll, omapoolsete lisanditega auade ja kiisude näol.
#p3P#Aastaid õppinuna ja rännanuna oli Pille Maria sündides kindel, et on ise lapsega pikalt kodus. «Aga kui ta oli kaheksakuune, ma nagu natuke väsisin ära. Tundsin, et tahaks kodust välja. Kuigi abikaasa ja vanem tütar aitasid igati,» räägib Pille. Siis tuligi nende peresse Pille kirikukoorikaaslane tädi Astra, kelleta pere oma elu enam ette ei kujuta ja keda Pille lihtsalt kuldseks lapsehoidjaks peab.
Ehkki Maria veel üsna hiljuti rinnapiimatoidul oli, pole see seganud Pillel end sidumast mitme tööga. Ta annab kontserte ja laulab mitmes ooperis, millest üks on välja tulemas Tartus. Nii sõidabki Pille igal nädalal sadu kilomeetreid. «Siiani oli laps ka Tartus kaasas, olin ju nii harjunud, et ta on kogu aeg minu juures. Täna just otsustasime lapsehoidjaga, et tuleval nädalal jääb ta paariks päevaks koju,» märgib Pille, tema hääles on siiski väike murenoot.
Koos käimine on Lillede peres kombeks. Nii ei jäänud abikaasa Jaak ja vanem tütar Leelo Pillest maha ka siis, kui ta 1990. aastal Soome ning sealt edasi Inglismaale lauluõpingutele suundus. Tegelikult võib öelda, et kooli läksid nad kõik — Pille laulma, Jaak insenerikutsele lisaks kiropraktikuks õppima ning Leelo esimesse klassi tarkust taga nõudma. Võiks ju arvata, et kõik oli paigas — pere koos, laps koolis, vanematel südamelähedased erialad. Kas tõesti ei tulnud mõtet heaoluühiskonda jäädagi? «Oleks loomulikult tahtnud näha, kuidas käib töö sealsetes teatrites ja töötada koos maailmanimedega. Aga ma polnud siis lihtsalt selleks kõigeks veel valmis,» on Pillel vastus olemas.
Teine samm — tuuleveskitele vastu
Nii naasis Pille 1997. aastal Eesti ooperilavadele. Täna vangutab ta pead ja kinnitab, et Eesti muusikute elu on väga raske. «Honorarid ja palgad pole tõusnud aastaid ja raske töö eest makstakse äärmiselt vähe,» võtab ta pikalt südamel olnud mure lühidalt kokku. Et midagi tuleb muuta ja seda ei tee keegi peale iseenda, otsustas Pille luua organisatsiooni, mis pakuks klassikalist muusikat mängivatele-laulvatele Eesti muusikutele vääriliselt tasustatavaid tööotsi. Kuid enne, kui ühendus elujõuliseks sai, kutsus Saaremaa ooperipäevade perenaine Ludmilla Toon Pille kampa festivali kunstiliseks juhiks. Pille mõtles nädalakese ja otsustas, et samu eesmärke saab ta ellu viia ka ooperipäevade korraldamises kaasa lüües. Nii peetaksegi Pille ettepanekul plaani ooperipäevad tulevikus ooperinädalaks muuta. Loomisel on kammermuusika pärastlõunad ning üks ideedest, koolituskeskus ooperiartistidele, peaks käivituma juba tänavu.
Kolmas samm — tõe tunnetus
«Me ju õpime kogu aeg. Ooperilaulja ei saa iialgi valmis,» kinnitab Pille ega leia, et selline lõpmatu «valmistamine» stressitekitav või väsitav oleks. «Vastupidi, see on äärmiselt huvitav, võimaldab jõuda tõe tunnetuseni.»
Just mitte puhtamat la-d või si-d ei õpi lauljad eluaeg, vaid läbitunnetatud tõe publikuni edastamist.. «Muusikat on võimalik ju vahendada ka nii, et see jätab sind täiesti külmaks. Ja on võimalik, et see vapustab pisarateni,» ütleb Pille ja meenutab värsket kogemust hiljutiselt Ameerika-reisilt, mil ta käis Metropolitan Opera´s kuulamas Placido Domingot. «See oli minu jaoks kunstist saadud üks suurimaid vapustusi. See energia, see andumus muusikale, siirus, lapsemeelsus, oli enneolematu. Ta läks minust läbi, seda oli raske taluda.» Ja Pille Lill ei pea siinkohal ühtegi õpiaega liiga pikaks ega loobumist liiga suureks, et ise samaväärse tulemuseni jõuda.
Alles 26aastaselt lauluõpinguid alustades lubas Pille endale, et see on midagi, mida ta tahab teha võimalikult hästi. Täna teab ta, et pühendumine muusikale tähendab loobumist paljust muust. «See ei tähenda, et laulan või mõtlen laulmisest ööpäevaringselt. Kuid sel momendil, kui ma seda teen, siis sajaprotsendiliselt. Ja selleks, et teha seda hästi, olen pidanud palju vaeva nägema, » märgib ta ja toonitab kohe: «Aga see on mind teinud väga õnnelikuks.»
